Emma Goldman

Allikas: Vikipeedia
Emma Goldman

Emma Goldman (27. juuni 186914. mai 1940) oli Leedu päritolu juudi perekonnast anarhist-kommunist, kes on tuntud oma anarhistlike kirjutiste ja kõnede poolest ning samuti kui esimese laine feminist. Ta on tuntud ka nime all "Punane Emma" (Red Emma). Goldmanil oli oluline roll anarhismi arengus.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emma Goldman sündis väikekodanlikus juudi peres Kaunases. Pärast Aleksander II-le tehtud atentaati, kui Emma oli 13-aastane, kolis ta perekond St. Peterburi, kus ta otsustas hakata tööle korsetivabrikus. Seal puutus ta kokku revolutsiooniliste ideedega ja luges Nikolai Tšernõševski raamatut "Mida teha". See raamat pani temas idanema anarhistlikud ideed ja iseseisva maailmavaate.

17-aastasena emigreerus ta koos oma vanema õe Helenega New Yorgi osariiki Rochesteri, kus elas nende õde Lena. Emma töötas mitu aastat tekstiilivabrikus ja abiellus 1887 oma tööklaaslase Jacob Kersneriga. Pärast Heinaturu mässu 4 anarhisti ülespoomist tõmbus Emma Goldman anarhistliku liikumise poole ja 20-aastasena sai temast revolutsionäär. Hiljem lahkus ta oma perekonna juurest New Havenisse ja siis New Yorki. Selleks, et säilitada oma USA kodakondsust, ta oma abielu lahutada ei lasknud. New Yorgis kohtus ta ning hakkas koos elama Alexander Berkmaniga, kes oli tuntud USA anarhist. Goldmani katse õigustada Berkmani atentaati Henry Clay Fricki vastu 1892 tegi temast ametivõimude silmis äärmiselt ebasoovitava isiku. Berkman istus vangis 14 aastat ja vabanes 1906. Emma ise sattus vanglasse 1893, kui ta avalikult soovitas töötutele: "Küsi tööd. Kui sulle ei anta tööd, küsi leiba. Kui sulle ei anta tööd ega leiba, võta leiba." Teda süüdistati avaliku vaenu õhutamises ja ta mõisteti aastaks vangi.

Koos 9 kaaslasega langes ta uuesti vangi 10. septembril 1901, kui nad üritasid mõrvata president William McKinleyt. Ta vabastati asitõendite puudumisel 24. septembril. 11. veebruaril 1916 arreteeriti ta uuesti, kuna ta levitas sündivuse kontrolli alast kirjandust. Ta väitis koos teiste feministidega, et abort on traagiline sotsiaalsete tingimuste tulemus.

Kolmandat korda sattus ta vanglasse 1917, kui ta organiseeris Esimese maailmasõja vastaseid demonstratsioone. Ta oli vangis kaks aastat ja pärast seda saadeti ta USA-st välja Venemaale. Edgar Hoover, kes ta väljasaatmise korraldas, kutsus teda "üheks kõige ohtlikumaks anarhistiks Ameerikas".

Venemaale saabudes asus ta toetama bolševikke. Kuid repressioonide nägemine solvas tema anarhistlikku maailmanägemust. Oma tundeid kirjeldas ta esseedes "Minu illusioonide kadumine Venemaal" ja 1924 raamatus "Minu illusioonide edasine kadumine Venemaal", kus ta kirjeldas bolševike türanniat revolutsiooni ajal ja hiljem. Ta vastustas Venemaal toimuvat vägivalda ja sealjuures ka vägivalda streikijate vastu.

Ta elas aastaid Lõuna-Prantsusmaal, kus kirjutas oma autobiograafia "Elades oma elu" ("Living My Life") ja teisi töid.

1936 läks Goldman Hispaaniasse, et toetada Hispaania kodusõda ja võidelda Francisco Franco fašismi vastu. Ta osales seal Londoni Ibeeria Anarhistliku Föderatsiooni ingliskeelse korrespondendina.

Emma Goldman suri Torontos 14. mail 1940. Ta surnukeha viidi USA-sse ja maeti Chicago lähedal asuvale surnuaiale. Tema hauakivile on kirjutatud: "Vabadus ei lasku rahvale iseenesest, rahvas peab tõusma vabaduseni".