Otto Magnus von Stackelberg (1786–1837)

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib baltisaksa kunstnikust ja arheoloogist. Teiste samanimeliste kohta vaata Otto Magnus von Stackelberg.

Otto Magnus von Stackelberg
Otto Magnus von Stackelbergi projekteeritud kabel Keila kirikuaias, kuhu ta ise ka maetud on.

Otto Magnus von Stackelberg (1786 Tallinn1837 Peterburi) oli baltisaksa kunstnik ja arheoloog.

Otto Magnus von Stackelberg sündis 1786. aastal Tallinnas Otto Christian Engelbrecht von Stackelbergi ja Anna Catharina von Dückeri pojana. Kuna Otto Magnus kasvas kunstihuvilises peres siis hakkas ka teda juba varakult huvitama kunst. Poja joonistushuvi arendamiseks kutsus ema talle Saksamaalt õpetajaks kunstnik P. J. Neusi. Suguvõsa nimekate sõjaväelaste ja diplomaatide eeskujul pidi ka Otto Magnusest saama diplomaat. 18041810 õppis ta Göttingeni ja Moskva ülikoolis, samuti Roomas ja Dresdenis. Reisid Šveitsi ja Põhja-Itaaliasse ning Dresdeni rikkalikud kunstikogud sundisid noormeest aga diplomaadikarjäärist loobuma ning 1808. aastal pühendus ta Dresdenis kunstiõpingutele. Samas tärkas temas arheoloogiahuvi.

1810 siirdus ta arheoloogi ja kunstiajaloolase Carl Haller von Hallersteiniga Kreekasse väljakaevamistele. Ateenas sai ta sõbraks ka Lord George Byroniga. 1811 osales ta vanade haudade väljakaevamistel Ateenas ning ka juhatas neid kaevamisi mõnda aega ise. 1812 võttis ta osa arheoloogilistest kaevamistest Lääne-Peloponnesoses (Arkaadias), kus rusuhunnikust toodi nähtavale V sajandist eKr pärinev Apolloni templi varemed. Eriti suurejooneline oli templi friis, mida tänapäeval säilitatakse Londonis Briti Muuseumis. 1816 võttis ta osa Itaalia arheoloogiainstituudi asutamisest. 1827 osales ta etruski hauakambrite väljakaevamistel Toscanas. Uurimisretkedel nähtu ja avastatu avaldas Stackelberg mitmes oma käega rikkalikult illustreeritud raamatus. 1829 reisis ta Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Hollandis.

Otto Magnus von Stackelberg oli ka kirglik ja asjatundlik kunstikoguja, kelle kogu paremiku omandas 1835. aastal Saksi valitsus, osa aga jõudsid Vääna mõisa kunstikogusse.

1835 pöördus ta kodumaale, järgides keisri korraldust Vene riigi välismaal viibivate alamate kohta. Oma elu viimased aastad kuni surmani 1837 veetis ta Narva lähedal ja Peterburis.

Stackelberg maeti Keila kirikuaias asuvasse hauakabelisse, mille ta ise oli kreeka templite eeskujul projekteerinud.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Costumes et usages des peuples de la Grece moderne. Rome, 1825. ("Kaasaja Kreeka rahvaste rõivad ja kombed". Rooma, 1825.)
  • Der Apollotempel zu Bassae in Arcadien und die daselbst ausgegrabenen Bildwerke. Rome, 1826. ("Apolloni tempel Bassaes Arkaadias ja sealt välja kaevatud kunstitööd". Rooma, 1826.)
  • La Grece. Nues pittorescues et topographiques, dessinus par O. M. baron de Stackelberg. Paris, 1830. ("Kreeka. Parun O. M. von Stackelbergi joonistatud maalilised ja topgraafilised vaated". Pariis, 1830.)
  • Die Gräber der Hellenen. Berlin, 1837. ("Kreeklaste hauaehitised". Berliin, 1837.)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]