Kristi Salve

Allikas: Vikipeedia

Kristi Salve (sündinud 8. aprillil 1942 Tartus) on eesti folklorist.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Kristi Salve on talupidaja tütar.[1]

Ta lõpetas 1960. aastal Jõgeva Keskkooli ja 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia osakonna. Aastatel 1976–1979 oli ta Eesti NSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) aspirant. Magistrikraad (eesti ja võrdlev rahvaluule, 1995, TÜ), väitekiri "Vaateid liivi rahvakalendrile"; doktorikraad (eesti ja võrdlev rahvaluule, 1999, TÜ), väitekiri "Läänemeresoomlaste traditsiooniline vaimne kultuur: pärimusliikide vahelised seosed ja etnilised suhted".

Oli aastatel 1965–1968 õpetaja ja bibliograaf, 1968–1971 Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) rahvaluule sektori laborant, 1971–1976 F. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV TA Kirjandusmuuseumis rahvaluule osakonna teadur, 1980–1986 KKI rahvamuusika sektori insener ja vaneminsener, 1986–1990 folkloristika osakonna nooremteadur, 1990–2000 (1994. aastast Eesti Keele Instituudi sama osakonna) teadur, 2000– Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: läänemeresoome rahvaste (liivi, vepsa, eesti) rahvaluule mitmed liigid ja rahvausund, sh kristlik rahvapärimus. Teinud välitöid kõigi nimetatud rahvaste juures.

Koostanud ja toimetanud tekstivalimikke ja kogumikke: "Vepsa muinasjutte" (1993), "Liivi muinasjutte" (1995), "Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl" (2000), "Rahvajutte Vastseliina kihelkonnast" (2001), "Ära sõida rahata Riiga" (2005) jt, osalenud väljaannete "Setu lauludega muinasjutud" (1987, koos V. Sarvega) ja "Põhja-Tartumaa regilaulud I" (1989, koos Ingrid Rüütliga) koostamises.

Emakeele Seltsi, Folklore Fellowsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige. Kuulunud korduvalt Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ja selle funktsioone täitnud Emakeele Seltsi rahvaluulesektsiooni juhatusse. Üle 30 teaduspublikatsiooni.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sanditamine liivlastel. // Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Tallinn, 1984
  • Meri ja kaluritöö liivi rahvakalendris. // Sator: Artikleid usundi- ja kombeloost 1. Tartu, 1998
  • Kordo – a sorcerer and/or a prophet. // Papers Delivered at the Symp. Christian Folk Religion. Tartu, 1999
  • Toone tare. Tähelepanekuid setu surnuitkude žanridevahelistest ja geograafilistest seostest. // Tagasipöördumatus. Sõnad ja hääl. Tartu, 2000
  • Kallite kasvatajate juurest võõrale vilule rannale. (Kesk-Vepsa pulmaitkudest). // Samas
  • Hajamõtteid keelesaartest ja nende rahvalauludest. // Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu, 2001
  • Brahhülogismidest, peamiselt mõistatustest Läti ja (Lõuna-)Eesti suhete aspektist. // Paar sammukest. KM aastaraamat XIX. Tartu, 2002
  • A heroic tales travel from Siberia to the Balto-Finnic peoples. // Folklore: electronic j. of folklore 29 (2005)
  • Etnilise ajaloo kajastusi Eesti muinasjuturepertuaaris (Läänemere-balti suhted). // Võim ja kultuur 2. Tartu, 2006.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.