Veeteede Amet

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Veeteede amet)
Veeteede Ameti vapp

Veeteede Amet (inglise Estonian Maritime Administration) on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ohutu ja turvalise laevaliikluse tagamiseks Eesti Vabariigi territoriaal- ja sisemerel ning laevatatavatel siseveekogudel. Oma ülesannete täitmisel esindab Veeteede Amet riiki.

Veeteede Amet juhindub oma tegevuses Eesti Vabariigi seadustest, Euroopa Liidu õigusaktidest, rahvusvaheliste konventsioonide ja lepingute, millega Eesti Vabariik on ühinenud, nõuetest, Vabariigi Valitsuse määrustest ja korraldustest, majandus- ja kommunikatsiooniministri määrustest ja käskkirjadest ning Veeteede Ameti põhimäärusest, samuti teiste ministrite asjassepuutuvatest määrustest.

Veeteede Ametis töötab kokku umbes 400 ametnikku ja töötajat. Veeteede Ameti peadirektor on Andrus Maide. Veeteede Amet asub Tallinnas Valge tänav 4.

Veeteede Ameti põhiülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • riikliku järelevalve teostamine ameti tegevusvaldkonda reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmise üle ja vajadusel riikliku sunni kohaldamine
  • tingimuste loomine ohutu ja turvalise laevaliikluse tagamiseks
  • üldkasutatavate veeteede korrashoiu tagamine
  • osalemine oma tegevusvaldkonda puudutavate õigusaktide väljatöötamisel ning ettepanekute tegemine nende muutmiseks ja täiendamiseks, sh eestikeelse terminoloogia täiustamine
  • osalemine oma tegevusvaldkonnaga seotud poliitikate, strateegiate ja arengukavade väljatöötamisel
  • oma tegevusvaldkonnaga seotud projektide ettevalmistamine ja elluviimine, sh osalemine rahvusvaheliste projektide ettevalmistamisel ja läbiviimisel

Veeteede Ameti ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veeteede Ameti ajalugu saab alguse 1918. aastast. Seoses Saksa okupatsioonivõimude lahkumisega Eestist läks 13. novembril Tuletornide ja Meremärkide Valitsus Eesti Ajutise Valitsuse kätte. Samal päeval moodustati Tuletornide ja Meremärkide Valitsus.

Järgmisel päeval, 14. novembril võttis Ajutise Valitsuse esindaja sakslastelt üle Tallinna sadam. Moodustati Tallinna sadama komandatuur, millest hiljem kujunes Sadamate Valitsus.

Novembris 1918 tekkisid ka Pärnusse, Narva, Kuressaarde, Haapsallu, Paldiskisse, Loksale, Kärdlasse ja Käsmu sadamate komandatuurid, millest hiljem kujunesid välja sadamate kaptenite asutused.

Merejõudude juhataja 1. veebruari 1919. a. päevakäsuga reorganiseeriti Sadamate Valitsus. Lisaks olemasolevale Sadamate Valitsusele loodi kaks uut valitsust:

  • Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsus ning
  • Veeteede, Sadamate Süvendamise ja Parandamise Amet, mis tegutsesid kõik iseseisvalt.

12. veebruaril 1919 loodi iseseisev Välistellimiste Amet, millest 15. aprillil 1919 kujunes Laevasõidu Amet, mis juhtis ja ekspluateeris riiklikku kaubalaevastikku. Laevasõidu Amet eksisteeris 1923. aastani.

1. detsembril 1919 nimetati senine Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Valitsus ümber Lootside, Tuletornide ja Meremärkide osakonnaks.

1. märtsil 1920 koondati moodustatud valitsused ja osakonnad Mereasjanduse Peavalitsuseks, mis allutati Kaubandus-Tööstusministeeriumile. Mereasjanduse Peavalitsusel olid peale keskasutuste (kantselei, raamatupidamine ja keskladu) järgmised osakonnad:

  • Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Osakond, mille ülesandeks oli instruktsioonide väljatöötamine lootsidele, nende tegevuse järele valvamine, veeteede äramärkimine, tuletornide ja meremärkide ülesseadmine ja korrashoid ning nende valgustuse järelevalve
  • Administratiivosakond, mille ülesandeks oli sadamate ja laevade kontrollimine, laevade merekindluse kindlakstegemine, sadamate ja laevade parendustööde algatamine, laevade registreerimine ja mõõtmine
  • Ehituse Osakond, mille ülesandeks oli sadamate ehituskavade koostamine, ehitustööde juhatamine, erasadamate projektide kinnitamine ja järelvalve nende ehituse üle
  • Uppunud Varanduste Pääste Osakond, mille ülesandeks oli päästa Eesti rannikul uppunud laevu ja nende vara müüa
  • Tallinna Sadamatehased. Alates 1. novembrist 1930 sai viimane iseseisvaks riiklikuks ettevõtteks Riigi Sadamatehas.

12. veebruaril 1921 loodi Traalerite Osakond, mis tegutses 1. maini 1923.

1. jaanuaril 1922 likvideeriti iseseisev Uppunud Varanduste Pääste Osakond. Selle ülesanded pandi uppunud varanduste likvideerijale ja alates 1. juulist 1929 anti need ülesanded kõrvalametina Masinate Inspektori abile.

22. mail 1922 viidi Mereasjanduse Peavalitsus Kaubandus-Tööstusministeeriumi alluvusest Teedeministeeriumi alluvusse.

1. detsembril 1923 loodi Mereasjanduse Peavalitsuse juurde Laevade Inspektsioon, mis korraldas laevade merekõlblikkuse järelevalvet, laevade mõõtmisi ja remonti.

1. jaanuaril 1925 nimetati senine Lootside, Tuletornide ja Meremärkide Osakond Tuletornide Osakonnaks ning likvideeriti administratiivosakond, millest jäi iseseisvate osakondadena töötama Masinate Inspektsioon ja Sadamate Inspektsioon.

Alates 24. augustist 1926 hakkas Mereasjanduse Peavalitsus tegelema ka jõgede süvendamistöödega.

1. aprillil 1927 moodustati Sadamate Inspektsioonist Navigatsiooni Inspektsioon.

1. aprillil 1928 võttis Mereasjanduse peavalitsus a/s Balti Päästeseltsilt üle mandri ja saarte vahelised ning Viru ranniku laevasõiduliinid ning asus neid ekspluateerima.

Seoses Meremeeste Kodu asutamisega 1. juulil 1928 tulid Mereasjanduse Peavalitsusele uued ülesanded mainitud asutuse järelvalve näol.

1. juulil 1929 korraldati Mereasjanduse Peavalitsus ümber ja nimetati Veeteede Valitsuseks, mille põhiülesanded olid laevade liikumise korraldamine Eesti mere- ja sisevetes, uute sadamate projektide ja veeteede korralduskavade koostamine, Eesti kaubalaevastiku tehniline järelevalve ja riikliku kaubalaevastiku tegevuse juhtimine. Nende ülesannete täitmiseks jagunes Veeteede Valitsus järgmisteks osakondadeks:

  • Keskasutus
  • Tuletornide Amet
  • Ehituse Amet
  • Masinate Inspektsioon
  • Laevade Inspektsioon
  • Navigatsiooni Inspektsioon.

1. novembril 1930 nimetati Tuletornide Amet Tuletornide, Meremärkide ja Navigatsiooni Inspektsiooniks, kusjuures likvideeriti iseseisev Navigatsiooni Inspektsioon. Ehituse Amet nimetati Ehitustöödeks. Sellest ajast kujunes Veeteede Valitsuse struktuur järgmiseks:

  • Keskasutus (kantseleli, raamatupidamine ja keskladu)
  • Masinate inspektsioon
  • Laevade inspektsioon
  • Tuletornide, Meremärkide ja Navigatsiooni inspektsioon
  • Ehitustööd

Seoses laevade kinnitamise ja registreerimise seaduse jõustumisega 22. oktoobril 1937 hakkas Veeteede Valitsuse juures töötama Laevakinnistus-Inspektuur, mis moodustus senisest Tallinna Ringkonnakohtu juures asuvast Laevakinnistusjaoskonnast ja Veeteede Valitsuse laevade registreerimise alast.

Riigihoidja otsusega 17. novembrist 1937 loodi Veeteede Valitsuse juurde Sadamate Nõukogu, mis koosnes riigi, eraomanike ja linnavalitsuse esindajaist. See oli ühendav lüli sadamate asjade korraldamisel riigi ja eraomanike vahel.

Riigihoidja poolt 8. aprillil 1938 dekreedina välja antud valitsemise korraldamise seaduse alusel nimetati Veeteede Valitsus ümber Veeteede Talituseks. Asutuse ülesanded jäid endiseks.

Veeteede Talitus eksisteeris kuni nõukogude valitsusasutuste loomiseni. 31. detsembri 1940 aktiga anti Veeteede Talituse varad, kapital ja arhiiv üle Eesti Riiklikule Merelaevandusele Tallinna Mere Kaubasadama isikus. Tuletornid koos inventariga anti üle NSVL Sõja-Merelaevastiku Hüdrograafia Teenistusele.

Veeteede Ameti taasloomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsus Veeteede Ameti moodustamise kohta võeti vastu 1. detsembril 1989 tolleaegses Transpordikomitees. Samal päeval asus tööle esimene peadirektor Nathan Tõnnisson. 16. jaanuaril 1990 moodustati Eesti NSV Valitsuse määruse alusel Veeteede Amet.

29. aprillil 1990 kinnitas valitsus Veeteede Ameti põhimääruse, millega Veeteede Amet sai iseseisva juriidilise isiku staatuse. Veeteede Amet määrati Eesti Vabariigi Teede- ja Sideministeeriumi alluvusse.

Veeteede Ameti esimene suur ülesanne oli kaubandusliku meresõidu koodeksi ettevalmistamine, mis pärast mahukat tööd 9. detsembril 1991 Riigikogus vastu võeti. Samas hakati looma Eesti laevaregistrit.

8. novembril 1991 kinnitas Vabariigi Valitsus laevaregistri põhimääruse. Kuid juba 30. augustil oli välja antud liputunnistus nr 002 ro-ro-laevale Transestonia. Liputunnistus nr 001 oli reserveeritud jäämurdjale Suur Tõll, kuid sellel laeval heisati Eesti lipp alles järgmise aasta algul[1].

6. novembril 1992 anti välja 21 esimest Eesti meremehe teenistusraamatut.

8. jaanuaril 1994 anti välja esimesed Eesti meresõidudiplomid 15 kaptenile ja 12 vanemmehaanikule.

Samm-sammult lisandusid Veeteede Ametile uued kohustused. 3. augustil 1993 kirjutati alla Eesti ja Venemaa vahelisele kokkuleppele Eesti territooriumil paiknevate Venemaa sõjalaevastikule kuuluvate hüdrograafiavarade üleandmise kohta. Sama aasta 1. oktoobrist võttis Eesti endale vastutuse tagada ohutu laevaliiklus oma vetes. Selle kohustuste täitmiseks osteti 1993. a. Veeteede Ametile jäämurdja Tarmo. Alustati ka Eesti merekaartide trükkimist, mille esimene seeria Pärnu lahest ilmus trükist juba 27. juulil 1993.

Veeteede Ameti taaseksisteerimise esimestel aastatel kuulus organisatsiooni tegevusvaldkonda ka lootsimine. Merepäästeks ja merereostuse likvideerimiseks moodustati allüksus Eesti Rannavalve. 1995. aastal see likvideeriti ning merepääste läks üle Piirivalveametile ja mererostuse likvideerimine Mereinspektsioonile, nendele asutustele anti üle ka vastavad laevad. 1996. aastal moodustati Laevaliikluse Juhtimise Keskus, millele anti üle lootsimis- ja jäämurdekohustused koos vastavate laevadega. Alates 2000. aastast on jäämurdekohustus taas Veeteede Ametil, lootsimist korraldab aga AS Eesti Loots.

31. jaanuaril 1992 astus Veeteede Amet Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) liikmeks. Kiiresti ühineti ka tähtsaimate merendusalaste rahvusvaheliste konventsioonidega. Lisaks IMO-le ühineti jaanuaris 1994 Rahvusvahelise Meremärgistuse ja Tuletornide Assotsiatsiooniga (IALA), veebruaris 1997 Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooniga (IHO) ja märtsis 2001 Rahvusvahelise Navigatsiooni Liiduga (PIANC). Alates 1. juulist 2005 on Eesti Pariisi vastastikuse mõistmise memorandumi (Paris MOU riikliku sadamakontrolli) täisliige.

Veeteede Ameti struktuuriüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Administratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Juhtkond
  • Raamatupidamise osakond
  • Juriidilise osakonna põhiülesanded on ameti juhtkonna ja struktuuriüksuste õigusalane nõustamine, juriidiliselt korrektse asjaajamise tagamine ja ameti õigushuvide esindamise korraldamine.
  • Personaliosakonna põhiülesanded on ameti vajadustest lähtuva personalipoliitika ja koolitusstrateegia väljatöötamine ja elluviimise tagamine ning ameti personalialaste toimingute teostamine.
  • Ökonoomikaosakonna põhiülesanded on ameti eelarveprojektide koostamine ja eelarvelise raha kasutamise analüüs.
  • Välissuhete ja info osakonna põhiülesanded on merendusalase teabe kogumine, analüüsimine ja edastamine, ameti rahvusvahelise suhtlemise ja väliskoostööprojektide koordineerimine ning avalikkuse teavitamine ameti tegevusest.
    • Sadamaregistri büroo
    • Arhiivitalitus
  • Haldusosakonna põhiülesanded on ameti valduses oleva riigivara haldamise ja majandamise korraldamine ning ametnike varustamine töövahendite ja inventariga.
  • Arendusosakonna põhiülesanded on ameti arenguprojektide kavandamine ja koordineerimine ning infotehnoloogiline arendustöö.
  • Laevaliikluse korraldamise osakonna põhiülesandeks on laevaliikluse korraldamise süsteemi haldamine, ööpäevaringne laevaliikluse jälgimine, informatsiooni kogumine ning analüüsimine ja edastamine.
  • Välisprogrammide osakonna põhiülesandeks on erinevate finantsinstrumentide raames rahastatavate projektidega seotud ülesannete täitmine.

Meresõiduohutuse teenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meresõiduohutuse teenistuse põhiülesanne on riikliku järelevalve teostamine õigusaktidest tulenevate ohutut meresõitu reguleerivate nõuete täitmise üle laevades, väikelaevades, ettevõtetes, asutustes ja sadamates. Meresõiduohutuse teenistus koosneb järgmistest üksustest:

  • Laevade järelevalve osakond
    • Sidetalitus
    • Ohtliku lasti talitus
  • Väike- ja siseveelaevade osakond
  • Sadamate järelevalve osakond
  • Laevaregistri osakond
  • Mereõnnetuste juurdluse ja meresõiduohutuse arenduse osakond
    • Meremeeste diplomeerimise ja registri büroo
  • Talvise navigatsiooni osakond

Hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüdrograafia ja navigatsioonimärgistuse teenistuse põhiülesanded on usaldusväärse teabe hankimine ja levitamine navigatsioonitingimuste kohta Eesti vetes ning kaasaegsetele nõuetele vastavate tingimuste loomine ohutuks laevaliikluseks üldkasutatavatel veeteedel. See teenistus koosneb järgmistest üksustest:

  • Laevateede osakond
  • Laevastiku osakond
  • Navigatsioonimärgistuse osakond
  • Hooldustalitus
  • Põhja-Eesti navigatsioonimärgistuse talitus
  • Läänemaa navigatsioonimärgistuse talitus
  • Pärnu navigatsioonimärgistuse talitus
  • Saaremaa navigatsioonimärgistuse talitus
  • Tartu navigatsioonimärgistuse talitus
  • Kartograafiaosakond
  • Navigatsiooniteabe talitus
  • Teatmeteoste talitus
  • Hüdrograafiaosakond

Veeteede Ameti laevastik[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Laevakontrolli kaater EVA-010 (Laevade järelevalve osakond)
  • Laevakontrolli kaater EVA-019 (Laevade järelevalve osakond)
  • Jäämurdja Tarmo
  • Hüdrograafialaev EVA-300
  • Hüdrograafialaev EVA-301
  • Hüdrograafialaev EVA-320
  • Hüdrograafialaev EVA-325
  • Hüdrograafiakaater AMA-080
  • Poilaev EVA-302
  • Poilaev EVA-308
  • Poilaev EVA-309
  • Poilaev EVA-317
  • Poilaev EVA-318
  • Poilaev EVA-321
  • Mitmeotstarbeline laev EVA-316[2]
  • Jakob Prei, ujuklaev (SWATH-laev) avamere mõõdistuslaev[3][4][5][6][7][8]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]