Aleksander Alver
Aleksander Alver (31. detsember 1890 Saulepa vald (Tarvastu kihelkond) – 3. veebruar 1949 Lübeck) oli eesti vaimulik.
Ta lõpetas aastal 1911 Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Aastatel 1911–1916 õppis ta Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Prooviaastal oli ta Paide Püha Risti koguduses (Carl Friedrich Johann Ralli juures) ja Suure-Jaani Johannese koguduses (Johann Georg Alfred Rosenbergi juures). Ordineeriti õpetajaks 28. aprillil 1918. Vabadussõjast võttis ta osa 3. Diviisi koosseisus välivaimulikuna.
Oli aastal 1918 Viljandi praostkonna vikaarõpetaja. Aastatel 1918–1919 oli ta Püha Jakobi koguduse õpetaja. Aastatel 1919–1944 oli (alates 7. augustist 1919) Viru-Nigula koguduse õpetaja.
Põgenes septembris 1944 Saksamaale. Oli lühikest aega vaimulikuks Lääne-Preisimaal Löbaus (praeguse haldusjaotuse ja nimede järgi Warmia-Masuuria vojevoodkonnas, Iława maakonnas, Lubawas). Pärast sõja lõppu teenis aastatel 1944–1949 eestlasi Lübecki põgenikelaagris[1][2].
Isiklikku [muuda]
Tema onupoeg Eduard Alver oli Eesti Vabariigi esimene politseiülem, teine onupoeg Hans Alver oli Haapsalu linnapea[3].
