Soome Kirjanike Liit
Soome Kirjanike Liit on soome keeles raamatuid avaldavate autorite ühendus.
Liidu eesmärk on soome kirjanike professionaalset staatust ühiskonnas tugevdada. Liit tegeleb autoriõiguste kaitsega, kirjanikupensionite ja hüvitistega, soome kirjanduse edendamisega ning reklaamimisega ühiskonnas ja kultuuris. Samuti valmistab liit liikmesautorite teoste kohta materjale meediale, ametnikele, uurimistööde kirjutajatele, lugejatele ja teistele kasutamiseks. Jagatakse ka grante ja auhindu. Liikmetele pakutakse koolitusi, tööruume ja juriidilist nõu. Kirjastamisnõu antakse ka neile, kes veel liikmed ei ole. [1]
Liidul ilmub neli korda aastas ajakiri Kirjailija, milles arutatakse oma ametkonna tööalaseid küsimusi ja soome kirjanduse üldist olukorda. [2]
Soome Kirjanike Liidu kontor asub Helsingis Runebergi tänaval. [1]
Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]
Liikmed on vaid soome keeles teoseid avaldanud autorid. [3] Miinimum-eeldus on vähemalt kaks iseseisvalt loodud soomekeelset ilukirjanduslikku teost, mille tase lubab autorit pidada kirjanikuks. Need, kes kirjanike liitu ei pääse, koonduvad maakondlikesse kirjanike ühendustesse ja harrastavad seal klubilist tegevust. [2]
Igal aastal esitab liikmetaotluse 50 kuni 90 inimest, kellest vastu võetakse umbes pooled. Soome Kirjanike Liidu juhatus valib oma liikmed kollektiivselt. Valiku alus on taotleja teoste lugemine ja arutamine, otsus peab olema üksmeelne. [2]
Soomes elavate väliskirjanike jaoks on liitu astumine soomekeelsete teoste nõude tõttu raskendatud, isegi kui tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud autoriga. [4]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Liidu loomine[muuda | muuda lähteteksti]
Soome kirjanike liit on asutatud 10. oktoobril 1897. aastal. Esialgu kandis see Ilukirjanduse Liidu nime. Ülesandeks oli soomekeelse kirjanduse edendamine ja kirjanike ühendamine. Liit toimis peamiselt liikmemaksude toel – 1899. aasta lõpuks oli 165 liiget, neist 119 toetajaliikmed. [3][5]
1906. aastal muudeti nimi Soome Kirjanike Liiduks. [3][5]
Esimene stipendium[muuda | muuda lähteteksti]
1906. aastal toimunud riigipäevadel arutati kas ja kuidas peaks kirjanikke toetama. Üldine seisukoht oli, et toetuste jaoks oli tol hetkel juba olemas Soome Kirjanduse Selts ja lisameetmeid ei peetud vajalikuks. Siiski määrati katsetusena tuntud kirjanikule, Juhani Ahole Pariisi sõiduks 3000 marga suurune stipendium. Sõidu tulemusel valmis romaan “Üksi”, mida stipendiumijagajad lugesid kui reisi aruannet. Teosega ei jäädud rahule, sest Aho kirjutas seal muuhulgas Pariisi bordellides käimisest. Leiti, et rahaline tugi võimaldab kirjanikel rahva moraali rikkuda, seega kirjutagu muu töö kõrvalt. [3][5]
20. sajandi algus[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi alguses oli Soome Kirjanike Liit väike ja vähemõjukas organisatsioon, millel puudus oma kodu. Koosolekud ja liikmete kohtumised toimusid restoranides ja esimehed vahetusid sageli. [3][5]
1905. aastal määras senat esimesed väiksed kirjanikupensionid Juhana Heikki Erkkole ja Juhani Ahole. Ka riigilt saadi abiraha, kuid klassikute soome keelde tõlkimiseks, mitte uute teoste kirjutamiseks. Tõlkisid peamiselt kirjanikud, seega said oma tööks tuge teiste hulgas ka Eino Leino, Joel Lehtonen ja Otto Manninen. [3][5]
Pärast kodusõja lõppu 1918. aastal hakkas liit rohkem kirjanikke esindama ja nende huvisid kaitsma, keskseks said autoriõigustega seotud küsimused. [3][5]
1920.–1930. aastad[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastatel said kirjanikud olulisi rahasüste – avati Alfred Kordelini fondi kirjanduslik osakond ja Ralf Ahlströmi fond. [3][5]
1929. aastal osteti püsivad ruumid Töölösse Runebergi tänavale, kus on liidu kodu tänini. [1]
1920. ja 1930. aastail arendati hoogsalt ka välissuhteid:
- 1919. aastal käidi Kopenhaagenis Põhjamaade kirjanike kongressil;
- 1930. aastal kutsuti külla Eesti kirjanike delegatsioon;
- 1931. aastal tehti vastuvisiit Eestisse;
- 1935. aastal korraldati ja võõrustati Helsingis Põhjamaade kirjanike kongressi. [3][5]
1940. aastad[muuda | muuda lähteteksti]
Peale teist maailmasõda kasvas uus põlvkond kirjanikke, kelle hulgas oli ka palju naisi. Liidu juhtkonnas tegutses küll aktiivne, kuid vähemuses olev vasaksuund. Eestvedajad olid Raoul Palmgren ja Hella Wuolijoki. Neist viimane soovitas liidul hakata välja andma oma ajakirja ja tõi eeskujuks Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming. [3][5]
Alates 1945. aastast said iga-aastased vene kirjanike külaskäigud ja soomlaste vastuvisiidid tavaliseks. Sõprussuhteid Nõukogude Liiduga vedas riik. Soome Kirjanike Liidu hoiak oli pigem passiivne, eriti peale Wuolijoe juhatusest välja hääletamist. [3][5]
1950.–1960. aastad[muuda | muuda lähteteksti]
1950. aastatel algas modernismi pealetung. Liidus arutati raamatute käibemaksu üle ja hakkas kehtima raamatukogude laenutushüvitis. Autoritele seda raha ei jagatud, vaid selle summa eest maksti ja makstakse stipendiume. [3][5]
1950.–1960. aastate atmosfääris toimus murrang. 1957. aastal toimus Soome Kirjanike Liidu aastakoosolek veel rahvaalgatuslikus vaimus ja jumalateenistusega. 1960. aastatel oli olukord muutunud - kirjanikest said avalikkuse huviobjektid. Liidu aastakoosolekud toimusid Helsingi restoranides ja neid kajastati seltskonnalehtedes. [3][5]
Kirjandusinstitutsiooni riigistati üha rohkem. Haridusministeeriumist sai liidule oluline koostööpartner. 1967. aastal loodi riiklik kirjanduskomisjon, mis jagas stipendiume, korraldas eripensionide jagamist, esitas kunstiprofessorikandidaate ja andis ka riiklikke auhindu. Hüvesid näis palju olevat, kuid komisjon oli iseloomult parteiline – liikmed oli valinud parlament ja hüved määrati poliitiliselt. [3][5]
1970.–1990. aastad[muuda | muuda lähteteksti]
1970. aastatel olid riigis poliitilised vastasseisud, kuid Soome Kirjanike Liit jäi tasakaalukaks. Maakondades loodi oma kirjandusliite ja ühendusi ning need mässasid Helsingi vastu. Vaidlusteemad olid stipendiumid ja kes neid saama peaks – kas eelkõige professionaalsed kirjanikud või ka harrastusautorid. Palgaküsimus oli õhus Soome kultuuriruumis üldisemalt: kunstnikke, kirjanikke ja teisi loovaid inimesi nähti omamoodi teenindussektori osana, seega pidi ehitatav heaoluriik nendeni samuti jõudma. [3][5]
Kodumaise kirjanduse toetamiseks ja tõlkimiseks moodustati 1977. aastal FILI ehk Finnish Literature Exchange. [3][5]
1980. aastal suurendati laenutushüvitisi, mis seoti raamatukogudega ja mida maksti raamatuostude summadest. Hüvesid oli palju. Olid olemas:
- 1-aastased stipendiumid;
- 3-aastased stipendiumid;
- 5-aastased stipendiumid;
- 15-aastased stipendiumid. [3][5]
1984. aastal sai üheksa kümnest ainult kirjanikutööst elavast inimesest mingisugust stipendiumi, põhitöö kõrvalt kirjutajatest said stipendiumi kaks kolmest. Kirjanduslikust tööst saadavad tulud olid võrreldavad ajakirjanike palkadega. [3][5]
1994. aastal lõpetati 15-aastased stipendiumid, kuid nende asemel suurendati teiste stipendiumite arvu. [3][5]
1990. aastatel peeti soome kirjanike teoste tõlkimist ja eksporti keeruliseks. Olukord muutus pärast Sofi Oksaneni saatnud edu. [2]
Soome Kirjanike Liidu ja Eesti suhetest[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjailja avaldas 1990. aastal Jaan Krossi artikli Eesti iseseisvussooviga. [3]
Lennart Meri esines 1980. aastatel Soome Kirjanike Liidu üritustel. Samuti valiti ta Soome Kirjanike Liidu auliikmeks. [3][6]
Esimest korda oli Eesti delegatsioon ametlikult Soome Kirjanike Liidu koosolekul 1989. aastal. Järgmisel, 1990. aastal sõlmiti Eesti Kirjanike Liiduga koostööleping. [3]
Kui 15-aastase stipendiumi jagamine lõpetati, telliti põhjendus sellele sammule Jaan Kaplinskilt. [3]
Soome Kirjanike Liidu auliikmete hulgas on kaks eestlannat – Maimu Berg ja Piret Saluri. [1]
Liidu praegune esimees Ville Hytönen oli liidu esimeheks saamise ajal tegelikult välissoomlane ja elas Tallinnas (Mattila 2022). [7]
Esimehed[1][muuda | muuda lähteteksti]
- Santeri Ingman 1897–1900
- Teuvo Pakkala 1900–1901
- Paavo Cajander 1901–1902
- Juhana Heikki Erkko 1902–1903
- August Valdemar Koskimies 1903–1904
- Eino Leino 1904–1906
- Severi Nuormaa 1906–1908
- Jalmari Hahl 1908–1909
- Santeri Ivalo 1909–1916; 1919–1920
- Frederik Lindström 1916–1919
- Viljo Tarkiainen 1920–1924
- Johannes Vihtori Lehtonen 1924–1927
- Eino Palola 1927–1929
- Arvid Lydecken 1929–1931
- Otto Manninen 1931–1933
- Yrjö Soini 1933–1942; 1945–1958
- Veikko Antero Koskenniemi 1942–1945
- Martti Santavuori 1958–1964
- Martti Larni 1964–1967
- Jarno Pennanen 1967–1969
- Lassi Nummi 1969–1972
- Rauno Toivonen 1972–1975
- Jaakko Syrjä 1975–1981
- Antti Tuuri 1981–1983
- Jorma Kannila 1983–1987
- Jarkko Laine 1988–2002
- Kari Levola 2003–2008
- Tuula-Liina Varis 2009–2014
- Jyrkki Vainonen 2015–2017
- Sirpa Kähkönen 2018–2022
- Ville Hytönen 2022
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Suomen Kirjailijaliitto". Vaadatud 20. märtsil 2024.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Olesk, Sirje; Kähkönen, Sirpa (aprill 2019). "Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks". Looming: 588–594 – cit. via DIGAR.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 Olesk, Sirje (oktoober 2018). "Naabrite juures: Soome kirjanike liidu 120 aastat". Looming: 1469–1476 – cit. via DIGAR.
- ↑ Németh, Ágnes (2. jaanuar 2017). "The immigrant "Other" and artistic expression: (de)bordering via festivals and social activism in Finland". Journal of Cultural Geography (inglise). 34 (1): 51–69. DOI:10.1080/08873631.2016.1231384. ISSN 0887-3631.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 Häggman, Kai (2017). Kivelle perustettu: Suomen kirjailijaliitto 1897–2017. Helsinki: Otava.
- ↑ Jago, Leelo; Leesik, Meelis (1999). Eesti maailmas 21. sajandi künnisel : Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri 70. sünnipäevale pühendatud konverentsi kogumik : Tartus, 27. märtsil 1999. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Mattila, Ilkka (13. november 2022). "Ville Hytönen on Kirjailijaliiton uusi puheenjohtaja". Helsingin Sanomat. Vaadatud 31. märtsil 2024.