Raine Karp

Allikas: Vikipeedia

Raine Karp (sündinud 23. juulil 1939 Tallinnas) on eesti arhitekt.

Ta õppis Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas tööstus- ja tsiviilehitust (kaks kursust, 1957–1959) ja Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis arhitektuuri (1959–1964). Eesti NSV ajal töötas ta Kommunaalprojektis (1960–1963), Eesti Projektis (1963–1973 ja 1978–1990) ja Eesti Tööstusprojektis (1975–1978). Pärast Nõukogude Liidu lagunemist, ajajärgul, mil majandus ja ehitustegevus jälle taastus, asutas Raine Karp 1996. aastal oma ühemehe-arhitektuuribüroo. Arhitektide Liitu astus noor arhitekt juba 1964. aastal, mil tal oli kool veel lõpetamata, kuid aluse vastuvõtmiseks andsid tehtud tööd ja kolleegide toetus. 1992. aastal astus ta liidust välja.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1962. aastast on Raine Karp loonud (koos ümber- ja juurdeehitustega) üle 300 projekti. Arhitekti loomingu hulka kuuluvad sellised Tallinna üldmuljet kujundavad või kujundanud hooned nagu Tallinna Linnahall, Eesti Rahvusraamatukogu hoone ja Välisministeeriumi hoone, samuti Tallinna Postimaja, mis on nüüdseks olulises mahus ümber ehitatud, ja Sakala keskus, mis on lammutatud. Peale silmapaistavate avalike hoonete on ta projekteerinud kortermaju nõukogude eliitrahvale, üksikelamuid, suvilaid ja aiamaju, vähemal määral tüüpkortermaju. Raine Karbi individuaalelamutest on kõige kuulsam tema enda eramu Meriväljal Viimsi teel (1975); hoone on tänava poolt kinnise ilmega ja akendeta, kõik ruumid avanevad avarate klaaspindade ja rõduga hooviküljele. Lisaks on ta töötanud Mustamäe elurajooni keskuse projektiga, mis jäi lõpuks ehitamata.[1][2]

Raine Karbi loomingule on omane isikupärane monumentaalsus, tugev ja arusaadav kontseptsioon. Tema töid iseloomustab selge ja süsteemne plaanilahendus ning efektiivne ruumikasutus. Arhitekti käekirja on mõjutanud olude kitsikus, mille tingis hea ehitusmaterjali ja oskustööliste puudus. Sellest olenemata on tema loomingus näha innovaatilisi ja kaasaegseid tehnilisi lahendusi. Suurte ehitistega – linnahalli, rahvusraamatukogu ja Sakala keskusega – tõstis ta taas ausse Eesti paekivi.[1][3]

Mustamäe elurajooni keskus, Sõpruse puiestee ja Vilde tee korterelamud[muuda | muuda lähteteksti]

Mustamäe ehitamine sai alguse 1958. aastal toimunud planeeringukonkursist, mille alusel koostati järgmisel aastal esialgne detailplaneering (Voldemar Tippel, Lidia Pettai, Toivo Kallas, insener Aleksander Prahm) ning 1962. aastal valmisid esimesed kortermajad. Mustamäe elurajooni keskuse konkurss korraldati 1964. aastal ja esimese koha võitis Raine Karp koos Toivo Kallasega. Konkursi tingimused nägid muu hulgas ette, et esitatavad "projektlahendused peavad kajastama ühiskondlike keskuste kaasaegse arhitektuuripraktika parimate saavutuste põhimõtteid". Keskuse ruumiprogramm oli rikkalik, hõlmates kultuuriasutusi (1200-kohaline klubi, 1000-kohaline kino, raamatukogu, tantsusaal), toitlustusettevõtteid (kohvik, restoran, söökla) ja kauplusi. Raine Karp tegeles Mustamäe keskusega kuni 1970. aastate alguseni, kuid kavandatud elav ja atraktiivne keskkond jäi lõpuks siiski teostamata.[1][4]

1966. aastal projekteeris Raine Karp Sõpruse puiesteel ja Vilde teel asuvad üheksakorruselised korterelamud, mis valmisid 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate alguses. Kuna Tallinna Majaehituskombinaat ei suutnud piisavalt kiiresti vajalikul hulgal betoonelemente toota, lubati majad ehitada telliskividest. Korterid on kompaktsed, kahe- kuni neljatoalised ning lisandväärtusena on igal korteril rõdu, suurematel kaks rõdu.[1]

Elamukvartal Tallinnas Trummi tänaval[muuda | muuda lähteteksti]

Elamud Tallinnas Trummi 21

Teaduste akadeemia SKB (Spetsiaalne Konstrueerimise Büroo) elamukvartal on projekteeritud 1969. aastal ja valmis aastatel 1969–1971. Kolmest korterelamust, ühest ridaelamust ning katlamajast moodustuv ansambel on heatasemeline näide korterelamute sobitamisest eramute piirkonda. Modernistliku arhitektuuriga Trummi elamukvartal kannab sellele perioodile omaseid võtteid, näiteks mahu endassetõmbunud suletust, kontraste, rõhttriibuesteetikat, mida iseloomustab karniisideta fassaadi kontraste rõhutav viimistlus: seinte siledaks krohvitud ja valgeks värvitud pind loob kontrasti akende tumeda reaga. Soome mõjutustega modernne ja idülliline keskkond oli tol ajal nagu tükk välismaad. Võrreldes riikliku elamuehitusega oli teaduste akadeemia ametkondliku kvartali projekteerimine võimalusterohkem. Nüüdisajal on vabaplaneeringuline keskkond tarastatud ja lukustatud, ridaelamule on 1990. aastatel ehitatud viilkatus.[1][5][6]

Tallinna Polütehnilise Instituudi TPI (TTÜ) spordihoone[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Polütehnilise Instituudi TPI (TTÜ) spordihoone on projekteeritud 1970. aastal ja valmis ehitatud 1976. aastal. Instituudi spordikateedril oli plaan ehitada Mustamäel välja suur spordi- ja treeningukeskus, mis sisaldaks spordisaale, ujulat, suusabaasi, välisväljakuid ja täismõõdus staadioni. Valmis ehitati vaid üks, peamiselt kehalise kasvatuse tundideks mõeldud spordisaal koos kateedriruumidega. Ehitajate nõudmisel asendati katuse täisseinalised teraskandjad tavaliste fermidega, mille tõttu sai karniis algse projektiga võrreldes poole paksem. Spordihoones on spordisaal, inventariruumid, riietus- ja duširuumid, ventilatsioonikambrid, saunad, tehniline koridor, jooksurada või publiku ala, auditoorium, spordikateeder, treenerite ruumid, meditsiiniruumid.[1]

Tallinna Postimaja

Tallinna Postimaja[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna peapostkontor on projekteeritud 1974. aastal koos arhitekt Mati Raigna, ehitusinsener Heiki Meose ja sisearhitekt Kirsti Laanemaaga. Algul oli hoone kavandatud posti töötlemiseks ja väljastamiseks ning telefoniteenuste osutamiseks. Peapostkontori hoone valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Hoone esimesel korrusel asus suur kaugekõnede tellimise saal, sest Eesti NSV-s tuli kaugekõnesid (ka Eesti eri piirkondadesse) ette tellida ja koduselt telefonilt polnud see alati võimalik. Teisele korrusele viis Eesti esimene avalik eskalaator, mida postimaja avamise järel tulid paljud inimesed üle Eesti vaatama, kuid mis lõpetas üsna pea töötamise. 1988. aastal asendati see tavalise trepiga ja hiljem ehitati ümber.[7]

Tallinna Linnahall[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Linnahall

Tallinna Linnahall on 4200-kohalise vaatesaali, jäähalli, kohvikute ja teenindusruumidega hoone, mis on projekteeritud 1975. aastal koos arhitekt Riina Altmäe ning sisearhitektide Ülo Sirbi ja Mariann Hakiga. Hoone valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Linnahall otsustati rajada mere äärde ajal, mil meri oli linnast tööstus- ja sadamatsooniga eraldatud. Sellega katkes merd eraldav tsoon ja linnahall sai mereäärseks kultuuribastioniks.

Linnahalli plaaniskeem on ratsionaalne ja selge ning hoone arhitektoonika lihtne ja suursugune. Plaanilise lahenduse inspireerija ja mõjutaja oli alles jääv sadamaraudtee, mille ületamiseks oli vaja teha jalakäijate estakaad. See andis hoonele venitatud teljelisuse ja trepid jalakäija viimiseks kõrgemale sisenemistasandile. Seal asuvad vaateplatvormid ja üle katuse viivad käiguteed, kust saab pilguga haarata merepanoraami või vanalinna siluetti. Monumentaalset ja jõulist arhitektuuri pehmendavad hästi proportsioneeritud astmeline vertikaalliigendus ja murunõlvad hoone külgedel. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Linnahalli suursugune arhitektoonika loob kõrvutusi Babüloni tsirkuraatide ja Mehhiko päikesepüramiididega.[8] Hoone ei ole 2020. aastatest enam aktiivses kasutuses ja ootab renoveerimist.

Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkebaasi peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti NSV Ministrite Nõukogu puhkekompleks Valgerannas rajati mitmes etapis alates 1960. aastate keskpaigast. Meeli Truu alustas puhkebaasi rajamist 1974. aastal sauna- ja mängudemajaga ning Raine Karbi peahoone projekt valmis 1981. aastal. Eksklusiivseks nelja numbritoaga puhkemajaks ehitatud hoone valmis aastatel 1983–1984. Ette oli nähtud kaks kolmetoalist luksusnumbrit (kumbki 117 m2), kaks kahetoalist numbrit (65 m2), banketisaal 30 inimesele, vestibüül, garderoob ja valveruumid.[9][10]

Punase tellise kasutamisega jätkas Raine Karp juba Meeli Truu alustatud joont, kuid peahoone vorm sai ümarnurksete sauna- ja mängudemajaga võrreldes jõulisem, massiivsem ja ametlikum. Esiküljel domineerivad kaks tummade seintega konsooli ja nendevaheline tume klaassein, merepoolne külg on pehmem, astmeline ja terrassiga. Külgedele avanevad numbritubade kaarjad rõdud. Sisse astudes satub karbilikult pidulikku kõiki korruseid läbivasse betoonist kassettlaega fuajeesse, kust jõuab kas treppidest üles või läbi dramaatiliselt koopaliku pääsu edasi tumeda laega saali. Hoone välisilmes on näha kõiki Raine Karbi 1970.–1980. aastate arhitektuuri olulisemaid tunnusjooni: monumentaalne üldilme, tummad pinnad ja neid ilmestavad avaused, kuupjate vormide ja kaarjate avade vastandus, astmed ja eri tasandid, materjaliehedus.[10]

Valgeranna puhkekompleksi hooned tunnistati 2020. aasta algul kultuurimälestisteks.[11]

Sakala keskus[muuda | muuda lähteteksti]

Sakala keskus 2006. aastal

Poliitharidusmaja (hilisem Sakala keskus) projekt valmis 1983. aastal ja ehitis 1985. aastal, hoone lammutati 2007. aastal. Sakala keskus oli suurehitis, milles modernism oli maskeeritud kontseptuaalseks ja loominguliseks. Keskuse fassaad oli tehtud Saaremaa dolomiidist ja fassaadilahendus oli kujutatud suletud müürina. Peasissepääsu tähistas jässakas nurgatorn (kuhu algselt kavandati paigutada ka suur maakera kujutav muna – osalt must, kujutamaks kapitalistlikku Läänt, osalt punane, kujutamaks Nõukogude Liitu) vaatega üle Lenini puiestee (Estonia puiestee) ja Eesti Punaste Küttide väljaku (Islandi väljaku) ehk esplanaadiristile planeeritud tseremooniaväljaku. Poliitharidusmaja saalikorpust jätkas piki Lenini puiesteed õppekorpus (algse projekti autor Raine Karp, lõplik lahendus Toivo Kallas, ehitatud 1983–1985). Hoone maht sai esialgselt kavandatust palju suurem; keskuse suur saal mahutas tuhat inimest.[1]

Rahvusraamatukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusraamatukogu

Eesti Rahvusraamatukogu on projekteeritud 1984. aastal ja valmis 1993. aastal.[12]

Teostatud töid[muuda | muuda lähteteksti]

Teostamata töid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mustamäe elurajooni keskus Tallinnas (projekt 1970)
  • Tallinna Polütehnilise Instituudi (TTÜ) VI korpus (projekt 1972)
  • Peapostkontori juurdeehitus (1995)
  • Linnahalli rekonstrueerimine (2006)

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isikunäitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Arhitekt Raine Karp", 2006. aastal Eesti Arhitektuurimuuseumis
  • "Õhtuti kodus. Arhitekt Raine Karbi eramud ja suvilad", näitus 17. juunist 21. augustini 2016 Eesti Arhitektuurimuuseumis.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Raine Karp, Mait Väljas (2016). Arhitekt Raine Karp. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum.
  2. ↑ Mait Väljas, Carl-Dag Lige (2015). ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 231.
  3. ↑ Karin Hallas-Murula (22.01.2016). "Raine Karp kaante vahel". Sirp. Vaadatud 09.05.2018.
  4. ↑ Lilian Hansar, Jaak Huimerind, Karen Jagodin, Liina Jänes, Mart Kalm, Epp Lankots, Maris Mändel, Oliver Orro, Triin Ojari, Heiki Pärdi, Anneli Randla, Leele Välja, Mait Väljas (2013). 100 sammu läbi 20. sajandi Eesti Arhitektuuri. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 102, 108, 114, 118, 128, 174.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  5. ↑ Mart Kalm "Kolm nuppu ja lint" ajakiri Maja 1-2 2004
  6. ↑ Karen Jagodin (2012). "Trummi tn 21a korterelamu eksperdihinnang" (PDF). Vaadatud 12.05.2018.
  7. ↑ Karen Jagodin. "Peapostkontori dokumenteerimine" (PDF). Vaadatud 12.05.2018.
  8. ↑ Ain Padrik. Linnahall. Ehituskunst nr 2/3, 1986, lk 3-6
  9. ↑ Ingrid Ruudi (16.04.2012). "Paralleelreaalsus Valgerannas". Vaadatud 09.05.2018.
  10. ↑ 10,0 10,1 Ingri Ruudi (2012). "ENSV MN Valgeranna puhkekompleksi peahoone eksperdihinnang" (PDF). Vaadatud 09.05.2018.
  11. ↑ "ENSV tippjuhtide puhkekompleksist Valgerannas sai kultuurimälestis" ERR kultuur, 30. jaanuar 2020
  12. ↑ Eesti Rahvusraamatukogu. "Eesti Rahvusraamatukogu ajalugu". Vaadatud 09.05.2018.
  13. ↑ Eesti Arhitektuurimuuseum (2016). "Näitus "Õhtuti kodus. Arhitekt Raine Karbi eramud ja suvilad"".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Fotod

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raine_Karp&oldid=6627911"