Kaukaasia nulg
| Kaukaasia nulg | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Abies nordmanniana (Steven) Spach (1841) |
||||||||||||||
| Sünonüümid | ||||||||||||||
|
Kaukaasia nulg (Abies nordmanniana) on igihaljas okaspuu nulu perekonnast. Liigi leidis 1837. aastal Kura jõe ülemjooksu lähedalt soome botaanik Alexander von Nordmann (1803–1866). Kuna puu kaukaasiapärased nimed on sotši, amza, apsa, psei ja teised, siis võis Sotši linn selle puu järgi oma nimetuse saada.[3]
Sisukord |
Alamliigid [muuda]
|
Kaukaasia nulul eristatakse kahte alamliiki:[4]
- Abies nordmanniana subsp. nordmanniana ehk põhialamliik kasvab Musta mere ida- ja lõunaranniku piirkonnas (Venemaa, Abhaasia, Gruusia, ja Türgi);
- Abies nordmanniana subsp. equi-trojani kasvab Türgi loodeosas. On põhialamliigist madalam (20–30 m). Selle alamliigi hulka on arvatud ka Bornmülleri nulg (Abies ×bornmuelleriana), mis on kaukaasia ja kreeka nulu looduslik hübriid.
Botaanilised tunnused [muuda]
Euraasias kasvavatest nulu perekonda kuuluvatest liikidest on kaukaasia nulg kõige suuremate mõõtmetega. Puu kasvab tavaliselt kuni 50, harva kuni 70 m. Tüve läbimõõt on kuni 1,5 (2,0) m. Eluiga küündib soodsates tingimustes kuni 500. aastani[5], maksimaalne registreeritud eluiga on 718 aastat[3].
Võra on laikoonusjas-kuhikjas, püstine, ulatub ka vanematel puudel maapinnani. Tüve koor on hallikas, vananedes muutub pikirõmeliseks. Pungad on 3,5–5 (6) mm pikad, vaiguta (põhialamliik) kuni vaigused (alamliik equi-trojani)[5]. Võrsed on läikivad, siledad, oliivpronksjad, karvased, vanemad on pruunid, karvadeta. Okkad on võrdlemisi laiad (0,2–0,3 mm), 2–4 cm pikkused, pealt tumerohelised, hästi läikivad, allküljel kaks sinakasvalged õhulõheriba, püsivad võrsetel 8–13 aastat.[6] Toatingimustes püsivad kaukaasia nulu okkad puul kauem kui harilikul kuusel.[3]
Peajuur on nõrgalt arenenud, kuid külgmistelt juurtelt tungivad teisejärgulised juured sügavale pinnasesse. Hästi arenenud juurestik takistab mägedes esinevat pinnase erosiooni[6] ja võimaldab küllalt hästi tugevatele tuultele vastu pidada.
Isasõisikud on 8–12 (20) mm pikkused, punakaspurpurjad või kollased. Käbid on silinderjad, 12–16,5 (20) cm pikkused ja läbimõõduga 4–6 cm, noorelt rohelised, valminult punakaspruunid. Seemned on 10–12 mm pikkused, tiivake on umbes poolteist korda kestast pikem. Idulehti on 6–7.[5] 1000 seemne mass on 50–85 g, ning nende õlisisaldus on umbes 24%[3].
Levikuala ja ökoloogia [muuda]
Kaukaasia nulu põhialamliik (subsp. nordmanniana) kasvab Musta mere ida- ja lõunaranniku mägedes (Kaukasuse lääneosas ja Pontosel) 900–2100 m kõrgusel üle merepinna, peamiselt silikaatsetel muldadel. Areaali lääneosa kattub alamliigi equi-trojani levilaga. Levila kliima on soe ja sademeterohke, aastas esineb sademeid keskmiselt 1000–3000 mm. Metsades moodustab puhaspuistuid või kasvab peamiselt koos järgmiste puuliikidega: idakuusk (Picea orientalis), harilik mänd (Pinus sylvestris), harilik pöök (Fagus orientalis), Trautvetteri vaher (Acer trautvetteri), kaukaasia valgepöök (Carpinus caucasica), harilik jalakas (Ulmus glabra), mägivaher (Acer pseudoplatanus), kaukaasia pärn (Tilia dasystyla) ja harilik jugapuu (Taxus baccata).[7]
Kasvukohas talub ta küllaltki hästi varju, kõige paremini kasvab värsketel ja sügavapõhjalistel liivsavimuldadel. Ei talu seisvat vett. Külmakraade talub kuni –15...–25 °C.[3]
Alamliik subsp. equi-trojani kasvab hajusate reliktsete populatsioonidena puhaspuistus Türgi loodeosa kõrgemates mägedes ja Uludagi mäe nõlvadel. Kasvupinnastest eelistab ta karbonaatseid muldasid.[7]
Paljunemine ja kasv [muuda]
Kaukaasia nulg on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Käbikandvus algab valgusküllases kasvukohas 30 kuni 40-aastastel, puistus 70-aastastel puudel. Tolmlemine toimub aprillis-mais, seemned valmivad septembris-oktoobris, millele järgneb nende varisemine koos katte- ja seemnesoomustega. Seemnete põhiliseks levitajaks on tuul. Head seemneaastad korduvad iga paari aasta järel, kuid seemnete idanevus on küllaltki madal – 17...20%.[8] Esimesed 10 eluaastat kasvab kaukaasia nulg üsna aeglaselt, hiljem kasv kiireneb ning 100-aastaste puude kõrgus võib ulatuda kuni 35 m.[3]
Kasutamine [muuda]
| Omadus | Väärtus | Ühik |
|---|---|---|
| Paindetugevus* | 70,8 | MPa |
| Survetugevus*, pikikiudu | 38,3 | MPa |
| Nihketugevus*, pikikiudu | 8,0 | MPa |
| Tõmbetugevus*, pikikiudu | 109,6 | MPa |
| * puidu niiskusesisaldus 15% | ||
Looduslikus levilas on kaukaasia nulg majanduslikult tähtis puuliik, mida kasutatakse peamiselt tselluloosi valmistamiseks[8]. Soodsates tingimustes moodustab väga suure tagavaraga puistuid – Sotši ümbruses ulatub tagavara hektaril 1200 (2000) m3[6]. Puit on kergesti töödeldav ning selle tihedus 15% niiskuse juures on 480 m3/kg. Ühe puu tüvest võib saada kuni 500 g nuluvaiku (palsamit) ning nuluokkad sisaldavad kuni 0,77% eeterlikke õlisid.[3]
Lääne-Euroopasse toodi kaukaasia nulg 1838. aastal ja on seal parkides populaarne ilupuu. Samuti kasvatatakse teda laialdaselt jõulupuude istandikes ja metsakultuurides puidu saamiseks. Taani toodab Euroopa riikidest jõulupuid kõige rohkem ning ekspordib aastas 9–11 miljonit kaukaasia nulgu[10]. Eestisse imporditakse jõulupuudest kõige rohkem samuti kaukaasia nulgu, kuid tema jõulupuudeks kasvatamine pole meil külmahelluse tõttu häid tulemusi andnud.[11]
Kasvatamine Eestis [muuda]
Eesti sisemaa talved on soojalembesele kaukaasia nulule mittesobivad, karmimatel talvedel külmub ta kuni lumepiirini. Katsetada võiks Lääne-Eesti saartel ja ranniku lähedal, kuid sealgi võivad külmemad talved puid tugevasti kahjustada.[6] [11] Eriti ohtlikud on kaukaasia nulule päikesepaistelised varakevadised päevad, kui maa on veel külmunud. Puu tumedad okkad soojenevad, transpiratsioon suureneb, kuid juured ei saa külmunud mullast vett kätte ja selle tagajärjel okkad kuivavad. Lisaks mõjub halvasti õhutemperatuuride järsk kõikumine ööpäeva jooksul. Eestis väga haruldane kaukaasia nulg kasvab peamiselt dendroloogilistes kollektsioonides ning suurimate puude kõrgus on umbes 15 m. Puid võib leida Tallinna Botaanikaaias, Saaremaa läänerannikul Kuusnõmmel, Järvselja dendropargis, Haanjas Kure dendraariumis.[3]
Viited [muuda]
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). "Abies nordmanniana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ Conifer database: "Abies nordmanniana var. nordmanniana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
- ↑ Conifer database: "Abies nordmanniana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
- ↑ 5,0 5,1 5,2 James E. Eckenwalder. "Conifers of the World: The Complete Reference", Timber Press, 2009. ISBN-13 9780881929744; ISBN-10 0881929743.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
- ↑ 7,0 7,1 "Abies nordmanniana". www.conifers.org, Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
- ↑ 8,0 8,1 Шиманюк А.П. "Дендрология", Москва: Лесная промышленность, 1974.
- ↑ "МЕХАНИЧЕСКИЕ СВОЙСТВА ДРЕВЕСИНЫ".. www.baurum.ru, Kasutatud 08.12.2010. (vene)
- ↑ M. Thomsen, Hanne N. Rasmussen & Johanne M. Sørensen. "8th International Christmas Tree Research & Extension Conference". www.iufro.org, 2008. (PDF) Kasutatud 30.06.2010. (inglise)
- ↑ 11,0 11,1 "Dendroloogilised uurimused Eestis IV", Tartu: Vali Press OÜ, 2008.
Välislingid [muuda]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kaukaasia nulg |
