Rein Saluri
Rein Saluri (22. september 1939 Salla vald – 13. oktoober 2023) oli eesti kirjanik ja tõlkija.
Ta elas 1946–1951 küüditatuna Tobolskis. Koolis käis Saluri Tobolskis, Otepääl ja Tartus.
Ta lõpetas 1964 Tartu Riikliku Ülikooli bioloogina ning õppis Leningradi Ülikooli geneetika aspirantuuris.[1]
Saluri töötas ajakirjade Horisont, Noorus ja Looming toimetuses ja Draamateatris. Saluri oli aastast 1982 vabakutseline literaat.[2]
Tegevus NLKP-s[muuda | muuda lähteteksti]
- 1962–1989 NLKP liige
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Saluri debüteeris trükisõnas (koolialmanahhis ja ajalehes Edasi) 1958. aastal. Ta kirjutas psühholoogilisi novelle, jutustusi, lühiproosat, filmistsenaariume, näidendeid ning lastele aimeraamatuid loomadest.
Saluri loomingut on tõlgitud inglise, saksa, prantsuse ja mitmesse teise keelde. Ta eestindas inglise (John le Carré, Gerald Durrell jt.), kanada (Farley Mowat) ja vene kirjanike (Fjodor Dostojevski, Daniil Harms, Vladimir Nabokov jt.) loomingut.[2]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]
- "Külalised" (1974)
- "Poiste sõidud" (1976)
- "Minek" (1989)
- "Kodukäijad/Kodus käijad" (1993)
- "Tobukesed: kolm nukrat janti" (1995)
Novellikogud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mälu" (1972)
- "Kõnelused" (1976)
- "Rebane räästa all" (1979)
- "Uksed lahti, uksed kinni" (1981)
- "Üks, kaks ja korraga" (1983)
- "Puusõda" (1985)
- "Vaikne elu" (1988)
- "Koguja: valik tekste, 1967-1987" (1990)
- "Naised ja loomad" (1996)
- "Katked: (1958-1999)" (1999)
Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- 2010 "Kolm Kartulit", tudengifilm, kirjandusliku alusteose autor
- 1991 "Noorelt õpitud", mängufilm, stsenarist
- 1989 "Äratus", mängufilm, stsenarist
- 1970 "Orelimõtisklus", dokumentaalfilm, tudengifilm, stsenarist
Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1974 Eesti Kirjanike Liit
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1973 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Mälu")
- 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Poiste sõidud")
- 1981 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("Lõimetishoole")
- 1982 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Kala metsas", "Uksed lahti, uksed kinni")
- 1988 – Eesti NSV teeneline kirjanik
- 1988 – Friedebert Tuglase novelliauhind ("5.3.53")
- 1989 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Minek")
- 2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk[3]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Rein Saluri oli abielus Piret Saluriga. Neil on kaks tütart.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Vaikimise valus väärikus. Postimees, 20. septemebr 2019. vaadatud 14. oktoober 2023
- ↑ 2,0 2,1 Rein Saluri. Eesti Teatriliit.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3708
- ↑ Veendunud loomakaitsja: ketikoerad on Eesti häbiplekk! epl.delfi.ee, 29. november 2019. vaadatud 14. oktoober 2023
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Irina Belobrovtseva. "Rein Saluri looming tõlkija ja kriitiku pilgu läbi". Keel ja Kirjandus 1984, nr 6, lk 321–326
- Arno Oja. "Kaks müüti Rein Salurist" (50. sünnipäevaks) – Looming 1989, nr 9, lk 1276–81
- Eesti kirjanduse ajalugu, V köide, 2. raamat. Eesti Raamat. Tallinn 1991, lk 588–596 (autor Pärt Lias) ja bibliograafia lk 607–608
- Kirjanik Rein Saluri mäletab ja küsib. epl.delfi.ee, 22. september 1999
- Teet Kallas. "Saladuslik Saluri: XX sajand" (70. sünnipäevaks). Looming 2009, nr 9, lk 1251–59
- Vaikimise valus väärikus. leht.postimees.ee, 20. september 2019