Vinüülplaat

Allikas: Vikipeedia
78 rpm.jpg

Vinüülplaat (inglise keeles vinyl record) on vinüülist ketas, mida kasutatakse andmekandjana heli salvestamiseks. Vinüülplaat on analooghelikandja, mis on valmistatud vinüülist, kuhu on graveeritud helivaod. Vinüülplaate kirjeldatakse tihti nende läbimõõdu (12 tolli, 10 tolli, 7 tolli), mängimiskiiruse (pööret minutis), mahutavuse (kauamängiv või singel) või kanalite arvu (mono, stereo või kvadrofooniline heli) abil. Vinüülplaate kasutati peamiste muusika levitamise vahenditena peaaegu kogu 20. sajandi vältel. 1980ndate aastate lõpus hakkasid digitaalsed helikandjad vinüülplaati muusikaturult välja tõrjuma, kuid vinüülplaatide tootmine ei ole kunagi peatunud ning 2008–2012 on vinüülplaatide populaarsus olnud pidevalt tõusuteel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teadaolevalt salvestas esmakordselt hääle helikandjale Ameerika leidur Thomas Alva Edison aastal 1877. Tegemist oli silindrilise fonograafiga. Paarkümmend aastat peale Edisoni võttis teine ameerika leidur Emile Berliner kasutusele pöörlevad eboniitkettad heli salvestamiseks ning hilisemaks kuulamiseks. Seade, mis suutis salvestatud heli taasesitada, sai nimeks Berlineri grammofon. Esimesed kettad olid 5-tollised (12,7 cm), paari aastaga kasvas plaadi läbimõõt 10 tollini (25,4 cm) ning salvestise jaoks võeti kasutusele ka plaadi teine pool. Aastatel 1889–1894 valmistati heliplaate erinevatest materjalidest, näiteks kummist. Aastal 1895 hakati plaate valmistama šellakist, mis muutus populaarseimaks materjaliks plaaditööstuses. Šellakplaadid koosnesid ühe kolmandiku osas šellakist ning kaks kolmandikku moodustas mineraalne materjal, näiteks kivitolm, kuhu lisati puuvillakiude, et plaadid oleksid tugevamad ning süsinikutahma (inglise keeles carbon black), et saavutada ilusat musta värvi.

1931. aastal esitles ettevõte RCA Victor esimest kauamängivat vinüülplaati, mille mõlemale küljele oli võimalik lindistada 10 minutit heli. Antud toode ei saavutanud edu, kuna puudusid soodsad seadmed, millega plaate mängida ning muusikat levitati edasi šellakist plaatidel.[1] Tootjad aga ei unustanud, et vinüülplaat on vastupidavam kui šellak ning selle mängimisel tekib vähem müra ning 1930ndate aastate lõpus hakati raadioreklaame ning lindistatud saateid pressima vinüülist plaatidele, kuna oli tarvis materjali, mis posti teel saatmise ajal katki ei läheks, šellakplaadid aga olid üsna haprad.

1948. aasta 21. juunil tutvustas Ameerika firma Columbia insener Peter Goldmark 12-tollist (30,48 cm) ning 33 pööret minutis (33 13 rpm) mängivat, vinüülist toodetud kauamängivat heliplaati (LP). Ühele plaadile oli võimalik salvestada 45 minutit muusikat. Kolmveerand tundi ei olnud juhuslik aeg. Katsetuste aluseks olid arvestused, et 95% sümfoonilistest teostest kestavad alla 45 minuti, seega on neid sellise formaadi puhul võimalik ilma kadudeta kuulata. Esimene vinüülplaat kandis nime „The Voice of Frank Sinatra” ja selle katalooginumbriks oli CL 6001. See oli ühtlasi ka esimene pop/jazz LP, mis kunagi toodetud. Samal ajal oli firma RCA-Victor arendanud teistsugust tehnoloogiat ning jaanuaris 1949 tutvustasid nad samuti vinüülist valmistatud 7-tollist (17,5 cm), 45 pööret minutis (45 rpm) mängivat ja 1–2 lugu mahutavat singlit.[2]

1900–1925 lindistatud plaatide puhul kasutati heliplaatide kuulamiseks ja lindistamiseks pöörlemiskiirust vahemikus 74–82 pööret minutis (rpm – revolutions per minute). 1925. aastal otsustati hakata kasutama standardina pöörlemiskiirust 78,26 rpm, kuna turule toodi esimesed elektrilised plaadimängijad ning seetõttu oli tarvis pöörlemiskiirus ühtlustada. 1948. ja 1949. aastal Columbia ja RCA-Victori poolt turule toodud uued plaadiformaadid, vinüülplaadid, mis kasutasid vastavalt kiirusi 33 13 ja 45 rpm hakkasid vana 78 rpm formaati muusikaturult välja tõrjuma. Nende vinüülplaatide mängimiseks kasutati ka peenemat nõela kui vanade 78 rpm plaatide puhul – nõela suuruseks oli 25 mikromeetrit varasema 76 mikromeetri asemel. Aja jooksul muutus populaarseimaks muusika levitamise formaadiks 12-tolline 33 13 rpm vinüülplaat.

Tehnoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurendatud foto vinüülplaadi helivagudest. Nähtavad on nii helivaod kui plaadi pinnal olevad tolmukübemed.
Suurendatud helivaod ja tolm. Punased jooned tähistavad ühte millimeetrit.
Plaadimängija nõel vinüülplaadil.

Andmed salvestatakse vinüülplaadile heliradadena, mis graveeritakse vinüülplaadi mõlemale poolele kontsentriliste spiraalsete vagudena. Andmete salvestamist alustatakse vinüüli välimisest servast ja liigutakse plaadi keskpunkti poole. Heli kodeeritakse helivagude servade kuju muutmisega, nii et plaadile asetatud plaadimängija nõel hakkab vibreerima soovitud akustilistel sagedustel, juhul kui plaat keerleb kindlaks määratud kiirusel.

Alates 1920ndatest aastatest kasutatakse üldiselt heli salvestamiseks plaadi mõlemat poolt [3], kuid aeg-ajalt on antud välja ka plaate, millele on heli salvestatud ainult ühele poolele. Näiteks 1980ndatel andis Columbia plaadikompanii välja väikese seeria odavamaid 45 rpm pöörlemiskiirusega singleid, millele oli heli salvestatud ainult ühele poolele.

Vinüülplaatide nimetus tuleb sellest, et materjalina kasutatakse musta vinüüli. Läbipaistev PVC materjal värvitakse mustaks süsiniktahmaga (inglise keeles carbon black), mis muudab plaadi tugevamaks ja läbipaistmatuks. 7-tolliste vinüülplaatide valmistamiseks kasutatakse tihti polüstüreeni. Vahel kasutatakse vinüüli värvimiseks ka teisi värve peale musta või pressitakse vinüüli peale paberist pilt. 1980ndatel sai alguse trend anda välja singleid värvilistel vinüülidel ja seda tehakse tihti ka tänapäeval, eriti 7-tolliste singlite puhul.

Vinüülplaatide mõõtmed võivad eri riikides vähesel määral erineda, kuid üldiselt on 12-tollise plaadi diameeter 300 mm, 10-tollise plaadi diameeter 250 mm ja 7-tollise plaadi diameeter 175 mm. Vinüülplaadi välisservas on alati umbes 6 mm laiune ala, mida nimetatakse lead-in ning kus helivagu on lai ja sinna pole heli salvestatud. Plaati mängima hakates langetatakse nõel esmalt lead-in alasse, et mitte kahjustada helivagusid, mis heli sisaldavad. Lugude vahel on vinüülplaadil tavaliselt 1 mm laiune vaikust sisaldav vahe, mis on üldjuhul ka plaati vaadates näha, nii et on võimalik asetada plaadimängija nõel soovitud loo algusesse.

Plaadi keskosa lähedal helivao lõpus on samuti lai helivagu, kuhu pole heli salvestatud – lead-out. Lead-out moodustab täisringi, nii et kui plaadimängija nõel jõuab lead-outini, jääb ta sinna keerlema, kuni plaat mängijast välja võetakse. Mõningate albumite puhul (nt The Beatlesi Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band, ABBA Super Trouper ja Pink Floydi Atom Heart Mother), on ka lead-out rajale salvestatud heli, mis jääb korduma, kuni plaat mängijast välja võetakse. Kataloogi number ja plaadi pressija andmed kirjutatakse või pressitakse samuti lead-out ala kõrvale.

Vinüülplaatide helikvaliteet ja vastupidavus sõltub väga suurel määral kasutatava vinüüli kvaliteedist. 1970ndate aastate alguses kasutasid paljud vinüülplaatide tootjad kulude kokku hoidmiseks õhemaid ja vähemkvaliteetsemaid plaate, mis kaalusid 125 g.[4] Kvaliteetsemad on 180–220 g kaaluvad vinüülplaadid, mille helikvaliteet on parem ning mis on vähem vastuvõtlikud kahjustustele, mis tekivad vinüülplaadi mängimise käigus.[5] Mida raskem plaat, seda kallim on selle tootmine, kuna kulub rohkem materjali. Enamik vinüülplaate pressitakse vinüülile, mis sisaldab 70% puhast vinüüli ja 30% ümbertöödeldud vinüüli.

Vinüülplaatide tootmisel valmistatakse esmalt matriits (master), kuhu graveeritakse helivaod. Algselt tehti matriitse vahast, mis kaeti lakiga. Seejärel kaetakse matriits hõbedaga, kasutades sarnast tehnoloogiat nagu peeglite valmistamisel ning seejärel kaetakse matriits nikliga. Kui niklist plaat matriitsi pealt eemaldada, saadi matriitsi metallist negatiivne koopia, mida kasutatigi algselt vinüülile vagude pressimiseks. Ühte matriitsi saab kasutada korduvalt.[6] Kui nõudlus vinüülplaatide järele kasvas, lisati tootmisele veel üks samm – hakati valmistama ka niklist matriitside koopiaid, et tootmisprotsessi kiirendada ja kasutada korraga vinüülile pressimiseks mitut negatiivi. Vinüüle pressitakse hüdrauliliste presside abil.

Pärast seda, kui vinüülplaat oli muutunud peamiseks muusika levitamiseks kasutatud helikandjaks, hakati vinüülplaadi helikvaliteeti edasi arendama. Kui esimestele vinüülplaatidele oli salvestatud monoheli, siis 1957 anti välja esimesed stereofoonilised vinüülplaadid. Kui monofooniliste vinüülplaatide korral liikus plaadimängija nõel vaid horisontaalsuunas, siis stereofooniliste vinüülplaatide puhul kandis iga helivao sisemine serv ühte helikanalit ja välimine serv teist helikanalit ning nõel liikus nii vertikaal- kui horisontaalsuunas.[7] 1960ndatel muutus stereofooniline vinüülplaat domineerivaks formaadiks. 1971. aastaks arendati välja kvadrofooniline vinüülplaat, mille iga helivagu sisaldas nelja erinevat kanalit. Kvadrofoonilise plaadi formaadid ei saavutanud müügiedu, kuid seda peetakse oluliseks tänapäeva surround soundi eelkäijaks.

1997. aastal hakkas Jaapani firma ELPJ müüma laser-vinüülplaadimängijaid, kus kasutatakse plaadi lugemiseks laserit. Laserplaadimängija eeliseks on, et kuna puudub füüsiline kontakt vinüülplaadiga, siis plaat ei kulu mängimise käigus, kuid kalli hinna tõttu on laserplaadimängijad kasutusel peamiselt analoogplaatide digitaalse arhiveerimise jaoks ning piiranguks on ka see, et laserplaadimängija ei suuda mängida värvilist või pildiga vinüülplaati. Kodukasutuses võib laserplaadimängija kasutamisega kaasneda helikvaliteedi langus, kuna erinevalt nõelast ei lükka laserkiir helivaost sinna kogunenud tolmu välja ja seetõttu plaadi helikvaliteet halveneb aja jooksul.

Säilitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vinüülplaate tuleb hoida serva peal püsti. Vinüülplaatide hoidmisel tuleb arvestada, et need ei lähe küll kergelt katki, kuid kriimud plaadi pehmele pinnale võivad tekkida üsna kergelt. Samuti tõmbab vinüülplaat ligi tolmu, mida on raske täielikult eemaldada. Kriimud ja tolm mõjutavad negatiivselt heli kvaliteeti, lisades helile müra. Kriimude ja tolmu tõttu võib samuti juhtuda, et plaadimängija nõel jätab hüppab teatud plaadi alast üle või jääb ühte kohta kinni ja kordab sinna salvestatud heli. Vinüülplaate tuleks kaitsta väändumise eest, mis võib ilmneda kõrgetel temperatuuridel, päikese kätte jätmisel või liiga pingul pakendi tõttu. Tolmu eest kaitsmiseks pakitakse vinüülplaadid tihti lisaks papist või paberist ümbrisele ka kilesse, kuna paberist eraldub aja jooksul tolmuseid kiude ning samuti tõmbab paber ligi tolmu, kuna omandab kergesti staatilise laengu.[8] Iga vinüülplaadi ette mängimine kahjustab plaati teatud määral, kahjustuste hulk sõltub nii plaadi kvaliteedist kui ka kasutatavast plaadimängijast. Juhul kui soovitakse vinüülplaati võimalikult kaua säilitada, tuleks heli plaadilt lindistada mõnele muule helikandjale ja plaati üldse mitte mängida.

Vinüülplaatide populaarsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1988–1991 langes vinüülplaatide populaarsus järsult, kuna suured plaadikompaniid muutsid jaemüüjate jaoks vinüülplaatide tagastustingimusi. Esmalt tõsteti uute plaatide hinda müüjate jaoks, kes müümata jäänud vinüülplaate tagastasid ning hiljem ei saanud müüjad tagastatud vinüülplaatide eest enam üldse raha tagasi. Seetõttu hakkasid jaemüüjad tellima ainult kõige populaarsemaid plaate, mille ära müümises nad kindlad olid ning tõid müügile aina rohkem CD-plaate ja kassette. Plaadikompaniid tootsid vinüüle aina vähem, see aga tõi kaasa paljude vinüülplaate tootnud tehaste sulgemise. Vinüülplaatide valiku kahanemine tõi kaasa vinüülplaatide populaarsuse edasise vähenemise ning üks seletus sellisele käitumisele on, et plaadikompaniid survestasid sel viisil tarbijaid CD-plaati eelistama, kuna nende müümine oli kasumlikum.[9][10][11][12]

Hoolimata sellest, et vinüülplaatidel on mitmeid nõrku külgi, näiteks suured mõõtmed ja palju võimalusi kahjustuste tekkimiseks, on vinüülplaatidel ka tänapäeval palju entusiastlikke toetajaid. Vinüülplaate toodetakse ja müüakse ka tänapäeval, kuigi tegemist on CD-plaatidega võrreldes väikese turunišiga, mis koosneb peamiselt audiofiilidest, vinüülide kogujatest ja DJ-dest. Vinüülplaatide austajad väidavad, et kuna vinüül on puhas analoogsalvestus mehhaanilisel kujul, siis on vinüülplaadi heli naturaalsem, tõetruum, moonutusevabam ning avaram kui CD-plaadi heli. Vinüülplaati käes hoides märkab igaüks selle suuruse tõttu kujunduse kõrget taset, seal on ka rohkem infot esitaja kohta ja vahel ka plakatid. Vinüülplaatide kogujate hulgas on väga hinnas ka vanad vinüülplaadid ning tänapäeval antakse välja ka palju kordusväljaandeid vanadest plaatidest. Seetõttu võib vinüülplaatide ostmist pidada ka investeeringuks. On ka tõusev trend, et ühe loo põhine müük toimub pigem vinüülisinglitel või digitaalsete failidena, mitte enam CD-singlitel.[13]

Paljud elektroonilise tantsumuusika ja hip-hopi plaadid on antud välja nii digitaalsete koopiate kui vinüülplaatidena, kuna DJ-d eelistavad vinüüle, kuna mitmeid DJ-de poolt kasutatavaid tehnikaid (nt slip-cueing, beatmatching, ja scratching) pole võimalik CD-plaatide mängimisel kasutada. 2008. aastast alates on vinüülplaatide populaarsus järsult kasvanud. 2008. aastal kahekordistus USA-s müüdud vinüülplaatide arv võrreldes 2007. aastaga, jõudes 1,88 miljoni müüdud plaadini aastas ning 2010. aastal müüdi juba 2,8 miljonit vinüülplaati.[14]

Vinüülplaatide populaarsus on tõusuteel ka Eestis. Vinüülidel on Eesti muusikat läbi aastate ilmunud, kuid peamiselt on see toimunud nišižanrites – elektrooniline tantsumuusika, indie ja metal –, singlite või EPdena, pisikeste plaadifirmade poolt (Seksound, Kohvirecords, Nemos Music, Umblu jt), ja sageli on neil puhkudel väljaandjaks olnud hoopis välismaised plaadifirmad. 2012. aasta sees on aga oma albumid vinüülplaatidel välja andnud ka mitmed peavooluartistid. Eesti ühe suurima müügiartikli ja teeneka vinüüli-ilmutaja Metsatölli kõrval leiduvad kauplustes Ewert & The Two Dragonsi, Vaiko Epliku, Kosmikute ja Siiri Sisaski kauamängivate vinüülversioonid. 2008–2012 on Eestis vinüülide müüginumbrid suurenenud.[13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Penndorf, Ron. "Early Development of the LP". Vaadatud 2. detsember 2012. 
  2. Bayly, Ernie (February 1976). "Double-sided records". The Talking Machine Review International (Ernie Bayly, Bournemouth) (38): 596–597. 
  3. "Record Collectors Guild on Dynaflex". The Record Collectors Guild. 
  4. Fritz, Jose. "180 grams ", Arcane Radio Trivia, January 23, 2009. Välja otsitud 2. detsember 2012. "The basic measurement behind those grams is thickness. It's been said to be less noisy which really has more to do with the grade of vinyl."
  5. How LP record is made from madehow.com
  6. "Stereo disc recording". Vaadatud 2. detsember 2012. 
  7. "How to Protect your Vinyl Records – Sleeve Selection". Vaadatud 2. detsember 2012. 
  8. Browne, David (October 4, 1991). "A Vinyl Farewell". Entertainment Weekly (86). 
  9. Souvignier, Todd (2004). The World of DJs and the Turntable Culture. Hal Leonard Corporation. pp. 41–42. ISBN 978-0-634-05833-2. 
  10. Negativland. "Shiny, Aluminum, Plastic, and Digital". Vaadatud 2. detsember 2012. 
  11. Plasketes, George (1992). "Romancing the Record: The Vinyl De-Evolution and Subcultural Evolution". Journal of Popular Culture 26 (1): 110,112. doi:10.1111/j.0022-3840.1992.00109.x. 
  12. 13,0 13,1 Nestor, Siim (22. aprill 2012). "Vinüül tuli tagasi". Eesti Ekspress. Vaadatud 2. detsember 2012. 
  13. Perpetua, Matthew (January 6, 2011). "Vinyl Sales Increase Despite Industry Slump". Rolling Stone. Vaadatud 2. detsember 2012. 

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Fadeyev, V., C. Haber (2003). "Reconstruction of mechanically recorded sound by image processing". Journal of the Audio Engineering Society 51 (December): 1172. 
  • Lawrence, Harold; "Mercury Living Presence." Compact disc liner notes. Bartók, Antal Dorati, Mercury 432 017-2. 1991.
  • International standard IEC 60098: Analogue audio disk records and reproducing equipment. Third edition, International Electrotechnical Commission, 1987.
  • College Physics, Sears, Zemansky, Young, 1974, LOC #73-21135, chapter: Acoustic Phenomena
  • Powell, James R., Jr. The Audiophile's Technical Guide to 78 rpm, Transcription, and Microgroove Recordings. 1992; Gramophone Adventures, Portage, MI. ISBN 0-9634921-2-8
  • Powell, James R., Jr. Broadcast Transcription Discs. 2001; Gramophone Adventures, Portage, MI. ISBN 0-9634921-4-4
  • Powell, James R., Jr., Randall G. Stehle. Playback Equalizer Settings for 78 rpm Recordings. Third Edition. 1993, 2001, 2007; Gramophone Adventures, Portage, MI. ISBN 0-9634921-3-6
  • Ingmar Kasser "Vinüülplaadi kuvand" Bakalaureusetöö, Tallinn, 2012.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]