Lümfisooned

Allikas: Vikipeedia

Lümfisooned (ladina ains vas lymphaticum; mitm vasa lymphatica) on paljude loomade lümfisüsteemi kuuluvad sooned, kus liigub lümf.[1] Lümfisooned esinevad kõigil selgroogsetel alates pärisluukaladest.[2]

Lümfisoonteks võidakse nimetada ka teatud üksikud lümfi liigutavaid sooni.

Lümfisoonte areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Lümfisoonte ülesandeks on ka kudedes normaalse vedelikurõhu hoidmine.

Lümfisooned järgnevad lümfikapillaaridele, võivad keres anastomoose moodustada ja suubuvad venoossesse vereringesse.

Lümfisoontes paiknevad poolkuuklapid, mis tagavad lümfi liikumise üksnes südame suunas. Soonte seinu innerveerivad närvid.

Peensoole soolehattudes (olemasolul) paiknevad lümfisooned kannavad inglise keeles nimetust lacteals.

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisooned on:

Lümfisooned koos lümfikapillaaridega moodustavad lümfisoonte võrgustiku ehk lümfiteed. Lümfisoonte suuremad sooned, mis saavad alguse lümfisõlmedest liigitatakse lümfitüvedeks.

Lümfisõlme juurde kuuluvatel lümfisoontel eristatakse:

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude lümfisüsteemi liigitatase samuti lümfisooned, need paiknevad pea kõikjal keres. Kuid lümfisõlmede asemel on madude (ka teiste roomajate) lümfisoonte seintes üksikult pulseerivad lümfisüdamed.[3]

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koduloomadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisooni asendavad lümfisoonteta kudedes rakuvahelised kanalid. Lümfisooni ei kohta kesknärvisüsteemis, silma sarvkestas ja silmaläätses, kõigis epiteelkudedes, põrnas, kopsualveoolides, luuüdis, kurgumandlites, hüaliinses kõhrkoes, nabaväädis ja lootekestades.[4]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Patogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse lümfisoontega järgmisi (osaline) patoloogilisi seisundeid: pärilik lümfodeem, Meige lümfodeem.

Kokkupuutel madudega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimeste suhtes mürkmadudeks (osade) liigitatud madude hammustuse järgselt võivad mao sülje ensüümid kahjustada ka lümfisooni ja põhjustada erineva raskusastmega mürgistusseisundeid (vt ka leukotsütoos). Lümfisooni kahjustada võiva mürgistusseisundi tekke määrab, lisaks inimese tervislikule seisundile (näit ülitundlikkus jm), ära ka mao liik, aastaaeg, mao tervislik seisund, hammustuse ajal välja pritsitud sülje kogus ja mao vanus.[5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 444:2004.
  2. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 441, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  3. Simon J. Girling,Veterinary Nursing of Exotic Pets, 2nd ed, 2013, lk 249, Wiley-Blackwell, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 27.02.2014) (inglise keeles)
  4. Enn Ernits, Esta Nahkur," Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 325, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  5. Javier Mora, Rodrigo Mora, Bruno Lomonte, José María Gutiérrez, Effects of Bothrops asper Snake Venom on Lymphatic Vessels: Insights into a Hidden Aspect of Envenomation, Published: October 15, 2008, Veebiversioon (vaadatud 27.02.2014) (inglise keeles)