Kivinugis

Allikas: Vikipeedia
Kivinugis
Beech Marten.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Kärplased Mustelidae
Perekond: Nugis Martes
Liik: Kivinugis
Ladinakeelne nimetus
Martes foina
(Erxleben, 1777)
Beech marten distmap.PNG

Kivinugis (Martes foina) on kärplaste sugukonda nugise perekonda kuuluv kiskja.

Esimest korda kirjeldas kivinugist Johann Christian Polycarp Erxleben aastal 1777.

Kivinugis kuulub samasse perekonda metsnugise, soobli, ameerika nugise, ilka ja harsaga. Kõige sarnasem neist on talle metsnugis. [1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivinugis on levinud Euroopas (välja arvatud Põhja-Euroopa; Eesti ja Taani asuvad levila põhjapiiril), Kasahstanis, Kesk-Aasia mägedes, Lõuna-Altais, Väike-Aasias, Ees-Aasias, Iraanis, Afganistanis, Pakistanis, Mongoolias ja Sise-Aasias.

Veel 1998. aastal oli kivinugis arvatud Eesti punasesse raamatusse ja teda usuti leiduvat vaid üksikuis paigus. Pärast levila laienemist eemaldati aga kivinugis 2003. aastal looduskaitsealuste liikide nimekirjast ja temast sai jahiuluk [2].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suuruselt on kivinugis võrreldav kodukassiga, kuid on veidi saledama kehaga. Tuhkur on pisut väiksem [1]. Looma tüvepikkus on 45–54 cm, saba pikkus 22–35 cm, kaal 1,1–2,3 kg. Saba ulatub kaugemale kui väljasirutatud tagajalad [1]. Karvastik on tumepruun kuni hallikaspruun, kurgualusel ja kaelal olev laik on valge ning hargneb eesjalgadele kaheks. Karvastik on tihe, kohev ja väga ilus [1]. Kõrvad on terava tipuga ja võrdlemisi suured [1]. Hambaid on 38.

Kivinugise kolju
Skelett

Kivinugis on väga sarnane metsnugisele, kellest ta on veidi väiksem ja pikema sabaga. Kivinugise karvkate on pisut heledam ja hõredam [1]. Tema kurgualune laik on valgem ja suurem, metsnugisel ei ulatu see jalgadele [1]. Erinevalt metsnugisest on kivinugise tallapäkad karvadeta ja seetõttu saab neid eristada lumele jäetud jälgede järgi. Ka kõrvad on kivinugisel väiksemad ja kitsamad ning ninaots, mis on metsnugisel üldjuhul must, on kivinugisel heledam. Täpsemalt saab neid liike eristada kolju ja hammastiku alusel [1].

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isase kivinugise territooriumi suurus on 12–211 ha ja see kattub tavaliselt mitme emase territooriumiga, pakkudes ühele loomale võimalust valida mitme partneri vahel.

Kivinugiste jooksuaeg kestab juunist augustini. Sel ajal võib peamiselt öösiti kuulda isanugiste häälitsusi, kuid kaaslase leidmisel on oluline ka haistmismeel. Isase lähenemisel reageerib emane algul agressiivselt, isane rahustab teda õrna kudrutamisega.

Järglaste arv pesakonnas on 1–4, keskmiselt 2,5. Tiinus kestab 230–275, keskmiselt 252,5 päeva, kuigi loode hakkab arenema alles poole aasta möödudes. Pärast ilmaletulekut on pojad pimedad ja karvutud. Nad võõrduvad emapiimast umbes kahekuuselt ja jäävad veel mõneks ajaks ema juurde, et õppida jahipidamist. Suve lõpuks on pojad iseseisvunud. Suguküpsuseni jõuavad nad tavaliselt järgmiseks aastaks.

"Kivinugis kotkapesal"
Carl Martin Ebersberg
Õlimaal, 33×26 cm

Elupaik ja eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui metsnugis, nagu nimestki näha, on metsaloom, siis kivinugis eelistab elupaigana kultuurmaastikke, hõredaid mäestikumetsi ja metsatuid kaljuseid mäenõlvu kuni 4 km kõrguseni, jäärakuid, kivimurdusid, põllukaitseribasid ja aedu ning elutseb tihti ka inimasulate läheduses ja isegi nii suures linnas kui Berliin. Pesa luuakse valdavalt kivivaresse või puuõõnsusesse.

Peamiselt tegutsetakse maapinnal ja puu otsas käiakse harvem. Jahipidamine toimub valdavalt öösiti, päevad veedetakse varjulises paigas, kuid nugist päeval näha pole ka mingi ime. Nugise varjepaigad on näiteks puuõõnsustes, oravapesades, tuulemurrus ja kaljulõhedes [1]. Territooriumi märgistatakse väljaheidetega, mis jäetakse sageli kõrgematele paikadele maapinnal.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kivinugise topis

Kivinugis on omnivoor ja sööb peaaegu kõike, mida kätte saab, kuid eelistab loomset. Toiduks lähevad nii väiksemad imetajad kui ka linnud ja nende munad, kahepaiksed ja selgrootud ning taimsest materjalist kõiksugu marjad, pähklid ja puuviljad. Taimne toit osutub tihti isegi valdavaks [1]. Külades elavad kivinugised murravad sageli kodulinde, isegi kui muud toitu küll on, ent hiiri ja rotte püüavad ka [1]. Toidunappusel kõlbavad süüa ka raiped. See, mida kohe nahka pista ei jõuta, peidetakse sageli hilisemaks.

Lindude mune süüakse nõnda, et pärast väikese sisselõike tegemist imetakse selle kaudu sisu välja ja jäetakse maha tühjad koored.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]