Euroopa piison

Allikas: Vikipeedia
Euroopa piison
Bison bonasus (Linnaeus 1758).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Sõralised Artiodactyla
Sugukond: Veislased Bovidae
Perekond: Piison Bison
Liik: Euroopa piison ehk pürg
Ladinakeelne nimetus
Bison bonasus
Linnaeus, 1758
Euroopa piisoni levila
Euroopa piisoni levila

Euroopa piison ehk pürg (omastav pürja) (Bison bonasus) on veislaste sugukonda kuuluv imetaja, kes on Eestis loodusliku liigina välja surnud.

Jääajajärgsest soojaperioodist pole pürjaluid Eestist teada ning seetõttu arvatakse, et pürg saabus esmalt Lõuna-Eestisse pehmema subatlantilise kliimaperioodi teise poole alguses, mis kestis aastatel 100 kuni 1100.[2]. Samad kliimatingimused lubasid Eestisse keskaegse väikese jääajani naasta ka metssigadel, metskitsedel ja hirvedel. Esimesest aastatuhandest pärit pürjaluid on leitud Rõngust. Leedus ja Lätis olid pürjad subatlantilisel perioodil arvukad, sügavama lumekattega Eestis oli neid ilmselt vähem, peamiselt Lõuna-Eesti metsades.[3] Tõenäoliselt erines pürja elukeskkond tollal Eestis tavalisema tarva omast. Tarvas eelistas lagedamaid rohumaid jõgede luhtadel ja lagendikel, pürg aga võis toituda metsas.[2] Eestis ja Lätis pole pürjaluid keskajast enam teada, mil pürg arvatavasti üleküttimise ja kliimamuutuse koosmõjul lõplikult välja suri.

Eestis pole pürga loodusesse reintrodutseeritud, samuti ei ole pürg siia looduslikult taaslevinud. Pürgasid on Eestis võimalik näha Tallinna Loomaaias ja Elistvere loomapargis. Virumaal Põlulas eraomanduses oleva karja näol on tegemist ameerika piisonitega.[4]

Levik ja arvukus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa piison Praha loomaaias

Piison oli levinud kogu Euroopas kuni Volga jõeni idas ja Kaukaasiani kagus, kuid nende arvukus vähenes kiiresti inimasustuse leviku ja sellega kaasneva küttimise tõttu. Suuremas osas Prantsusmaast suri piison välja juba 8. sajandil. Ardennides ja Vogeesides säilisid nad 15. sajandini. Tänapäeva Poola aladel oli piison haruldane juba 11. sajandil ja Zygmunt I kehtestas surmanuhtluse piisonite salaküttimise eest. Põhja-Rootsis suri piison välja 11. sajandil ja Inglismaal 12. sajandil. Leedus suri piison välja 18. sajandi keskel. Ungaris Transilvaanias leidus piisoneid veel 18. sajandi lõpus, viimane suri umbes 1790. 1795 võeti piisonite viimane elupaik Białowieża ürgmets kaitse alla ja 1857 loendati seal 1900 piisonit. 1890 ja 1910 tabas seal elanud piisoneid haigus, mis vähendas nende arvukust tunduvalt. 1915. aasta alguses elas seal vaid 770 piisonit. Sügiseks 1917 oli järel vaid 150 piisonit. Esimese maailmasõja ajal ja vahetult pärast selle lõppu langesid paljud piisonid marodööritsevate sõdurite saagiks. 4. aprillil 1919 leiti viimased surnud piisoni jäänused. 1920. aastatel oli euroopa piison väljasuremisohus. Euroopa piisonite asurkond oli ka Kaukaasias. 1890. aastatel oli neid jäänud alles vaid 442. 1919 tabas sealseid piisoneid koduveistelt saadud haigus, mis vähendas asurkonda 50 isendini. Viimane Kaukaasias vabas looduses elanud piison tapeti 1927. Kõik tänapäeval elavad euroopa piisonid pärinevad vaid 12 loomaaedades ja loomaparkides elanud piisonist. Vähene geneetiline varieeruvus on liigi pikaajalise säilimise seisukohalt oluliseks ohuteguriks.

Loomaaedade ja eraisikute pingutuste tulemusena suudeti 1952 esimesed piisonid Białowieża rahvuspargis loodusesse elama lasta. 2004. aastal elas vabas looduses 31 populatsiooni kokku 1955 isendiga. See moodustab umbes 60% kõigist elavatest euroopa piisonitest. Białowieża metsades elab umbes 800 piisonit. Poolas elab umbes 25% kõigist pürgadest.[5] Eestile lähimad vabasse loodusesse lastud piisonid elavad Leedus ning Venemaal Peterburi lähedal ja Karjalas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: