Mikk Mikiver
Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn – 9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.
Mikiver õppis Loksa koolis, Tallinna mäetehnikumis, 17. Keskkoolis ja TPI-s. Mikiver lõpetas 1961. aastal lavakunstikooli 1. lennu Voldemar Panso õpilasena, lavastas ja mängis sadu rolle mitmes Eesti teatris, juhtis peanäitejuhina Eesti Draamateatrit ja Noorsooteatrit.
Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.
1961–1965 töötas ta Draamateatris, 1965–1974 Noorsooteatris, 1974–1988 ja aastast 1992 taas Draamateatris.
Pikka aega töötas ta lavakunstikateedri õppejõuna.
1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige, 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.
Sisukord |
Lavastused [muuda]
- Jean Anouilh "Antigone" (1967)
- August Kitzbergi "Libahunt" (1968, 1974 ja 1986)
- Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" (1971 ja 1994)
- Jaan Kruusvalli "Pilvede värvid" (1983) ja "Vaikuse vallamaja" (1987)
- Jaan Krossi "Pöördtoolitund" (1979), "Keisri hull" (1984) ja "Doktor Karelli raske öö" (1994)
- Anton Hansen Tammsaare ja Mikiveri "Armastus ja surm" (1984)
- Eino Tamberg "Cyrano de Bergerac" (1995)
- "Kaksteist vihast meest" (1997)[1]
- August Strindberg "Surmatants" (2002)
- "Tuulte pöörises"
Rollid [muuda]
Toots, Vargamäe Andres, Lopahhin, Veršinin, Peer Gynt, Arno Jurmala
Filmid [muuda]
Režissöörina [muuda]
- "Indrek" (1975)
- "Doktor Stockmann" (1989)
Näitlejana [muuda]
Eestis [muuda]
- "Vihmas ja päikeses" (1960) – Viktor
- "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964) – Noor Ants
- "Kolme katku vahel" (1970) – episoodiline roll
- "Valge laev" (1970) – Matti, uurija
- "Tuuline rand" (1971) – Saar, vallakirjutaja
- "Lindpriid" (1971, esilinastus 1989) – Maur
- "Verekivi" (1972) – Foogt Schröder
- "Rasked aastad" (1973, filmi "Lindpriid" venekeelne, lühendatud variant) – Maur
- "Punane viiul" (1974) – Arst
- "Löö vastu" (1975) – Treener Kaaver
- "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) – Neumann
- "Karikakramäng": "Salakütid" (triloogia 2. osa, 1977) – Vambola
- "Antennid jääs" (joonisfilm, 1977) – Meteoroloog
- "Reigi õpetaja" (1978) - Paul Lempelius
- "Surma hinda küsi surnutelt" (1978) – Siseminister
- "Soolo" (1979) – Aat
- ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) - Hinckus
- "Karge meri" (1981) – Siimen Tara
- "Õnnelind flamingo" (1986) (TV) – Direktor
- "Madude oru needus" (1987) – Organisatsiooni direktor
- "Näkimadalad" (4 seeriat, 1988) – Parun von Ungern-Sternberg
- "Rahu tänav" (1991) - Verner, volikogu esimees
- "Surmatants" (1991) – Hermen Rode
- "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (ETV Teleteater, 1997) – Rein-Raul Mandelstam, volikogu esimees
Välismaal [muuda]
- "Esimene päev, viimane päev" ("День первый, день последний", 1978[2], Oleksandr Dovženko nimeline Kiievi filmistuudio) – Jurgis
- "Kes on temast tugevam" ("Кто сильнее его", 1983, Mosfilm) – Preester
- "Dokument "R"" ("Документ "Р"", Belarussfilm 1984) – Pierce
- "TASS on volitatud teatama" ("ТАСС уполномочен заявить", 1984, 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) - USA ajakirjanik Donald Gee
- "Lahing Moskva pärast" ("Битва за Москву", 1985, NSV Liit – Tšehhoslovakkia – Marssal Ivan Konev
- "Don Juan" (1987, Leedu) – Kommodoor, Donna Anna isa
- "Igaviku lõpp" ("Конец вечности", 1987, Mosfilm) – Harrow, koolidirektor
- "Marsi kroonikad" ("Марсианские хроники", 1987, Armenfilm) – Astronaut
- "Sõbrad, seltsimehed" ("Ystävät, toverit", 1990, Soome) - Arno Jurmala
- "Kirjad idast" ("Letters from the East", 1995, Suurbritannia–Saksamaa–Rootsi–Soome) - Hans Kaleva
- "Põletav armastus" ("Palava rakkaus", 1997, Soome–Eesti) – Bernhard Riives
Teleseriaalid [muuda]
Eestis [muuda]
- "Wikmani poisid" (1995, 12 osa) - Härra Johan Wikman
- "Cecile on surnud" (1995, 6 osa) – Politseidirektor
- "Armastuse kahur" (1998, 8 osa) – Salaagent Peetrus
Välismaal [muuda]
- "Sissekäik labürinti" ("Вход в лабиринт", 1989, 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
- "Sergei tõde" ("Sergein toteuus", 1996, 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
- "Plutooniumi puudutus" ("Pimeän hehku", 1996, 13 osa, Soome YLE TV) - Alex Landau, endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten
- "Insider" (1999, 5 osa, Rootsi TV) - Leonid Ragulin
Tunnustused [muuda]
- 1969 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1982 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1990 NSV Liidu rahvakunstnik
- 1998 Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler
Preemiad [muuda]
- 1982 Eesti NSV riiklik preemia
- 1983, 1985 ja 1987 parima lavastaja aastapreemia
- 1988 NSV Liidu riiklik preemia
- 1995 muusikateatri aastapreemia
- 1996 Suure Vankri auhind
- 1996 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia
- 2005 riiklik kultuuri elutööpreemia
Kirjandus [muuda]
- "Mikk Mikiver". Bibliograafia. Koostanud Mare Mauer ja Merike Saarepera, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2002, 296 lk (sisaldab ka arvukalt väljavõtteid omaaegsetest arvustustest Mikiveri lavastuste ja osatäitmiste kohta ning lk. 5–22 intervjuu temaga, küsijaks Lilian Vellerand)
- "Mikk Mikiver: teater" (koguteos). Koostaja Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit, Tallinn 2008, 894 lk