Habarovsk

Allikas: Vikipeedia
Habarovsk

vene Хабаровск

Coat of Arms of Khabarovsk.png
Habarovski vapp
Pindala: 372 km²
Elanikke: 577 700 (2010)[1]

Koordinaadid: 48° 28′ N, 135° 6′ E48.466666666667135.1koordinaadid: 48° 28′ N, 135° 6′ E
Lenini väljak Habarovskis

Habarovsk on linn Venemaal, Habarovski krai ja Kaug-Ida föderaalringkonna keskus.

Habarovsk asub 30 km kaugusel Hiina piirist, Amuuri jõe paremal kaldal, koha lähedal, kus Ussuuri jõgi suubub Amuuri jõkke.

Habarovsk on Vladivostoki järel Venemaa Kaug-Ida suuruselt teine linn.

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Habarovskis on parasvöötme mussoonkliima külma ja kuiva talve ning kuuma ja niiske suvega.

Habarovski kõige soojema kuu, juuli, keskmine temperatuur on 21,4 °C. Kõige külmema kuu, jaanuari, keskmine temperatuur on -20,5 °C. Juunis, juulis ja augustis on mõõdetud sooja üle 35°, detsembris, jaanuaris ja veebruaris alla -35 °C. Aasta keskmine temperatuur on +2,1 °C.

Aastas langeb sademeid 686 mm. Suvi on vihmane: keskmiselt sajab juulis 114 ja augustis 154 mm. Kõige kuivemad kuud on detsembrist märtsini, kus sademeid on keskmiselt 11–18 mm.

Rekordiline sadu ühe päeva jooksul oli 1985. aasta juulis: 121,2 mm. Rekordiline sadu ühe kuu jooksul oli 1981. aasta augustis: 434 mm.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal elasid Habarovski kandis tšurtšenitega seotud hõimud, hiljem nanaid. 15. sajandil jõudsid sellesse piirkonda hiinlased, kes siiski sinna püsivat asulat ei loonud, hiljem venelased. Venemaa ja Hiina vahel tekkisid piiritülid küsimuses, kummal on õigus piirkonnas elavatelt põlisrahvastelt andamit koguda.

Habarovski rajamisele eelnesid rasked Vene–Hiina läbirääkimised Aigunis, tänapäeva Heihes. Vene poolt juhtis läbirääkimistel Ida-Siberi kindralkuberner Nikolai Muravjov, Hiina poolt Amuuri ülemjuhataja Yishan. 16. mail 1858 (vana kalendri järgi 28. mail) kirjutati alla Aiguni leping, mille järgi läks kogu Amuuri vasak kallas Venemaale, parem kallas kuni Ussuuri jõe suudmeni Hiinale, aga Ussuuri jõe suudmest ookeanini jäi kahe riigi ühisvaldusse kuni piiri täpse määratlemiseni. Selle leppe sõlmimise eest anti Muravjovile uus perenimi Muravjov-Amurski.

Pärast leppe sõlmimist saadeti Muravjovi käsul Amuuri kaldale asula rajamiseks kohale 13. Siberi regulaarväepataljon, mille ülem oli kapten Jakov Djatšenko. Käsus anti Djatšenkole üle Amuuri regulaarvägede 2. rühma juhatamine. Amuuri regulaarvägedele allusid Venemaa asulad Ussuuri jõe ääres Primorje oblasti sõjakuberneri kontradmiral Pjotr Kazakevitši ülemjuhatuse all. Samas käskis Muravjov Djatšenkol ja Amuuri kasakate jalaväepataljoni ülemal jessauul Pompei Puzinol hoolitseda ümberasujate tervise eest. 12. juulil andis Muravjov 13. regulaarväepataljoni täielikult Primorje oblasti kindralkuberneri käsutusse. Kuid ühtlasi jäi Djatšenko Amuuril kõrgeimaks võimuks, sest just temale andis Muravjov 6. oktoobril 1858 Amuuri kasakaväe Ussuuri pataljoni ümberasujate ülemjuhatuse.

Jerofei Habarovi mälestusmärk 1974. aastal. Taamal on maja katusel kiri "Meie eesmärk on kommunism".

1858. aasta mais randusid soldatid Amuuri kaldal ja asutasid sõjaväeposti, nimetades selle Habarovkaks 17. sajandi maadeavastaja Jerofei Habarovi järgi. Linna asutamiskuupäevaks loetakse 31. maid. Augustiks olid Habarovkas eraldatud maa-alad hoonete ehitamiseks. 1859. aastal saabusid asulasse värvatud ümberasujad ja trahvipataljoni sõdurid.

Esialgu ehitati Habarovskisse sõjaväehooneid. 1863. aastal oli asulas juba 167 hoonet, sealhulgas sõjaväeosa ülema maja, kasarm, toiduainelaod, elumajad ja turuputkad. Tänu väga soodsale asukohale (Ussuuri jõe suubumiskohal Amuuri) hakkas asula väga kiiresti arenema. Sõjaväelaste järel saabusid ettevõtjad. Peamine majandusharu oli tollal karusnahkade hankimine, kalapüük ja ebavõrdne kaubavahetus aborigeenidega. Need tegevusalad andsid esialgu väga suurt kasumit ja meelitasid ligi palju rahvast. Samuti oli ümberasujatel võimalik tasuta saada viljakat maad. Juba 1864. aastal töötas sõjaväe topograaf Mihhail Ljubenski välja Habarovka arenguplaani, mille järgi asula peatänavaks sai kaldaäärne Beregovaja tänav, mis tänapäeval kannab Ševtšenko nime.

1873 avati Habarovskis esimene algkool.

1880. aastaks, see tähendab 22 aastaga oli Habarovsk kasvanud juba üsna suureks. Primorje krai administratiivkeskus oli seni Nikolajevskis Amuuri ääres, kuid Habarovka asend oli märksa soodsam, sest seda läbisid kõik nii ookeani äärde kui Vladivostokki viivad teed. Seetõttu omistati Habarovskile linna staatus ja sinna toodi üle Primorje krai halduskeskus. Samal aastal töötas oblasti maamõõtja Popov välja linna üldplaani. 20. sajandil langes Nikolajevski tähtsus veelgi, sest tänini ei lähe sinna maanteed ega raudteed.

6. juunil 1884 jagati Ida-Siberi kindralkubermang Irkutski ja Primorje kindralkubermanguks. Viimase halduskeskuseks sai Habarovka.

1893. aastast kannab linn tänapäevast nime.

Teaduslik-tehniline piirkonnaraamatukogu Habarovskis
Habarovski kaldapealne (2006)
Jääskulptuuride festival Habarovskis (2006)

1894 asutati Vene Geograafiaühingu Amuuri-äärne (Habarovski) osakond koos muuseumiga, mis tänapäeval on Habarovski krai koduloomuuseum, ja raamatukoguga.

6. oktoobril 1895 avati Habarovski esimene tehniline õppeasutus: raudteekool. 1897 rajati Ussuuri jõe kaldale raudtee, mille abil sai Habarovsk raudteeühenduse Vladivostokiga. Selleks ajaks elas linnas juba 14 900 inimest. 1916. aastal ehitati raudteesild üle Amuuri jõe ning Habarovsk sai raudteeühenduse Ida-Siberiga. 1940 pikendati raudteed Komsomolskini Amuuri ääres.

1908 loodi Amuuri laevastik.

Pärast Veebruarirevolutsiooni loodi Habarovskis tööliste ja soldatite saadikute nõukogu. 9. detsembril 1917 võttis see linnas võimu enda kätte. 12.20. detsembril peeti linnas Kaug-Ida nõukogude 3. kongress, mis kuulutas kogu Kaug-Idas välja nõukogude võimu. Valiti Kaugida rahvakomissaride nõukogu.

5. septembril 1918 hõivasid linna valgekaartlased, keda juhtis ataman Ivan Kalmõkov, ning Jaapani ja tšehhi väed. Kaugida rahvakomissaride nõukogu evakueeriti. Kalmõkovi väed kontrollisid Transsiberi raudteed Habarovskist peaaegu kuni Vladivostokini, täpsemalt Ussuriiskini. Sealt Vladivostokini oli raudtee USA kindrali William Sidney Gravesi kontrolli all ning Kalmõkov ja Graves ei saanud omavahel hästi läbi.

1920. aasta veebruaris taganes linna Aleksandr Koltšak pärast sõjalist lüüasaamist ja lahkus sealt Mandžuuriasse.

1921. aasta detsembris hõivas Habarovski Amuuri-äärne Ajutine Valitsus, mida juhatas kindral Viktorin Moltšanov. Ajutine valitsus pühendus linna kaitsmisele, kuid sellegipoolest ei olnud tema jõud kuigi suured.

5.14. veebruarini 1922 toimunud Volotšajevski lahingus purustas sotsialistliku Kaugida vabariigi rahvarevolutsiooniline armee Vassili Blücheri juhtimisel Moltšanovi väed ja viimane taganes Primorjesse. 1922. aasta novembris läks Habarovsk Kaugida vabariigi koosseisus Vene NFSV koosseisu.

1926 moodustati Kaugida krai, mille keskuseks sai Habarovsk, kus tollal oli juba 52 tuhat elanikku. 1938 jagati krai osadeks ning Habarovskist sai Habarovski krai keskus.

1956 käivitati linnas trammiliiklus ja 1976 trollibussiliiklus.

1981 toimusid linnas 12. maailmameistrivõistlused jääpallis. Maailmameistriks tuli Rootsi NSV Liidu ees. Kõik eelmised 11 maailmameistrivõistlust oli võitnud NSV Liit.

Peamised tööstusharud on masinaehitus ja metallurgia.

Venemaa 5000-rublase rahatähe esikülg

Habarovskis on Hiina, Jaapani ja Valgevene konsulaat.

Habarovski sõpruslinnad on Harbiin (Hiina), Niigata (Jaapan), Portland (USA), Bucheon (Lõuna-Korea) ja Victoria (Kanada).

Habarovski vaadet ja Nikolai Muravjov-Amurskit on kujutatud Venemaa 5000-rublasel rahatähel.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]