Maimu Berg

Allikas: Vikipeedia
Maimu Berg
Maimu Berg.jpg
Sünninimi Maimu Seping
Sünniaeg 27. august 1945
Sünnikoht Tallinn, Eesti
Rahvus eestlane
Amet kirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, ajakirjanik, poliitik

Maimu Berg (1969. aastani Seping, 1969–1979 Vahing; sündis 27. augustil 1945 Tallinnas) on eesti kirjanik, kriitik, tõlkija, ajakirjanik ja poliitik. Ta on alates 28. märtsist 2014 XII Riigikogu liige.

Berg sündis Tallinnas haritlasperekonnas.[1] 1963. aastal lõpetas ta Tallinna 20. Keskkooli[2], 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina ja 1986. aastal ajakirjanikuna.[3] Berg on töötanud teadussekretärina Tartu Ülikooli raamatukogus (1969–1974), toimetajana ajakirjas Siluett (1974–1990), osakonnatoimetajana ajakirjas Keel ja Kirjandus (1990–1991), Soome Instituudi kultuurisekretärina (1991. aastast) ja ajakirja Elukiri peatoimetajana (1999–2000).[4][3][5] 1990. aastatel töötas ta teleajakirjanikuna ning kirjutas kolumne Saksa ja Soome päevalehtedesse.[2] Mõnda aega elas ta Saksa DV-s.[1]

Kirjanduslik tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maimu Berg debüteeris lühijuttudega 1969. aastal ajakirjas Noorus Leen Kaiste nime all.[2] Tema esimesed raamatud ilmusid siiski enam kui kümnend hiljem, mistõttu Saksa estofiil Cornelius Hasselblatt oma Eesti kirjandusloos nimetab Bergi hilisdebütandiks.[6] 1980. aastatel tegutses ta kriitikuna (debüüt 1983), 1990. aastail publitsistina.[4] Ta avaldas ka kirjandusloolisi käsitlusi Jaan Oksast (Sirp ja Vasar 24.02.1984), Oskar Lutsust (Looming 1/1987), Aino Kaldast ja Vaino Vahingust.[3][1] Ilukirjanduses on Berg avaldanud peamiselt romaane ja novellikogusid, kuid ka mõned näidendid. Ühtlasi on ta tõlkinud soome keelest ajalooteoseid ja näidendeid.[4]

Esimestes romaanides "Kirjutajad" ja "Seisab üksi mäe peal" käsitles Berg eesti rahvusliku identiteedi küsimusi[4] ajaloolise aine põhjal: esimeses neist kirjeldab ta Barbara von Tisenhuseni lugu uudse nurga alt, teises stseene Kristjan Jaak Petersoni elust.[2] Kriitik Rein Veidemann nimetab sisemonoloogi kaudu antud Petersoni-käsitlust autopsühhograafiliseks, autor ise kinnitab eessõnas oma õigust täiendada ajaloost teadaolevat fantaasia abil.[7] Romaanid ilmusid esmalt koos 1988. aastal (raamatus on avaldamisaastana kirjas 1987), "Seisab üksi mäe peal" 2. trükk 1998.[2] Berg ilmutas julgust, võttes teoste aluseks kirjanduses korduvalt käsitletud lood, mistõttu tema romaane on algusest peale kõrvutatud: Petersonist kirjutas näiteks Jaan Kross teoses "Taevakivi", Tisenhusenist Aino Kallas ja Theodor Hermann Pantenius[6].

Rahvusliku kuuluvuse ja seksuaalsuse probleemid seondusid lühiromaanis "Ma armastasin venelast" (ilmus 1994 koos lühiromaaniga "Nemad"). Naiseks olemist kirjeldavad novellikogud "On läinud" (1991, sisaldab ka kunstmuinasjutte[1]), "Mina, moeajakirjanik" (1996) ja "Unustatud inimesed" (2007), samuti romaan "Ära" (1999)[4]; viimase tegevus toimub 1970. aastate stagnatsiooniajastul, mil Nõukogude Liidust välismaale pääsemine oli pea mõeldamatu, sestap kerkib romaanis küsimus armastuse toomisest vabaduse altarile[8]. Novellides ja miniatuurides on Sirje Oleski sõnul "objektiveeritud väljenduslaad /---/ ühendatud taotlusliku mitmetähenduslikkusega, elu müstilistele ja teadvustamata külgedele viitamisega".[2]

Bergilt on ilmunud publitsistikavalimik "Tants lahkunud isaga: vaateid Eesti ellu" (2003), audioraamat "Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood" (2005) ning näidendid "Vene rulett" (2008) ja "Euroopasse! Euroopasse!" (2008).

"TEA entsüklopeedias" kirjeldatakse Maimu Bergi kirjanduslikku stiili sarkastilise huumori, iroonia ja groteskina; naiste hirme ja ihasid kirjeldavat ta psühhoanalüütilises laadis.[4] Kirjandusteadlane Sirje Olesk on iseloomustanud iseloomustanud tema kriitikat subjektivistliku ja följetonistlikuna.[2]

Tema teoseid on tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, rootsi, taani, soome, vene, läti, ungari, hollandi, tšuvaši jt keeltesse.[4][2] Raamatutena on avaldatud "Ma armastasin venelast" vene (1994), rootsi (1997), soome (1998) ja saksa keeles (1998), "Kirjutajad" saksa keeles (1993 pealkirjaga "Barbara von Tisenhusen", tõlkis I. Grönholm) ning "Ära" soome keeles (1999, tõlkis Hannu Oittinen).[2]

1988. aastast kuulub Berg asutajaliikmena kirjandusrühmitusse Wellesto, 1990. aastast Eesti Kirjanike Liitu.[2]

Poliitiline tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastatel 20022006 oli Maimu Berg Eestimaa Rahvaliidu liige. 2006. aastast kuulub ta Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda[9]. Ta on Tallinna Linnavolikogu liige ja oli alates 28. märtsist 2007 kuni 1. jaanuarini 2009 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees linnavolikogus.[viide?]

Maimu Berg kandideeris Rahvaliidu nimekirjas 2003. aasta riigikogu valimistel ja 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ning sotsiaaldemokraatide nimekirjas 2005. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel ja 2007. aasta riigikogu valimistel.[10]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kirjutajad. Seisab üksi mäe peal" (1987, romaanid, Eesti Raamat, Tallinn)
  • "On läinud: lugusid ja kunstmuinasjutte" (1991, Eesti Raamat, Tallinn)
  • "Ma armastasin venelast. Nemad" (1994, romaanid, Kupar, Tallinn; 2. trükk 2004, Tänapäev, Tallinn)
  • "Mina, moeajakirjanik" (1996, jutustused, Huma, Tallinn)
  • "Seisab üksi mäe peal" (1998, romaani 2. trükk koos Kristjan Jaak Petersoni "Laulude ja päevaraamatuga", Huma, Tallinn)
  • "Ära" (1999, romaan, Tuum, Tallinn)
  • "Tants lahkunud isaga: vaateid Eesti ellu" (2003, publitsistikavalimik, Kirilille Kirjastus, Tallinn)
  • "Rokokoo daam. Minu elu temaga. Vanad lood" (2005, audioraamat CD-l, Pärnu)
  • "Unustatud inimesed" (2007, novellikogu, Tuum, Tallinn)
  • "Vene rulett. Euroopasse, Euroopasse" (2008, näidendid, Loomingu Raamatukogu, Tallinn)
  • "Armastuse valem" (2008, ooperilibreto koos Mari Vihmandiga)
  • "Moemaja" (2012, mälestusteraamat, Petrone Print)

Tõlked[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Keskaja naine" (Päivi Setälä; 1999)
  • "Antiikaja naine" (Päivi Setälä; 2001)
  • "President Konstantin Päts" (Martti Turtola; 2003)
  • "XX sajandi lõpparve" (Max Jakobson; kaastõlkija Joel Sang; 2005)
  • "Renessansiaja naine" (Päivi Setälä; 2005)
  • "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939–1940" (Martti Turtola; 2008)

Tõlkinud näidendid:

  • "Connecting people" (2001)
  • "Kokkola" (2006)
  • "Suurema kurbuseta" (2007)
  • "Paanika" (2008)
  • "Harmoonia" (2010)
  • "Külmale vastu" (2010)

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maimu Berg oli 1969–1979 abielus kirjaniku ja psühhiaatri Vaino Vahinguga. Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque on nende tütar.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Sirje Olesk; "Eesti kirjarahva leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 61–62
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 Sirje Olesk; "Eesti kirjanike leksikon" Tallinn: Eesti Raamat, 2000 (koost. Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim. Heino Puhvel), lk 57–58
  3. 3,0 3,1 3,2 Eesti entsüklopeedia, 14. kd, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 35
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 4,9 "TEA entsüklopeedia", 4. kd, Tallinn: TEA Kirjastus, 2009, lk 79
  5. Soome Instituudi koduleht
  6. 6,0 6,1 Cornelius Hasselblatt "Geschichte der estnischen Literatur" Berlin, New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 734
  7. Rein Veidemann "Kirjanik kui fiktsioon. Kristian Jaak Petersoni näitel" - Rmt: "Eksistentsiaalne Eesti" Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 131
  8. Cornelius Hasselblatt "Geschichte der estnischen Literatur" Berlin, New York: Walter de Gruyter, 2006, lk 757
  9. Äriregistri päring, 18.06.2012
  10. Vabariigi Valimiskomisjon

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]