Hävituspataljonid

Allikas: Vikipeedia

Hävituspataljonid (vene keeles истребительные батальоны) olid Teise maailmasõja ajal ja pärast seda Nõukogude Liidu juhtkonna otsusel loodud paramilitaarsed üksused.

Moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

24. juunil 1941. aastal võttis NSV Liidu Riiklik Kaitsenõukogu vastu otsuse "Meetmetest võitluseks vaenlase parašutistide dessantide ja vaenlase diversantide vastu rindeäärses piirkonnas". Hävituspataljonide liikmeiks võeti kommuniste, komsomoli liikmeid ja NKVD (miilitsa) töötajaid.[viide?]

Hävituspataljonidele tehti ülesandeks:

  • võitlus vaenlase langevarjurite ja diversantide gruppidega;
  • sõjaliste objektide valve ja kaitse.

3. juulil 1941 pidas Jossif Stalin Moskva raadios kõne, milles ta kutsus tööliste ja talupoegade maakaitseväge (s.t. hävituspataljoni) järgima kogu maal põletatud maa taktikat. Siitpeale anti äsja moodustatud hävituspataljonidele seniste sõjaliste ülesannete kõrval hoopis laiemad tegutsemispiirid. Hävituspataljonidele tehti ülesandeks oli põletatud maa taktika elluviimine, seega vilja, kariloomade ja kütteainete hävitamine, sildade ja teede õhkulaskmine, hoonete, metsade, ladude ja vooride süütamine ning telefoni- ja telegraafiside rikkumine.[viide?]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]