Härjapea jõgi

Allikas: Vikipeedia
Vana-Kaarli kalmistule viiv sild üle Härjapea jõe, taamal Vana-Kaarli kalmistu kabel
Härjapea jõe kunagine säng tänapäevasel kaardil.

Härjapea jõgi on endine jõgi Tallinnas, Juhkentali asumis.

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Härjapea jõgi oli keskaegse Tallinna veerikkaim jõgi algas Ülemiste järvest ja voolas mööda Siselinna kalmistu linnapoolset piiri ning pöördus kalmistu Apostelliku õigeusu väravate lähedusest kaarega Juhkentali tänava poole, moodustades selle äärde Tiigiveski paistiigi (praeguse Tiigiveski pargi piirkonnas). Juhkentali tänava piirkonnast kulges jõgi rööbiti Veski tänavaga Lennuki tänavani ja sealt üle Liivalaia tänava tänapäeva Maakri tänava kohal (praeguse Stockmanni kaubamaja tagant) ja Kivisilla tänava kaudu (uuest SEB Panga hoonest mööda), edasi Tartu maantee algusest diagoonalselt üle Gonsiori tänava Narva maantee ja Pronksi tänava ristumiskohani, kust suundus mööda Jõe tänavat. Lootsi ja Ahtri tänava nurgalt suundus jõgi järsult paremale ning vähem kui 100 meetri teiselpool Uus-Sadama tänavat suubus Tallinna lahte. Selles paigas ületas "tõtakat jõge" kivisild, mille kaudu jõuti linnasüdamesse. Härjapea jõel oli mitmeid lisajõgesid, nendest veerohkeim oli allikatest toituv Mardi oja mis tänapäeval on suletud allmaakollektorisse.

Härjapea jõel tekkis Kivisilla eeslinn ja paiknesid soodsa languse tõttu mitmed vesiveskid, millest nii mõnestki kujunes hiljem suurem tööstus. Praegusel Juhkentali tänaval, Kalevi spordihalli ja pargi piirkonnas oli paisutagune Tiigiveski/Liivaoru veski paistiik[1], mille veevarudel töötas veski. Veski hooned on veel praegugi alles; need on mööda Liivalaia tänavat linna poolt tulles vasakul. Veskitiigist pole enam jälgegi. Praegu moodustab endine tiigikoht suure spordihoone esise väljaku.

Alates 1345. aastast toitis jõe vesi spetsiaalselt tehtud kanali kaudu ka linna lõuna- ja idapoolset vallikraavi. Härjapea jõgi vuliseb maa all praegugi: sellest annavad märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu.

Härjapea jõgi oli kasutusel juutide palvetuskohana, kuna Tallinnas ei olnud teist vooluveekogu[2].

Kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks vägagi reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), kaeti ta 1914. aastal plaatidega ja suunati lõplikult kanalisatsioonitorusse 1937. aastal. Hinnanguliselt oleks Härjapea vesi Kalaranna muutnud täiesti haisvaks 50 aasta pärast, millise aja jooksul loodeti ehitada kollektorisse filter ja kasutada orgaaniline sete väetiseks[3]. Eeslinnade elanikud tarvitasid jõe vett kuni 1880. aastateni.

Tõenäoline, et Härjapea jõgi sai nime muistse Härjapea (Härjänpää) nime kandva neeme järgi, mis 15.–16. sajandil hakkas kandma Toompea nime.[viide?]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gustav Jakobson, Aleksander Kivi, Heldur Lond, Ain22Soik. "Tallinna vesi ja sajandid". Kust sai vett keskaegne Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1967, lk 9
  2. Palvetajad Härjapea jõe ääres. Rahvaleht, 25. september 1930, nr. 113, lk. 1.
  3. Härjapea jõe viimsed päevad. Rahvaleht, 23. juuli 1932, nr. 86, lk. 1.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]