Kaukaasia nulg

Allikas: Vikipeedia
Kaukaasia nulg
Abies nordmanniana young tree.JPG
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Nulg Abies
Liik: Kaukaasia nulg
Ladinakeelne nimetus
Abies nordmanniana
(Steven) Spach (1841)
Sünonüümid
  • Abies nordmanniana var. leioclada (Steven ex Endl.) K. Koch ex Czeczott (1939)
  • Abies pectinata var. leioclada (Steven ex Endl.) Carrière (1855)
  • Picea nordmanniana (Steven) Loudon (1842)
  • Pinus abies var. leioclada Steven ex Endl. (1847)
  • Pinus abies var. nordmanniana (Steven) F. Muell. (1871)
  • Pinus nordmanniana Steven (1838)
  • Pinus picea var. leioclada Steven ex Ledeb. (1850)[2]

Kaukaasia nulg (Abies nordmanniana) on männiliste sugukonda nulu perekonda kuuluv igihaljas okaspuu.

Liigi leidis 1837. aastal Kura jõe ülemjooksu lähedalt soome botaanik Alexander von Nordmann (1803–1866). Kuna puu kaukaasiapärased nimed on sotši, amza, apsa, psei ja teised, siis võis Sotši linn selle puu järgi oma nime saada.[3]

Alamliigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alamliigi equi-trojani kaitsestaatus

Kaukaasia nulul eristatakse kahte alamliiki:[4]

  • Abies nordmanniana subsp. nordmanniana ehk põhialamliik kasvab Musta mere ida- ja lõunaranniku piirkonnas (Venemaa, Abhaasia, Gruusia ja Türgi);
  • Abies nordmanniana subsp. equi-trojani kasvab Türgi loodeosas. On põhialamliigist madalam (20–30 m). Selle alamliigi hulka on arvatud ka Bornmülleri nulg (Abies ×bornmuelleriana), mis on kaukaasia ja kreeka nulu looduslik hübriid.

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad
Isasõisikud

Euraasias kasvavatest nulgudest liikidest on kaukaasia nulg kõige suuremate mõõtmetega. Puu kasvab tavaliselt kuni 50, harva kuni 70 m kõrgeks. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 (2,0) m. Eluiga küündib soodsates tingimustes 500 aastani[5], maksimaalne registreeritud eluiga on 718 aastat[3].

Võra on laikoonusjas-kuhikjas, püstine ja ulatub vanematel puudel maapinnani. Tüve koor on hallikas, vananedes muutub pikirõmeliseks. Pungad on 3,5–5 (6) mm pikad, vaiguta (põhialamliik) kuni vaigused (alamliik equi-trojani)[5]. Võrsed on läikivad, siledad, oliivpronksjad ja karvased, vanemad on pruunid ja karvadeta. Okkad on võrdlemisi laiad (2–3 mm), 2–4 cm pikkused, pealt tumerohelised, hästi läikivad, allküljel kaks sinakasvalged õhulõheriba, püsivad võrsetel 8–13 aastat.[6] Toatingimustes püsivad kaukaasia nulu okkad puul kauem kui harilikul kuusel.[3]

Okkad in ½ mm paksud. Otsast on nad tavaliselt nürid, sageli koguni kerge sälguga, kuid võivad olla ka teravad, eriti noorte puude kiiresti kasvavatel võrsetel.

Peajuur on nõrgalt arenenud, kuid külgmistelt juurtelt tungivad lisajuured sügavale pinnasesse. Hästi arenenud juurestik takistab mägedes esinevat pinnase erosiooni[6] ja võimaldab küllalt hästi tugevatele tuultele vastu pidada.

Isasõisikud on 8–12 (20) mm pikad, punakaspurpurjad või kollased. Käbid on silinderjad, 12–16,5 (20) cm pikad ja läbimõõduga 4–6 cm, noorelt rohelised, valminult punakaspruunid. Seemned on 10–12 mm pikkused, tiivake on umbes poolteist korda kestast pikem. Idulehti on 6–7[5]. Seemne mass on 50–85 mg ja õlisisaldus on umbes 24%[3].

Käbil on 150–200 seemnesoomust ja iga soomuse juurde kuulub 2 tiivulist seemet.

Levila ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia nulud Türgi kirdeosas
Bornmülleri nulu mets

Kaukaasia nulu põhialamliik (subsp. nordmanniana) kasvab Musta mere ida- ja lõunaranniku mägedes (Kaukasuse lääneosas ja Pontosel) 900–2100 m kõrgusel üle merepinna, peamiselt silikaatsetel muldadel. Areaali lääneosa kattub alamliigi equi-trojani levilaga. Levila kliima on soe ja sademeterohke, aastas esineb sademeid keskmiselt 1000–3000 mm. Metsades moodustab kaukaasia nulg puhaspuistuid või kasvab koos järgmiste puuliikidega: idakuusk (Picea orientalis), harilik mänd (Pinus sylvestris), harilik pöök (Fagus orientalis), Trautvetteri vaher (Acer trautvetteri), kaukaasia valgepöök (Carpinus caucasica), harilik jalakas (Ulmus glabra), mägivaher (Acer pseudoplatanus), kaukaasia pärn (Tilia dasystyla) ja harilik jugapuu (Taxus baccata).[7]

Kasvukohas talub ta küllaltki hästi varju, kõige paremini kasvab värsketel ja sügavapõhjalistel liivsavimuldadel. Ei talu seisvat vett. Külma talub ta kuni −15...–25 °C.[3]

Alamliik subsp. equi-trojani kasvab hajusate reliktsete asurkondadena puhaspuistus Türgi loodeosa kõrgemates mägedes ja Uludagi mäe nõlvadel. Kasvupinnastest eelistab ta karbonaatseid muldasid.[7]

Paljunemine ja kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia nulg on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab valgusküllases kasvukohas 30- kuni 40-aastastel, puistus 70-aastastel puudel. Tolmlemine toimub aprillis-mais. Seemned valmivad septembris-oktoobris, millele järgneb nende varisemine koos katte- ja seemnesoomustega. Seemnete põhiline levitaja on tuul. Head seemneaastad korduvad iga paari aasta järel, kuid seemnete idanevus on küllaltki madal: 17...20%[8]. Esimesed 10 eluaastat kasvab kaukaasia nulg üsna aeglaselt, hiljem kasv kiireneb ning 100-aastaste puude kõrgus võib ulatuda kuni 35 meetrini.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaukaasia nulud jõulupuude kasvanduses
Puidu mehaanilised omadused
niiskusesisalduse 15% korral[9]
Omadus Väärtus
Paindetugevus 70,8 MPa
Survetugevus, pikikiudu 38,3 MPa
Nihketugevus, pikikiudu 8,0 MPa
Tõmbetugevus, pikikiudu 109,6 MPa

Looduslikus levilas on kaukaasia nulg majanduslikult tähtis puuliik, mida kasutatakse peamiselt tselluloosi valmistamiseks[8]. Soodsates tingimustes moodustab kaukaasia nulg väga suure puidutagavaraga puistuid: Sotši ümbruses on see kuni 1200 (2000) m³/ha[6]. Puit on kergesti töödeldav ja selle tihedus on 15% niiskuse juures 480 m³/kg. Ühe puu tüvest võib saada kuni 500 g nuluvaiku (palsamit) ja nuluokkad sisaldavad kuni 0,77% eeterlikke õlisid.[3]

Lääne-Euroopasse toodi kaukaasia nulg 1838. aastal ja on seal parkides populaarne ilupuu. Samuti kasvatatakse teda laialdaselt jõulupuude istandikes ja metsakultuurides puidu saamiseks. Taani toodab Euroopa riikidest jõulupuid kõige rohkem ja ekspordib aastas 9–11 miljonit kaukaasia nulgu[10]. Eestisse imporditakse jõulupuudest kõige rohkem samuti kaukaasia nulgu, kuid tema jõulupuudeks kasvatamine pole meil külmahelluse tõttu häid tulemusi andnud.[11]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti sisemaa talved pole soojalembesele kaukaasia nulule sobivad, karmimatel talvedel külmub ta kuni lumepiirini. Tema kasvatamisega võiks katsetada Lääne-Eesti saartel ja ranniku lähedal, kuid sealgi võivad külmemad talved puid tugevasti kahjustada[6][11]. Eriti ohtlikud on päikesepaistelised varakevadised päevad, kui maa on veel külmunud. Puu tumedad okkad soojenevad, transpiratsioon suureneb, kuid juured ei saa külmunud mullast vett kätte ja selle tagajärjel okkad kuivavad. Lisaks mõjub halvasti õhutemperatuuri järsk kõikumine ööpäeva jooksul. Eestis väga haruldane kaukaasia nulg kasvab peamiselt dendroloogilistes kollektsioonides ja suurimate puude kõrgus on umbes 15 m. Puid võib leida Tallinna Botaanikaaias, Saaremaa läänerannikul Kuusnõmmel, Järvselja dendropargis ja Haanjas Kure dendraariumis.[3]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (2011). "Abies nordmanniana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2011.
  2. Conifer database: "Abies nordmanniana var. nordmanniana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  4. Conifer database: "Abies nordmanniana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
  5. 5,0 5,1 5,2 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN-13 9780881929744; ISBN-10 0881929743.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  7. 7,0 7,1 "Abies nordmanniana". www.conifers.org, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
  8. 8,0 8,1 Шиманюк А.П. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974.
  9. "МЕХАНИЧЕСКИЕ СВОЙСТВА ДРЕВЕСИНЫ".. www.baurum.ru, Kasutatud 08.12.2010. (vene)
  10. M. Thomsen, Hanne N. Rasmussen & Johanne M. Sørensen. "8th International Christmas Tree Research & Extension Conference". www.iufro.org, 2008. (PDF) Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
  11. 11,0 11,1 "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.