Alexander Berkman

Allikas: Vikipeedia
Alexander Berkman

Alexander Berkman (21. november 187028. juuni 1936) oli vene päritolu kirjanik ja aktivist, üks anarhistliku liikumise juhte.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Berkman sündis kui Ovsei Ossipovitš Berkman Vilniuses rikka juudi kaupmehe pojana. Ta kasvas üles Peterburis, kus ta sai tuntuks kui Aleksandr (ka Saša), kuna see nimi oli Venemaal paremini arusaadav. Ta mõlemad vanemad surid, kui ta oli noor. 17-aastasena emigreerus ta USAsse.

Kohe pärast Ameerikasse saabumist sai temast poliitiline aktivist ja ta hakkas huvi tundma ameerika anarhismi vastu, kuna ta osales kampaanias, mis nõudis 1886. aasta Heinaturu mässust osavõtnud inimeste vabastamist. New Yorgis kohtus ta Emma Goldmaniga, kes oli samuti vene immigrant. Nad jäid elu lõpuni lähedasteks sõpradeks. Nende mõlema maailmavaadet mõjutas saksa anarhist Johann Most.

Aastal 1892, 22-aastaselt, üritas Berkman Mossi mõjutusel Pennsylvanias mõrvata Henry Clay Fricki, rikast terasetöösturit. Ametiühing kutsus töölisi streikima, kuid Frick palkas kolmsada relvastatud streigimurdjat Pinkertoni Detektiivibüroost. Streikijad ootasid neid ning puhkes terve päeva kestnud võitlus. Kümme inimest sai surma ja kuuskümmend haavata. Berkman tulistas Fricki tema enda büroos kaks korda kaela, kuid kolmanda lasi mööda. Pärast seda lõi ta Fricki kaks korda mürgitatud noaga, kuid Frick jäi siiski ellu. Berkman sai 22 aastat vanglakaristust, millest ta istus ära 14 aastat ja vabanes mais 1906.

19081915 kirjutas ta ajalehele "Mother Earth", 19161917 andis välja enda ajalehte "The Blast" ning pärast seda liitus uuesti Goldmani ja "Mother Earthiga". Samal ajal pidas ta ka loenguid, aitas töötutel organiseeruda ja tööd leida ning korraldas inimõigustealaseid kampaaniaid. Berkman kirjutas oma vangla-aastatest raamatus "Anarhisti vanglamemuaarid" ("Prison Memoirs of an Anarchist"), mis aitas tal vabaneda vangla elamustest.

1914. aastal tegelesid Berkman ja Goldman Esimese maailmasõja vastaste kampaaniatega ning kui ka USA sõjaga liitus, siis sõjaväekohustuse vastase kampaaniaga. 1919 deporteeriti nad mõlemad koos teiste vene päritolu radikaalidega Nõukogude Venemaale. Alguses toetasid nad bolševikke, kuid peagi mõitsid, et kommunismist on tegelikkus Venemaal aina kaugenemas. 1921. aasta märtsis, kui jõhkralt suruti maha Kroonlinna mäss, otsustasid nad minna ära Saksamaale.

Järgnevatel aastatel kritiseerisid nad Nõukogude Liidu Kommunistliku partei tegevust ja mõistsid selle hukka revolutsiooni reetmisena. Nad veensid rahvusvahelisi anarhistlikke ja anarhosündikalistide liikumisi, et nood ei osaleks NSV Liidu organiseeritud Kolmandas Internatsionaalis.

Berkman avaldas 1925. aastal raamatu "The Bolshevik Myth", mis on hinnatud nii kirjanduslikult kui ka dokumentaalse sisu poolest.

Oma elu viimased aastad veetis ta Prantsusmaal, kus ta kirjutas, tõlkis ning toimetas. 1929 avaldas ta raamatu "Now and After: The ABC of Communist Anarchism".

1936. aastal tegi Berkman enesetapu.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]