Eesti Rahvusraamatukogu hoone

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Eesti Rahvusraamatukogu hoone
Üldandmed
Stiil postmodernism
Ehituse algus 1985
Ehituse lõpp 1993
Aadress Tõnismägi 2, Tallinn
Koordinaadid 59° 25′ 49,9″ N, 24° 44′ 17,3″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt Raine Karp
Kaart

Eesti Rahvusraamatukogu hoone on ehitis Tallinnas Kesklinna linnaosas Tõnismäel. See on ehitatud aastatel 1985–1993 Eesti Rahvusraamatukogu peahooneks. Hoone arhitekt on Raine Karp ja sisearhitekt Sulev Vahtra.

Hoone on Raine Karbile iseloomulik postmodernistlik unikaalteos ja viimane Eesti NSV perioodil alustatud monumentaalne ehitis. Hoone põhiilme kujundavad kogu fassaadi kattev Tagavere dolomiit ja püramiidjas katus.[1]

2018. aastal tunnistati rahvusraamatukogu hoone kultuurimälestiseks, kuna see on laulva revolutsiooni ja Eesti üleminekuperioodi märgiline objekt.[2][3]

2021. aastal hakati ette valmistama hoone täielikku rekonstrueerimist.[4] Rekonstrueerimise ajaks koliti Rahvusraamatukogu asendusruumidesse aadressil Narva maantee 11.[5] Rahvusraamatukogu peahoone plaanitakse taas külastajatele avada 2027. aastal.[4]

Arhitekt Raine Karbi ja sisearhitekt Sulev Vahtra projekteeritud raamatukogu on esimene taasiseseisvunud Eestis valminud ja muinsuskaitse alla võetud hoone.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Projekti valmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Enne teist maailmasõda plaaniti rajada Tõnismäele Tõnismäe haljaku alale Riigiraamatukogu (Eesti Rahvusraamatukogu nimetus aastatel 1918–1940) hoone. 1939. aastal alanud sõda nurjas need plaanid. Nõukogude perioodil olid tollase Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riikliku Raamatukogu kogud ja töötajad hajutatud mitmesse hoonesse.[6] 1947–1991 oli Rahvusraamatukogu peahooneks Eestimaa rüütelkonna hoone Toompeal.[7]

1948. aastal koostasid arhitektid August Volberg ja Peeter Tarvas projekti raamatukoguhoone ehitamiseks Estonia teatri vastu. See projekt ei realiseerunud. Hoone arhitektuurikonkurss toimus ka 1968. ja 1981. aastal. Esimese konkursi ajal kavandati asukohaks Mäekalda tänav Kadriorus ning I preemia pälvisid arhitektid Kalju Valdre ja Mart Kalling.[7] Teine konkurss nägi raamatukogu asukohana ette krunti Tartu maanteel, kus nüüd asub SEB panga peahoone. Konkursi võitis Raine Karp, kuid tema kavandatud hoonet ei saanud sellesse paika rajada maa-aluse Härjapea jõe muutliku voolusängi tõttu. Ka Rahvusraamatukogu töötajate meelest olnuks asukoht kahe suure magistraali vahel (Tartu maantee ja Rävala puiestee) ebamugav.[6]

Pärast Tartu maanteel ilmnenud probleeme kaaluti paigana Estonia teatri vastas asuvat Teatri platsi. 1968. aastal oli Estonia hoonest teisel pool parki Rävala puiestee äärde valminud EKP Keskkomitee hoone (praegune Välisministeeriumi hoone, mille arhitektide hulgas Raine Karp samuti oli). Selle lähedusse ei lubatud ehitada sellest kõrgemat hoonet, puudujäävat ruumi ei saanud taas Härjapea jõe tõttu tasa teha ka maa-aluste hoidlate abil.

Karl Vaino ja Johannes Lott Rahvusraamatukogu uue hoone nurgakivi paigaldamisel (04.10.1986)
Karl Vaino ja Johannes Lott nurgakivi paigaldamisel (04.10.1986)

Juulis 1983 eraldati rahvusraamatukogule lõpuks krunt Tõnismäel. Endise aguli puithooned lammutati ja elanikele pidi eraldatama korterid ehitamisel olevates uusrajoonides. Ehitusperioodiks oli ette nähtud vahemik 1985–1990 juuli, kuigi vaikimisi peeti valmimise tähtajaks 1989. aasta detsembrit. Ehitus viibis aga juba enne selle algust ning hoone nurgakivi pandi 4. oktoobril 1986. Nurgakivi panemisel pidas kõne EKP Keskkomitee esimees Karl Vaino. 14. oktoobril 1986 sai Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV Riiklik Raamatukogu nimeks Eesti Rahvusraamatukogu. Sama aasta lõpuks oli juba kindel, et tähtajaks hoone ei valmi.

Hoone ehitus venis pidevalt seoses eelarve tühjaksjooksmise, riigikorra vahetumise ja lisafinantseeringute otsimisega. Terve ehituse aja käisid protsessiga kaasas vargused: ehitajad müüsid edasi spetsiaalselt raamatukogu interjööri jaoks tellitud Mistra vaipkatteid, helesiniseid Ungari tualettpotte ja dolomiidist fassaadidetaile.[6]

Rahvusraamatukogu talgud[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aasta juunis ähvardas ehitustegevus täielikult seiskuda, kuna ehitusettevõtte esindajad väitsid, et ehituse jätkamiseks hädavajalikke kaableid pole Endla tänava alla võimalik paigaldada. Raamatukogu esindajad jagasid seda infot televisioonis ning Rahvarinne kutsus inimesi üles ehitusele appi minema. Üle 4000 inimese kaevas talgute raames käsitsi valmis 2 kilomeetri pikkuse ja meetrisügavuse kraavi, mille põhja paigaldati vajalikud kaablid, ning ehitus jätkus.[6]

  • Rahvarinne Rahvusraamatukogu uuele hoonele toitekaabli kraavi kaevamas 28.06.1988
  • Rahvarinne Rahvusraamatukogu uuele hoonele toitekaabli kraavi kaevamas 28.06.1988.
  • Rahvarinne Rahvusraamatukogu uuele hoonele toitekaabli kraavi kaevamas 28.06.1988.
  • Toitekaabli kraav
  • Rahvarinne Rahvusraamatukogu uuele hoonele toitekaabli kraavi kaevamas 28.06.1988.

Hoone valmimine[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1991 hakati Rahvusraamatukogu veel lõpetamata hoonesse kolima. Juunis suleti pidulikult 1947. aastast Eestimaa rüütelkonna hoones tegutsenud peamaja.

  • Rahvusraamatukogu kolimise algus 23.04.1991

Lugejaid hakati uues majas registreerima 25. veebruaril 1993. Ametlikult võeti paljude puuduste ja ehitusvigadega hoone vastu 10. septembril 1993, pidulik avamine toimus 11. septembril 1993.[6] Avamisel pidasid kõnesid toonane president Lennart Meri, peaminister Mart Laar, riigikogu esimees Peeter Lorents ja Rahvusraamatukogu direktor Ivi Eenmaa, tänu kelle aastatepikkusele poliitikute veenmisele maja suures osas valmis saigi.[8] Uue maja tunnusmeloodia kirjutas helilooja Alo Mattiisen.[8]

Maja avamisel mahutas hoone 600 lugejakohta ja 5 miljonit eksemplari. Kasulikku pinda oli 38 271 m², hoidlaid 13 206 m² ja kogu kubatuur 154 450 m³.[9]

1993. aasta mais ja juunis viidi raamatukogu külastajate seas läbi küsitlus, millest selgus, et inimestele meeldib uue maja arhitektuur ja sisekujundus, vabadus teavikute kasutamisel, vähene bürokraatia ja väljapaneku kunstiteosed. Lugejatele aga ei meeldinud, et perioodikasaalis ja muusikasaalis oli liiga vähe kohti ning ruumides valitses õhupuudus.[10]

Hoones on kaks vana raamatulifti, mis Eesti ainukesed seni töötavad omasugused. Rekonstrueerimise käigus säilitatakse üks muuseumieksponaadina, kuid teise asemel võetakse kasutusele tänapäevane variant.[2] Töötav raamatulift 2021. aastal

Rahvusraamatukogu rekonstrueerimine[muuda | muuda lähteteksti]

2021. aastal alanud Rahvusraamatukogu hoone rekonstrueerimise peamisteks eesmärkideks on juba enne valmimist lagunema hakanud hoone ehituskvaliteedi parandamine ning maja ruumiprogrammi ja olme kaasajastamine.[11] Rahvusraamatukoguga samasse hoonesse pidid kolima Rahvusarhiivi Tallinna üksused, millest Eesti Filmiarhiivi tarbeks ehitatakse välja kinosaal.[12]

Rekonstrueerimise ajaks kolis Rahvusraamatukogu asendusruumidesse aadressil Narva maantee 11, Rahvusraamatukogu väiksem esindus on avatud Solarise keskuses. Rekonstrueerimise ajaks on ligipääs raamatukogu kogudele piiratud ja asenduspinnal on võimalik töötada vaid avakoguga.[4]

Esialgu plaaniti ümberehituse maksumuseks 53,2 miljonit eurot, millele oleks lisandunud sisustuse ja IT-lahenduste maksumus. 2023. aasta keskpaigas prognoositi kogukulusid juba 91 miljoni euroni. Hinda tõstis kiire inflatsioon ja hoone madal ehituskvaliteet, mis sundis ette võtma täiendavaid töid.[13]

  • Arhitektuuribüroo Sirkel & Mall võidutöö
  • Arhitektuuribüroo Sirkel & Mall võidutöö
  • Arhitektuuribüroo Sirkel & Mall võidutöö
  • Arhitektuuribüroo Sirkel & Mall võidutöö
  • Arhitektuuribüroo Sirkel & Mall võidutöö
  • Sisearhitektuuri ideekonkursi võidutöö. Ville Lausmäe sisearhitektuuribüroo

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusraamatukogu hoone Veetorni tänava poolt vaadatuna
Rahvusraamatukogu hoone Veetorni tänava poolt vaadatuna

Hoone mahuline ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone on mõtteliselt jaotatud viieks eri otstarvet täitvaks osaks. Osi seovad tervikuks hoonet ümbritsevad terrassid, mille abil pääseb maja taga asuvasse Tuvi parki. Terviku keskme moodustab monumentaalne püramiidkatusega kaheksakorruseline põhikorpus, kus asuvad peasissepääs, lugemissaalid, hoidlad ja administratiivruumid. Põhikorpuse nurki ilmestavad ilma katuseta kandilised nurgatornid.

Tõnismäe tänava poolses osas asub täisnurkse trapetsi kujuline kuuekorruseline konverentsisaalide korpus ja selle taga kolmnurkne ühekorruseline kohvikuosa.[1] Kuni 2021. aastani tegutses konverentsisaalide plokis VAT Teater, kes Rahvusraamatukogu rekonstrueerimise ajaks kolis aadressil Sakala 3 asuvasse teatrimajja.[14]

Piki Endla tänavat asub piklik kolmnurkne neljakorruseline abiruumide korpus ja selle taga asub kuuekorruseline abiruumide hoone, mis erineb ülejäänud hoonest täielikult, sest on välimuselt justkui eraldiseisev krohvitud kortermaja.[1]

Väliskujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Arhitekt Raine Karp sõnastas oma visiooni hoone kohta nii:

"Hoone välisilme ja seal domineerivad paemüürid peaksid rõhutama peamist arhitektuurset sõnumit: see maja on kindlus, kus raamatud on kindlas kohas."[15]

  • Rahvusraamatukogu projekti vaade Tõnismäe poolt
    Rahvusraamatukogu projekti vaade Tõnismäe poolt
  • Rahvusraamatukogu projekti vaade Endla tänava poolt
    Rahvusraamatukogu projekti vaade Endla tänava poolt

Peahoone välisilmes domineerib paekivi, mis oli iseloomulik ka Raine Karbi projekteeritud Linnahalli, Sakala keskuse ja Tallinna Postimaja materjalina. Kogu fassaadil on kasutatud poolkaaravasid ja nelinurkseid aknaid. Lugemissaalides on maja terrassid näha läbi maast laeni ulatuvate akende.

Hoone põhikorpuse külgi ilmestavad astmelised terrassrõdud, millest alumiste kaudu on võimalik pääseda hoonetagusesse parklasse, Tuvi parki ja Veetorni tänavale.[1]

Kaarjat peasissepääsu rõhutab klaasikunstnik Rait Präätsi roosaken "Eestimaa maastikud" (1991).

Marie Underi mälestussammas Rahvusraamatukogu sissepääsu kõrval
Marie Underi mälestusmärk Rahvusraamatukogu sissepääsu kõrval

Sissepääsu kõrval avati 2010. aastal eesti luuletaja Marie Underi mälestussammas (autorid Mati Karmin ja Tiit Trummal).[16]

Põhikorpuse 8. korruse väliterrassile planeeritud, kuid teostamata jäänud kirsipuude aia jaoks valatud betoonist istutuskastid on kasutusel hoone ees asuvaid parkimiskohti ääristavate lillekastidena.[17]

Põhikorpuse taga, Veetorni tänava poolses küljes asub amfiteater, mida kunagi lõpuni välja ei ehitatud ja mis on jäänud praktiliselt kasutuseta. Kasutuselevõttu takistas muuhulgas ürituste korraldamiseks vajalike abiruumide puudumine.[18]

Enn Põldroosi seinapanno "Valguse ja varju piiril", 1992
Enn Põldroosi seinapannoo "Valguse ja varju piiril" (1992) hoone peafuajees[1]

Fassaadi ees markeerivad kaarjad betoonpinnad Raine Karbi ideed maa-alusest parklast, mis oleks rajatud Tõnismäe haljaku alla (kuni 1996. aastani nimega Vabastajate väljak). Kuna väljakul asus Pronkssõdur ja põles igavene tuli tundmatu sõduri haual, ei tulnud Nõukogude perioodil selle paiga ehituse käigus lõhkumine kõne alla. Parkla ei jõudnud ka ühelegi hoone joonisele.[17]

Sisekujundus[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusraamatukogu interjööri kujundas Sulev Vahtra. Koostöös Mistra tehasega valiti lugemissaalide vaipkatete sinine toon, kuid ehituse käigus läks suur osa põrandakatetest kaduma ning asemele pandi roosades ja hallides toonides vaipkatteid.[19]

Sisekujunduses on kasutatud ka puidust ja metallraamidest võrestikke, põrandal punakaspruuni kivi ning mööblis täispuitu ja nahka.[20]

Vahtra planeeris peavestibüülile valgest kraapkrohvist lae, kuid ühel päeval objektile saabudes avastas ta, et selle asemel on lakke paigaldatud kuldsed metallplaadid. Kiirlahendusena värviti need mustaks.[19]

Majas oli enne rekonstrueerimist seitse galeriid ja näituseruumi, millest kahes oli püsiekspositsioonina üleval Eduard Wiiralti galerii ja riiklike teenetemärkide galerii.[21] Hoone sisekujunduse terviklahendusse kuuluvad Rein Kelpmani, Taivo Linna, Mare Mikoffi, Maire Morgen-Hääle, Eino Mäelti, Rait Präätsi ja Enn Põldroosi taiesed.[1] Seda, et majas oleks palju eesti kunstiteoseid, soovisid hoone projekteerimisest alates nii Raine Karp kui ka Ivi Eenmaa.[18]

Etenduskunstid hoones[muuda | muuda lähteteksti]

Teatrisaal oli raamatukogu konverentsikorpusse planeeritud algusest peale, kuid see jäi esialgu välja ehitamata. Eesti Rahvusraamatukogu, VAT teatri ja teatri Varius ühistööna ehitati see lõpuks valmis ja avati 5. oktoobril 2001. See oli VAT teatri kodulava kuni raamatukoguhoone rekonstrueerimise alguseni 2021. aastal.[22] Etendusi anti ka Suures Saalis, Tornisaalis ja Keldrisaalis.[23][24]

Pärast remonti kolib praegu Sakala 3 teatrimajas asenduspinnal tegutsev VAT teater Rahvusraamatukogu hoonesse tagasi.[22] Teater Varius lõpetas 2022. aasta lõpus 35 aastat kestnud tegevuse, millest 26 aastat oli möödunud Rahvusraamatukogus.[25]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Väljas, Mait (2016). "Eksperdihinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta. Eesti Rahvusraamatukogu" (PDF). Kultuurimälestiste register. Vaadatud 18. veebruaril 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 Veebiseminar. Aljona Kamenik, Rahvusraamatukogu maja lugu. Vaadatud 19. veebruar 2023
  3. ↑ Eesti Rahvusraamatukogu kultuurimälestiseks tunnistamine Riigi Teataja, 2018
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 "Eesti Rahvusraamatukogu rekonstrueerimine". Eesti Rahvusraamatukogu. Vaadatud 18. veebruaril 2023.
  5. ↑ "Rahvusraamatukogu kolib tuleval aastal ajutiselt endisesse Danske panga majja". ERR. 21. mai 2021. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 Eenmaa, Ivi (2013). Elu paralleelmaailmades. Meenutusi Eesti Rahvusraamatukogu saamisloost 1982–1997. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. ISBN 9789949413454.
  7. ↑ 7,0 7,1 Lotman, Piret (2018). Eesti Rahvusraamatukogu 1918–2018. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. ISBN 9789949413614.
  8. ↑ 8,0 8,1 Päevakaja. Eesti Rahvusraamatukogu uue hoone avamine Tõnismäel. ERR, 11.09.1993
  9. ↑ Sirel, H.; Kotšneovski, O. (1996). Arhitektuurikroonika ‘92–93. Tallinn: Eesti Vabariigi keskkonnaministeerum.
  10. ↑ Weidebaum, Krista (1994). Eesti rahvusraamatukogu ja rahvuslik identiteet: Eesti Rahvusraamatukogu 75. aastapäeva konverentsi ettekannete kogumik. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu.
  11. ↑ Veebiseminar Janne Andresoo, Planeerides rahvusraamatukogu: alguses oli paber. Vaadatud 19. veebruar 2023
  12. ↑ Veebiseminar Marit Aripmann, Arhitektuursed väljakutsed Rahvusraamatukogus. Vaadatud 19. veebruaril 2023
  13. ↑ "Rahvusraamatukogu remondiks vaja minev summa küündib juba 91 miljoni euroni" ERR, 22. august 2023
  14. ↑ Viilup, Kaspar (27. mai 2021). "VAT Teater kolib Rahvusraamatukogu rekonstrueerimise ajaks Sakala 3 teatrimajja". ERR. Vaadatud 18. veebruaril 2023.
  15. ↑ Karp, Raine (2013). "Hoone projekteerimise lugu. Arhitekti meenutusi". Raamatukogu (6): 25.
  16. ↑ "FOTOD: Tallinnas avati Marie Underi mälestusmärk". Delfi. 25. september 2010. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  17. ↑ 17,0 17,1 Jagodin, Karen (2021). Rahvusraamatukogu vana ja uus algus (eesti ja inglise). Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda. ISBN 9789949413690.
  18. ↑ 18,0 18,1 "Vaata enne tele-eetrit: "Ühe maja lugu" uudistab rahvusraamatukogu ruumides". ERR. 30. oktoober 2021. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  19. ↑ 19,0 19,1 "2021 Intervjuu – Sulev Vahtra". 7. juuni 2021. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  20. ↑ Paulus, Karin (2019). 101 Eesti nõukogude aja ehitist. Tallinn: Varrak. Lk 210–211. ISBN 9789985345191.
  21. ↑ "Galeriid". nlib.ee (arhiveeritud). Originaali arhiivikoopia seisuga 20. november 2013. Vaadatud 19. veebruar 2023.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  22. ↑ 22,0 22,1 "VAT Teater kolib Rahvusraamatukogu rekonstrueerimise ajaks Sakala 3 teatrimajja". ERR kultuuriportaal. 27.05.2021. Vaadatud 19. veebruar 2023.
  23. ↑ Eesti Teatri Agentuuri statistika, VAT Teater
  24. ↑ Eesti Teatri Agenstuuri statistika, Teater Varius
  25. ↑ Karjatse, Tõnu (19.10.2022). "35 aastat tegutsenud teater Varius lõpetab tegevuse". ERRi kultuuriportaal. Vaadatud 19. veebruar 2023.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Rahvusraamatukogu_hoone&oldid=6628031"