Hugo Chávez
| Hugo Rafael Chávez Frías | |
|---|---|
| Venezuela president | |
|
Ametiaeg 2. veebruar 1999 – 5. märts 2013 | |
| Eelnev | Rafael Caldera |
| Järgnev | Nicolás Maduro |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
28. juuli 1954 Caracas, Venezuela |
| Surnud |
5. märts 2013 (58-aastaselt) Sabaneta, Barinas, Venezuela |
| Erakond | Movimiento V República |
Hugo Chávez Frías (28. juuli 1954 Caracas – 5. märts 2013 Sabaneta, Barinas) oli Venezuela president aastatel 1999–2013.
Poliitikavaatlejate hinnangul oli ta vasakpopulist.[1][2] Ta võitis Venezuela rahva vaesunud enamiku poolehoiu ning pälvis suure osa kesk- ja ülemklassi vaenuliku suhtumise.
Cháveze isa on Hugo de los Reyes Chávez (endine piirkondlik haridusjuht ja endine parempoolse Sotsiaal-Kristliku Partei liige, kes on praegu Barinase osariigi kuberner. Tema ema on Elena Frías de Chávez.
Chávezel oli neli oma last: Rosa Virginia, María Gabriela, Hugo Rafael ja Rosinés. Ta oli kaks korda abielus ja elas elu lõpuaastail lahus oma teisest abikaasast, Marisabel Rodríguez de Chávezest.
Hugo Chávez lõpetas 5. juulil 1975 Venezuela Sõjateaduste Akadeemia, saades magistrikraadi sõjanduses ja inseneriteaduses. Edasi läks ta magistriõppesse politoloogia alal Simón Bolívari Ülikooli Caracases. See jäi tal pooleli.
Endine langevarjur Chávez sai tuntuks ebaõnnestunud sõjaväelise riigipöörde juhina 1992. Kui ta oli kaks aastat vangis olnud, andis president Rafael Caldera talle armu ja temast sai poliitik. Ta asutas uue partei Viienda Vabariigi Liikumine (Movimiento V República).
Chávez võitis presidendivalimised 6. detsembril 1998 ja uuesti 30. juulil 2000 suurima osalusega viimase 40 aasta jooksul (56,2%). Tema programm nägi ette võitlust korruptsiooni ja vaesusega ja ta mõistis hukka kaks parteid, kes olid Venezuelas võimul olnud alates 1958. aastast.
4. detsembril 2006 saavutas ta tagasivalimise kolmandaks ametiajaks, tagades endale ülekaaluka edu vastaskandidaadi Manuel Rosalese ees.[3]
Kõik 5 suuremat telekanalit ja enamik ajalehti olid tema vastu. Chávez väitis, et opositsioonilist ajakirjandust kontrollivad jõud, kelle huvidele tema poliitika vastu käib. Ajakirjanduse väitel jälle oli Chávez oma ütlustega ajakirjanikud ära hirmutanud. Samuti olevat ta lasknud jõukudel ajakirjanikke vägivallaga ähvardada.
Chávez laskis käiku ja Rahvuskogu kiitis heaks 49 seadusest koosneva komplekti, millega teostus vasakpoolne majanduspoliitika. Venezuela Kaubanduskodade Föderatsioon (Fedecámaras) vastustas neid seadusi ägedalt ja otsustas kutsuda üles üldäristreigile 10. detsembril 2001.
Chávez laskis välja vahetada Venezuela riikliku naftakompanii Petróleos de Venezuela (PDVSA) juhtkonna väidetavalt väärjuhtimise ja korruptsiooni tõttu, kuid PDVSA juhatuse pooldajad omistavad sellele sammule poliitilised motiivid.
15. jaanuaril 2003 esines Chávez Venezuela Rahvuskogule kõnega olukorrast riigis. Et opositsiooni esindajad kohal ei viibinud, siis ta kõneles üksnes oma partei liikmetele ja talle kaasatundvatele diplomaatidele. Kõnes tunnistas ta muu hulgas (võib-olla arvates, et tema sõnu ei avaldata), et kutsus esile PDVSA kriisi selleks, et olemasolevat organisatsiooni hävitada.
Cháveze naftaekspordipoliitika ja tema avalik sõprus Kuubaga tõi kaasa USA valitsuse halva suhtumise. Chávez oli Fidel Castro lähedane sõber; Venezuela tarnib Kuubale 53 000 barrelit (8000 m³) naftat päevas, saades vastutasuks sadade arstide, õpetajate ja teiste spetsialistide tööjõu. See on võimaldanud Kuuba majandust elavdada ning tõsta tervishoiu ja kirjaoskuse taset Venezuelas.
Chávez oli ka esimene demokraatlikult valitud president, kes külastas Saddam Husseini pärast 1991. aasta Lahesõda (11. augustil 2000). Ta vastustas ägedalt 2003. aasta sissetungi Iraaki.
8. jaanuaril 2007 teatas Chávez, et asub kiirendama sotsialistlikku revolutsiooni. Selleks lubas ta taotleda kongressilt täiendavaid volitusi, et riigistada energia-, kommunaal- ja telekommunikatsiooniettevõtted ning lubas võtta sõltumatuse riigi keskpangalt.[4]
28. mail 2007 sulges Chávez ühe opositsioonilistest telekanalitest ja asendas selle sotsialistlikku revolutsiooni ülistava kanaliga.[5]
5. märtsil 2013 suri Chávez pärast pikka võitlust vähiga.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ SAIS Review - Volume 27, Number 1, Winter-Spring 2007, pp. 63-77. E-ISSN: 1088-3142 Print ISSN: 0036-0775
- ↑ http://muse.jhu.edu/login?uri=/journals/sais_review/v027/27.1march.html[alaline kõdulink]
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 243
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 248–249
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 271
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Hugo Chávez |
- 2003. aasta kõne tekst (pdf)
- Hugo Chávez en "La Patria Grande de Caracas"
- Tuuli Aug. „Jää vait!” ütles Hispaania kuningas Hugo Chavezile EPL, 12. november 2007
- Andres Kask. Hugo Chavez ähvardab USA hävitada EPL, 25. aprill 2008
- Sander Jürisson. Chavez ja Medvedev lõid käed demokraatlikuma maailma nimel EPL, 23. juuli 2008
- Chávez jätkab valimiste järel sotsialistlikku revolutsiooni Postimees, 24. november 2008
- Kalev Kask. Chavez: ebamoraalsele kardinalile tuleks virutada EPL, 28. detsember 2008
- Arni Alandi. Venezuelas hääletatakse põhiseadusmuudatuse üle ERR, 15. veebruar 2009
| Eelnev Rafael Caldera |
Venezuela president 1999–2002 |
Järgnev Pedro Carmona |
| Eelnev Diosdado Cabello |
Venezuela president Alates 2002–2013 |
Järgnev Nicolás Maduro |