Peeter II

Allikas: Vikipeedia
Peeter II (Пётр II)
Peeter II (Пётр II)

Ametiaeg
17. mai 1727 – 30. jaanuar 1730
Eelnev Katariina I
Järgnev Anna Ivanovna

Sünniaeg 23. oktoober 1715
Sünnikoht Peterburi
Surmaaeg 30. jaanuar 1730
Surmakoht Moskva

Peeter II (Pjotr II Aleksejevitš, vene Пётр II Алексе́евич; 23. oktoober (vkj 12. oktoober) 1715 Peterburi30. jaanuar (vkj 19. jaanuar) 1730 Moskva) oli Venemaa keiser aastatel 17271730.

Peeter II oli Peeter I pojapoeg. Tema isa oli Peeter I ainus täisealiseks elanud poeg ja troonipärija Aleksei Petrovitš, ema Braunschweig-Wolfenbütteli printsess Charlotte Christine. Peeter II oli Romanovite dünastia viimane esindaja otseses meesliinis.

Ta tõusis troonile pärast Peeter I abikaasa Katariina I surma 17. mail (vkj 6. mail) 1727, kui ta oli kõigest 11-aastane, ja suri 14-aastasena rõugetesse. Peeter ei jõudnud näidata üles palju huvi riigiasjade vastu ja iseseisvalt ta tegelikult ei valitsenud. Tema ajal kuulus võim riigis ülemsalanõukogule ja iseäranis noore keisri soosikutele, algul Aleksandr Menšikovile, pärast tema kukutamist aga Dolgorukovite perekonnale.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lapsepõlv (1715–1725)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II vanemad: Aleksei Petrovitš ja Charlotte Christine. Peeter II vanemad: Aleksei Petrovitš ja Charlotte Christine.
Peeter II vanemad: Aleksei Petrovitš ja Charlotte Christine.
Peeter II sünd.
Autor: Peter Schenk (1715)

Päritolu ja kasvatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurvürst Pjotr Aleksejevitš sündis 23. oktoobril (vkj 12. oktoobril) 1715 Peterburis troonipärija Aleksei Petrovitši ja tema abikaasa Charlotte Christine pojana. Ema suri 10 päeva pärast sünnitust, isa aga suri reetmises süüdistatuna vanglas 1718. aastal. Tulevane keiser ja tema vanem õde, 1714. aastal ilmavalgust näinud Natalja, ei sündinud armastusest ega perekonnaõnnest. Aleksei ja Charlotte abielu oli Peeter I, Poola kuninga August II ja Austria keisri Karl VI diplomaatiliste läbirääkimiste tulemus. Kõik kolm soovisid lõigata kasu Romanovite dünastia ja iidse, paljude Euroopa kuningakodadega seotud Welfide dünastia liidust. Nii nagu dünastiliste abielude puhul ikka, ei läinud pruudi ja peigmehe tunded seejuures kellelegi korda.[1]

Printsess Charlotte Christine lootis, et tema abielu "barbarist moskoviidiga" ei teostu. Oma vanaisale, Braunschweig-Lüneburgi hertsogile Anton Ulrichile 1709. aasta keskel saadetud kirjas rõõmustas ta vanaisalt saadud teadete üle, mis olid "andnud mulle veel võimaluse mõelda, et ehk läheb Moskva kosjasobitamine minust mööda". Printsessi lootused siiski ei täitunud: laulatus toimus oktoobris 1711 Torgaus ja rabas kõiki nii peolaua rikkalikkuse kui ka külaliste suurtsugususega.[1]

Aleksei ja Charlotte Christine abielust sündinud kaks last said nimeks Natalja ja Pjotr – poiss tsaar Peeter I enda, tüdruk aga tsaari lemmikõe Natalja Aleksejevna järgi. Poiss oli vanaisa täielik nimekaim, kokku langesid nii ees- kui ka isanimi (Pjotr Aleksejevitš). Tema ristivanemateks saidki vanaisa Peeter I ja vanatädi Natalja. 17 päeva pärast pojapoja sündi sündis veel üks poeg ka tsaaril endal, kes sai samuti nimeks Pjotr, olgugi et elava vanema järgi lapsele nime andmist ei peetud sel ajal kohaseks. Arvatakse, et nii tahtis Peeter I demonstreerida oma poja eelistamist pärijana pojapoja ees, kuid paraku suri seegi Peetri poeg lapseeas 1719. aastal.[2]

Sünnist alates oli Pjotr Aleksejevitši tiitliks suurvürst. Tsaaride poegi nimetati tavaliselt tsareevitšiteks, kuid Pjotr Aleksejevitš oli Moskva tsaaririigi ja Romanovite dünastia ajaloos esimene valitseva tsaari eluajal sündinud pojapoeg, seega tuli tema kohta kasutada mingit muud tiitlit. Selleks saigi suurvürst.

Troonipärija Aleksei Petrovitš suhtus isa reformidesse halvakspanuga. Kuna Peeter I soovis, et tema järeltulijatel oleks läänelik haridus, siis justkui selle soovi üle irvitamiseks andis Aleksei oma poja kahe sakslaste linnaosast pärit alati purjus lapsehoidja hoolde, kes selleks, et Pjotriga vähem tegeleda, uinutasid last veiniga.[3]

Pärast Aleksei karistamist 1718. aastal hakkas Peeter I pöörama tähelepanu oma ainsale pojapojale. Ta käskis sobimatud lapsehoidjad minema kihutada ja tegi oma soosikule Aleksandr Menšikovile ülesandeks leida lapsele õpetajad. Peatselt võeti õpetajatena ametisse djakk Semjon Marvin ja Ungarist pärit russiin I. Zeikan. Mõne aja pärast kontrollis tsaar isiklikult pojapoja teadmisi ja sattus raevu: vene keeles too suhelda ei osanud, veidi oskas saksa ja ladina keelt, kõige paremini valdas aga tatarikeelset sõimu. Peeter I andis isiklikult Marvinile ja Zeikanile peksa, kuid väärikamaid kasvatajaid Pjotr Aleksejevitš endale ikka ei saanud.[3]

Väljaarvamine troonipärilusest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruaris 1718 loobus välismaal arreteeritud ja Venemaale toimetatud Aleksei Petrovitš troonipärilusest oma poolvenna (Peeter I ja tema teise naise Jekaterina poja) Pjotr Petrovitši kasuks. Sama aasta suvel suri Aleksei segastel asjaoludel vanglas. Seejärel arvati ka Pjotr Aleksejevitš troonipärilusest välja, sest troon pidi minema ju Peetri pojale teisest abielust.

Tulevane keiser ja tema õde Natalja kreeka jumaluste Apollo ja Dianana.
Autor: Louis Caravaque (1722)

Troonipärijana kerkis Pjotr Aleksejevitš vanaisa huviorbiiti uuesti 1719. aastal, kui kolmeaastane Pjotr Petrovitš suri ja Pjotr Aleksejevitš jäi tsaari kõrval Romanovite dünastia meesliini ainsaks elavaks esindajaks. Trooni üleminek vanaisalt pojapojale oleks vastanud Euroopa monarhia traditsioonidele (üsna hiljuti, 1715. aastal oli Prantsusmaal Louis XIV surma järel trooni pärinud tema alaealine lapselaps Louis XV), kuid 1720. aastate alguses Peetri kehtestatud troonipäriluskord ei näinud ette automaatset pärimist meesliinis, vaid võimaldas valitsejal ise meelepärase järeltulija nimetada.

Peeter I haiguse ajal tutvus väike Pjotr Aleksejevitš oma tulevase soosiku Ivan Dolgorukoviga. Laps külastas tihti Dolgorukovite maja, kuhu kogunesid vanadest aadlisuguvõsadest pärit pealinna noored. Seal sai ta tuttavaks ka oma tädi Jelizaveta Petrovnaga. Nii hakkas välja kujunema see partei, kes soovis näha Pjotr Aleksejevitši keisrina. Kohtumistel Dolgorukovite majas selgitati talle tema õigust Venemaa keisritroonile, Pjotr lubas aga neile põrmustada oma vanaisa soosiku Menšikovi, kes juhtis vanade bojaarisuguvõsade vastaseid.[3]

Pjotr Aleksejevitši troonipärimise toetajatel olid tugevad vastased. Mõte tema troonile tõusmisest tekitas õigustatud kartusi oma elu ja vara pärast nende Peeter I nõunike seas, kes seisid tema isale määratud surmanuhtluse taga. Veelgi hullem – kui keiser oleks järginud traditsiooni ja kuulutanud troonipärijaks põlualuse Aleksei poja ja konservatiivse Jevdokija Lopuhhina, Peeter I esimese abikaasa pojapoja, siis oleks see äratanud Peetri reformide vastastes lootuse pöörduda tagasi vana korra juurde.[3]

16. veebruaril (vkj 5. veebruaril) 1722 andiski Peeter I välja kuni 18. sajandi lõpuni kehtinud ukaasi troonipärilusest, mis tühistas iidse kombe trooni pärandamiseks meesliini pidi ja lubas vastavalt monarhi soovile nimetada troonipärijaks suvalise inimese, kes trooni väärib. Nii kaotas Pjotr Aleksejevitš ametlikult oma eelise trooni pärimiseks, kuid troonipärija küsimus jäi endiselt lahtiseks. Tegelikult ei jõudnudki Peeter I enne oma ootamatut surma 1725. aastal endale järeltulijat määrata.[3]

Noorus (1725–1727)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II 1720. aastate lõpul.

Katariina I aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Peeter I surma tuli lahendada troonipärija küsimus. Vanade aadlisuguvõsade esindajad (Lopuhhinid, Dolgorukovid, Golitsõnid, jt) toetasid 9-aastase Pjotr Aleksejevitši kandidatuuri, samal ajal kui teenistusaadli esindajad, kes olid mõjuvõimu omandanud Peeter I ajal (neid nimetati ka "Peeter Suure kotkapoegadeks"), toetasid Peetri lese Katariina keisrinnaks kuulutamist. Küsimus lahenes lihtsalt – vürst Menšikov lasi kaardiväel palee sisse piirata ja aitas troonile oma armukese Katariina.[4]

Asekantsler Heinrich Ostermann pakkus vana aadli ja uue teenistusaadli lepitamiseks välja suurvürst Pjotr Aleksejevitši abielu suurvürstinna Jelizaveta Petrovnaga, Peeter I ja Katariina I tütrega. Sellele plaanile sai aga kiriku kaanonite seisukohalt takistuseks potentsiaalsete abikaasade liiga lähedane sugulus, sest Jelizaveta oli ju Pjotri lihane tädi (kuigi ainult isa poolt). Keisrinna Katariina I, kes soovis nimetada troonipärijaks just tütre Jelizaveta (teistel andmetel siiski vanema tütre Anna), ei nõustunud Ostermanni projektiga ja jäi kindlaks oma õigusele ise troonipärija nimetada, lootes, et aja jooksul leiab küsimus teistsuguse lahenduse.[5][6]

Aja jooksul hakkas Katariina I peamine toetaja Menšikov, teades keisrinna halvast tervisest ja aimates ette tema peatset surma, pidama plaani suurvürst Pjotr Aleksejevitši enda poolele võitmiseks. Ta lootis kihlata Pjotriga oma tütre Marija Menšikova, pärast Pjotri trooniletulekut valitseda kuni tema täisealiseks saamiseni regendina ja selle abil kindlustada oma niigi tugevat võimu. Pikemas perspektiivis oleks temast saanud Pjotri ja Marija laste, seega ka tulevase keisri või keisrinna vanaisa. Vaatamata sellele, et Marija oli lubatud poola magnaadile Piotr Sapiehale, õnnestus Menšikovil see kokkulepe tühistada ning veenda Katariina I andma luba Pjotri ja Marija abieluks. Sapieha naideti hoopis Katariina I sugulase Sophie Skowrońskaga.[7][8] Nii Katariina tütred kui ka ülemsalanõukogu liige krahv Pjotr Tolstoi üritasid keisrinnat ümber veenda ja takistada kihluse ning abielu teostumist, et hoida ära Menšikovi võimu tugevnemine, kuid Katariina ei soovinud neis vaidlustes osaleda.[9]

Siis üritati hakata takistama Pjotr Aleksejevitši trooniletõusu. Menšikovi vastased lootsid, et neil õnnestub õpingute ettekäändel saata suurvürst välismaale ja pärast Katariina surma aidata troonile üks tema tütardest – kas siis Anna või Jelizaveta. Seda parteid asus toetama ka Anna mees, Holstein-Gottorfi hertsog Karl Friedrich. Vandenõulaste plaanid rikkus aga keisrinna liiga kiire surm.[5]

Ettevalmistused troonile tõusmiseks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Izmailovo. Keiser Peeter II suundub pistrikujahile.
Ivan Zubovi gravüür (1727–1730)

Veidi aega enne keisrinna surma kogunesid Ülemsalanõukogu, Senat, Pühim Valitsev Sinod, kolleegiumide presidendid ja kaardiväe staabiohvitserid nõu pidama, kellest peaks pärast Katariina I surma saama uus valitseja. Aleksandr Menšikovi vastased hakkasid arutama ideed kroonida keisrinnaks üks tsaaritaridest, kuid enamik kohalolijaid toetas Pjotr Aleksejevitši, kes pidi kuni 16-aastaseks saamiseni jääma ülemsalanõukogu eestkoste alla ja andma vande, et ei maksa kätte kellelegi neist, kes allkirjastasid tema isa Aleksei Petrovitši surmaotsuse.[5]

Pärast troonipäriluse küsimuse lahendamist hakkas Menšikov keisrinna nimel tegutsedes arveid õiendama oma vaenlastega. Paljud Menšikovi vastased (teiste seas krahv Pjotr Tolstoi) vahistati, mõningaid piinati. Osa neist saadeti asumisele koos kõigi tiitlite äravõtmisega, teistel alandati ainult teenistusastet. Schleswig-Holsteini hertsog püüdis oma ministri Henning Friedrich von Bassewitzi kaudu Menšikoviga kokkuleppele jõuda, et säästa oma abikaasat ja tema õde. Menšikov seadis tingimuseks, et nii Anna Petrovna kui ka Jelizaveta Petrovna peavad nõustuma Pjotr Aleksejevitši trooniletulekuga. Vastutasuks määras ta mõlemale rahalise hüvitise suuruses üks miljon rubla.[5] Selle pidid nad kätte saama Pjotr Aleksejevitši täisealiseks saamisel.[10]

Katariina I testament[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. mail (vkj 6. mail) 1727 suri keisrinna Katariina I 43-aastasena. Vahetult enne surma koostas Henning Friedrich von Bassewitz kiirelt valitseja testamendi, mille haige Katariina asemel allkirjastas tema tütar Jelizaveta Petrovna.[5][11] Selle testamendi kohaselt pidi trooni pärima Peeter I pojapoeg Pjotr Aleksejevitš. Hilisem keisrinna Anna Ivanovna käskis oma kantsleril Gavriil Golovkinil selle dokumendi põletada, mida viimane ka tegi, kuid eelnevalt valmistas ta sellest koopia. Тänu sellele on see dokument säilinud meie ajani.[12][13]

Sellest dokumendist selgub, et testamendis nähti ette alaealise keisri eestkoste, määrati kindlaks ülemsalanõukogu võimupiirid, sätestati troonipärimiskord Pjotr Aleksejevitši surma puhul (sel juhul pidi troon minema Katariina tütardele – Annale, Jelizavetale ja nende järeltulijatele; juhul, kui nad loobuvad troonist või ütlevad lahti õigeusust pidi troon minema aga Pjotri õele Nataljale). Kõiki testamendi lugejaid hämmastas selle §11. Selles kohustati kõiki võimukandjaid kaasa aitama Pjotr Aleksejevitši kihlusele Menšikovi tütrega, keisri täisealiseks saamisel aga nende abielule.[5]

See paragrahv andis selgelt tunnistust, et testamendi koostamises osales vahetult Menšikov ise. Prantsuse ajalookirjanik Henri Troyat ongi väitnud, et tegelikult koostati testament hoopis ülemsalanõukogus vastavalt Menšikovi täpsetele juhistele[14]. Testamendi põhipunkt, Pjotr Aleksejevitši troonipärimisõiguse kinnitamine oli aga vene ühiskonna silmis loomulik ja vaieldamatu; nii ei tekitanud suuremat muret ega vaidlusi ka testamendi §11.

Valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II portree.
Autor: Johann Heinrich Wedekind (1730)

Valitsusaja üldiseloomustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II ei olnud oma vanuse tõttu võimeline iseseisvalt valitsema, seetõttu koondus tema valitsusajal peaaegu piiramatu võim esialgu vürst Aleksandr Menšikovi, hiljem Heinrich Ostermanni ja Dolgorukovite perekonna kätte. Nii nagu tema eelkäija Katariina I ajal, toimis riik edasi inertsist. Õukondlased püüdsid lähtuda Peeter I kehtestatud korrast, kuid püüded tema poliitilist süsteemi säilitada tähendasid ka kõigi selle juures esinevate puuduste elushoidmist.[15]

Menšikovi regendivalitsuse aeg erines vähe Katariina I valitsusajast, sest riigi tegelik valitseja oli endiselt sama isik, kelle võim oli lihtsalt veelgi kasvanud. Pärast tema langust tulid võimule Dolgorukovid ja olukord muutus põhjalikult. Peeter II valitsusaja viimased aastaid on mõned ajaloolased nimetanud ka "bojaaride võimuks": suur osa Peeter I uuendustest hüljati, hakati taastama vanu kombeid. Tugevnesid vanad bojaarisuguvõsad, Peeter I soosikud langesid aga tahaplaanile. Vaimulikkond tegi katseid patriarhaadi taastamiseks.[16] Unarusse jäeti armee ja iseäranis laevastik, õilmitsesid korruptsioon ja riigivargused. Pealinn viidi Peterburist tagasi Moskvasse.

Peeter II valitsusaja tulemusel tugevnes ülemsalanõukogu mõjuvõim, kuhu kuulusid peamiselt vanade bojaarisuguvõsade esindajad (kaheksast kohast kuulus viis Dolgorukovitele ja Golitsõnidele). Nõukogu võim tugevnes Peeter II ajal niivõrd, et nad sundisid Peetri järel troonile saanud Anna Ivanovnat esialgu allkirjastama dokumendi ("Tingimused"), mis andis kogu võimutäiuse neile. Juba samal 1730. aastal rebis Anna Ivanovna selle dokumendi tükkideks ning asus taas bojaaride võimu kärpima.

Peeter II Menšikovi eestkoste all (1727)[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. mail (vkj 6. mail) 1727 sai Pjotr Aleksejevitšist kolmas Venemaa keiser. Troonile asus ta kui Pjotr II ehk eestipäraselt Peeter II, nagu teda ka edaspidi siin artiklis on nimetatud. Vastavalt keisrinna testamendile pidi ta kuni 16-aastaseks saamiseni valitsema ülemsalanõukogu eestkoste all, mida kontrollis omakorda vürst Aleksandr Menšikov.

Marija Menšikova,
Peeter II esimene kihlatu.
Autor: Johann Gottfried Tannauer.

Menšikov pidas võitlust kõigi nendega, kelles ta nägi ohtu troonipärilusele. Peeter I tütar Anna Petrovna pidi koos abikaasaga Venemaalt lahkuma. Tsaar Ivan V (Peeter I vanema venna ja esialgse kaasvalitseja) tütrel Anna Ivanovnal ei lubatud lahkuda oma elukohast Miitavis isegi mitte selleks, et tulla troonile tõusnud noort sugulast õnnitlema. Parun Pjotr Šafirov, kommertskolleegiumi president ja Menšikovi ammune vaenlane, saadeti vaalapüügikompanii asutamise ettekäändel sisuliselt pagendusse Arhangelskisse.[5]

Püüdes tugevdada oma mõju keisri üle, viis Menšikov ta 28. mail (vkj 17. mail) oma paleesse Vassili saarel[3], kus juurdepääsu valitsejale piirati rangelt. Teda võisid seal külastada vaid õde, tädid ja mõned valitud usaldusisikud.[17]

5. juunil (vkj 25. mail) kihlati 11-aastane Peeter II Aleksandr Menšikovi 16-aastase tütre Marijaga. Kihlatu sai tiitli "Tema keiserlik kõrgus" ja aastase pensioni summas 34 000 rubla. Kuigi Peeter II suhtus oma kihlatusse ja tema isasse soosivalt, nimetas ta Marijat oma kirjades "marmornukuks".[3]

Ebaselge on Menšikovi seos Peeter II algatusega tuua vangistusest Suzdalis tagasi oma vanaema Jevdokija Lopuhhina, keda noor keiser polnud kunagi varem elus näinudki. Ta paigutati ümber Novodevitšje kloostrisse, kus talle tagati seisusekohane ülalpidamine.[5]

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varsti pärast Peeter II trooniletulekut andis Menšikov tema nimel välja kaks manifesti, mille eesmärk oli rahvast uue keisri suhtes soodsalt meelestada. Esimesega tühistati pärisorjadest talupoegade ammused võlad ja vabastati võlgade tõttu sunnitööle määratud inimesed. See oli pikema protsessi algus. Peetri ajal hakati kergendama karistusseadustikus ette nähtud karistusi ja see suundumus jätkus ka edaspidi, saavutades haripunkti Jelizaveta Petrovna ajal. Muuhulgas keelati keisri ukaasiga hukatute tükkideks rebitud kehade väljapanek inimeste "hirmutamiseks".[5]

Tühistati ka andam, mida võeti iga saabuva koorma pealt. Seda põhjendati valitsuse sooviga kaitsta alamaid maksukogujate omavoli eest, kuid tegelikkuses teeniti sel viisil saadud aastane summa edaspidi tagasi keisririigi kõrtsidele kehtestatud kaudse maksuga.

Koos vanade võlgade (mille kindlakstegemine oli niikuinii võimatu) tühistamisega tegi Menšikovi valitsus jõupingutusi kontrolli karmistamiseks maksude kogumise üle. Pärast läbikukkunud algatust määrata andamite kogumiseks ametisse kohaliku elanikkonna seast pärinevad maakomissarid (mõte oli selles, et kohalikud elanikud tunnevad paremini kohalikku olukorda), anti kohalikele vojevoodidele korraldus saata käskjalad otse pärusmõisadesse ja nõuda võlad sisse mõisnikelt või nende mõisavalitsejatelt.[5]

Peeter I kehtestatud 37,5% protektsionistlik tollimaks välismaalt sisseveetavale kanepiköiele ja lõngale alandati 5% peale, et kaubanduse elavdamise abil suurendada riigikassa tulusid. Siberi karusnahaturul kehtinud tollimaksud tühistati sootuks.

Teise manifestiga said Ivan Trubetskoi, Vassili Dolgorukov ja Burchard Christoph von Münnich kindralfeldmarssali auastme,[3] viimasele neist anti lisaks ka krahvitiitel. Endale võttis Menšikov generalissimuse auastme ja ühtlasi nimetati ta kõigi Vene vägede ülemjuhatajaks.

1727. aastal likvideeriti Väikevene kolleegium ja taastati Ukrainas hetmani ametikoht. Selle sammu tingis vajadus tagada läheneva Vene-Türgi sõja eel ukrainlaste ustavus Venemaa valitsusele. Menšikovile oli see soodne veel sel põhjusel, et Väikevene kolleegiumi ja selle presidendi Stepan Veljaminovi peale oli kogunenud rohkelt kaebusi ning kolleegiumi likvideerimine aitas tõsta Menšikovi autoriteeti Väikevene aladel. Peeter II teatas Kõrgeimas Salanõukogus: "Väike-Venemaal sealse rahva heameeleks ametisse seada hetman ja üldine vanematekogu vastavalt kõigile neile punktidele, mille alusel astus see rahvas Venemaa keisririigi alluvusse." Teisisõnu hakkas Ukraina Venemaale alluma taas vastavalt Perejaslavli raadal kinnitatud kokkulepetele. Kõik Ukrainat puudutavad küsimused anti välisasjade kolleegiumi haldusalasse. Vastav ukaas anti välja 2. augustil (vkj 22. juulil) 1727. Hetmaniks valiti vastavalt ukaasile Danilo Apostol.[5]

Katariina I ajal olid linnamagistraadid allutatud kuberneridele ja vojevoodidele, kuid Peeter II ajal tekkis idee need üldse kaotada, sest magistraadid dubleerisid kuberneride ja vojevoodide ülesandeid ning neile kulus rohkelt raha. Magistraatide kaotamiseni küll ei jõutud, kuid kaotati nende keskasutus peamagistraat. Vastav ukaas anti välja 29. augustil (vkj 18. augustil) 1727. Lisaks positiivsetele efektidele, mille see reform kaasa tõi (peamiselt kulude kokkuhoid), põhjustas see aga olukorra, kus ei olnud võimalik enam vojevoodide või kohalike võimude peale kuhugi kassatsioonikaebusi esitada.[5]

Heinrich Ostermann
Keisri kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II harimiseks koostas õppekava Heinrich Johann Friedrich Ostermann. Sellesse kuulusid vanem ja uuem ajalugu, geograafia, matemaatika ja geomeetria:[5]

„Lugeda ajalugu, lühidalt möödunud aegade peamistest sündmustest, eri riikide muutumisest, kasvust ja kahanemisest, nende põhjustest, aga iseäranis esitleda muistsete valitsejate vooruseid koos neist tuleneva kasu ja kuulsusega. Nii on võimalik poole aastaga läbida Assüüria, Pärsia, Kreeka ja Rooma monarhia kuni uusima ajani. Selleks võib esimese osa autorina kasutada Johann Giebnerit ja otsida sobivat niinimetatud Bildersaalist ... Uuemat ajalugu õpetada Samuel Pufendorfi eeskujul: esitleda kõikide, eriti aga [Venemaaga] piirnevate riikide uuemaid sündmusi, muuhulgas vähehaaval õpetada iga riigi valitsevat perekonda, huvisid, valitsemiskorda, tugevusi ja nõrkusi ... Geograafiat tutvustada osaliselt gloobuse, osaliselt maakaartide abil, lisaks kasutada sinna juurde Giebneri lühikest kirjeldust ... Matemaatilisi tehteid, aritmeetikat, geomeetriat ja matemaatika muid osi; kunste mehhaanika, optika ja muudest valdkondadest.[5]

Keisri peamisteks õpetajateks kinnitati akadeemik Christian Goldbach ja peapiiskop Feofan Prokopovitš.[18]

Õppekavasse kuulus ka meelelahutus: piljard, jaht ja muu taoline. Vastavalt Ostermanni juhistele hakati välisasjade kolleegiumis keisrile Euroopa ajakirjanduse põhjal koostama käsikirjalist infolehte[19]. Lisaks Ostermanni koostatud õppekavale on säilinud Peeter II käekirjaga kirjutatud isiklik nädalakava:

„Esmaspäeva pärastlõunal kella kahest kolmeni õppida, aga pärast õpetada sõdureid, teisipäeva ja neljapäeva pärastlõunal koertega välja, kolmapäeva pärastlõunal sõdureid õpetada, reede pärastlõunal lindudega sõitma minna, laupäeva pärastlõuna muusika ja tantsudega, pühapäeva pärastlõunal suvemajja ja sealsetesse juurviljaaedadesse.[5]

Keiser Peeter II ja tsaaritar Jelizaveta Petrovna jahil.
Autor: Valentin Serov (1900)

Ostermanni plaani järgi pidi Peeter kolmapäeviti ja reedeti külastama ülemsalanõukogu. Tegelikult käis ta seal vaid ühe korra, 2. juulil (vkj 21. juunil) 1727. Rohkem ei ole Menšikovi ajast teada, et Peeter oleks kõrgeimat riigivõimuorganit külastanud.

Noorele keisrile ei meeldinud õppida, ta eelistas sellele lõbustusi ja jahipidamist,[3][5] kus tema saatjateks olid noor vürst Ivan Dolgorukov ja Peeter I 17-aastane tütar Jelizaveta. Kõrgeima Salanõukogu istungitel ei käinud tegelikult ka Menšikov ise, kuid talle viidi vajalikud paberid koju kätte. Menšikovi käitumine isevalitsejana häälestas tema vastu teised aadlikud ja lõpuks ka keisri enda.

1727. aastal hakati Menšikovi maadele endise kammerteenri maja asemele ehitama Peeter II paleed. Senine kammerteenri maja moodustas palee kagutiiva. Pärast Peeter II surma 1730. aastal ehitus katkestati. Selleks ajaks oli jõutud valmis ainult vundament ja palee alumine korrus. Hoone ehitati valmis aastatel 17591761 ühe osana keiserliku maaväe kadetikorpuse maneežist.[20]

Menšikovi langus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tasapisi hakkas keiser Aleksandr Menšikovi ja tema tütre vastu jahedamaks muutuma. Põhjuseid selleks oli mitmeid: ühest küljest Menšikovi enda ülbus, teisest küljest Jelizaveta Petrovna ja Dolgorukovite mõju. Oma õe Natalja Aleksejevna nimepäeval, 6. septembril (vkj 26. augustil) käitus Peeter II Marijaga üsna üleolevalt. Menšikov tegi talle selle kohta märkuse, mille peale keiser vastas: "Hinges ma armastan teda, aga õrnused on liigsed; Menšikov teab, et mul pole kavatsust abielluda enne 25. eluaastat." Selle intsidendi järel andis Peeter ülemsalanõukogule korralduse viia kõik tema asjad Menšikovi paleest üle Peterhofi suurde lossi. Ühtlasi tegi ta ettekirjutuse, et riigikassast ei eraldataks kellelegi raha ilma keisri isiklikult allkirjastatud korralduseta.[5]

Menšikov Berjozovis.
Autor: Vassili Surikov (1883).

Lisaks sellele haigestus Menšikov suvel 1727. Organismil kulus haiguse alistamiseks viis-kuus nädalat, kuid sel ajal ta puudus õukonnast, mis võimaldas tema vastastel tegutseda. Nad said enda valdusesse keisri isa Aleksei Petrovitši ülekuulamisprotokollid ja tutvustasid neid keisrile. Neil ülekuulamistel oli osalenud ka Menšikov. 17. septembril (vkj 6. septembril) 1727 täitis ülemsalanõukogu keisri korralduse ja käskis ta asjad Menšikovi paleest Peterhofi suvepaleesse üle viia. Järgmisel päeval Peterburgi saabudes andis Peeter II korralduse, et kaardivägi kuulaks edaspidi ainult tema käske. 19. septembril (vkj 8. septembril) esitati Menšikovile süüdistus riigireetmises ja riigivara varguses. Ta saadeti koos perekonnaga välja Tobolski kraisse Berjozovi linna. Selleks ajaks oli vähe jäänud neid, keda see otsus kurvastas.[5]

Ajaloolane Jevgeni Anissimov leiab, et noor keiser ei mõelnud sugugi ise välja korraldusi Vassili saarelt lahkumiseks, Menšikovi käskude eiramiseks, tema koduaresti paigutamiseks ja generalissimusele ustava Peeter-Pauli kindluse komandandi väljavahetamiseks. Septembri alguses Peeter II allkirjastatud ukaasides on näha Peetri kasvataja Heinrich Johann Friedrich Ostermanni kogenud kätt.[1] Oleks aga ekslik arvata, et Menšikovi ajastu asendus Ostermanni ajastuga: esiplaanile tõusis hoopis keisri uus soosik, vürst Ivan Dolgorukov.[1][3][5] Erinevalt teistest autoritest on ajalookirjanik Henri Troyat viidanud korduvalt ka Peeter II ja Ivan Dolgorukovi homoseksuaalsetele suhetele, tuginedes seda väites Saksimaa saadiku Johann Leforti kirjades sisalduvatele kaudsetele vihjetele.[21]

Jevdokija Lopuhhina
Autor: Tundmatu vene kunstnik, 18. sajand.

Pärast Menšikovi langust hakkas Peeter I esimene abikaasa, keisri vanaema Jevdokija Lopuhhina nimetama ennast keisrinnaks ja kirjutas 2. oktoobril (vkj 21. septembril) pojapojale:

„Kõigevõimsam keiser, armsaim lapselaps! Kuigi minu ammune soov oli mitte ainult õnnitleda Teie Kõrgeausust trooni vastuvõtmise puhul, vaid ka Teid näha, ei ole seda minu õnnetuseks juhtunud, sest vürst Menšikov ei lasknud mind Teie Kõrgeaususe juurde, vaid saatis sõjaväelise valve all Moskvasse. Hiljuti sai mulle teatavaks, et oma vastumeelsuse tõttu Teie Kõrgeaususele on ta Teie juurest eemaldatud; nii võtan ma kokku julguse Teile kirjutada ja Teid õnnitleda. Seejuures palun, et kui Teie Kõrgeausus peatselt Moskvasse tulla ei saa, annaksite Te mulle korralduse tulla Teie juurde, et ma saaksin oma kuuma vere sunnil näha enne surma Teid ja Teie õde, oma armsat lapselast.[5]

Seega kutsus vanaema keisrit Moskvasse, kuid aadel kartis, et kui Peeter läheb Moskvasse, siis Lopuhhina vabastatakse ja hakkab ise valitsema. Vaatamata sellele algasid seoses Peetri eesseisva kroonimisega 1727. aasta lõpul ettevalmistused õukonna ümberasumiseks Moskvasse, kus traditsiooniliselt on kroonitud Venemaa tsaare.

1728. aasta jaanuari alguses sõitiski keiser koos õukonnaga Peterburist ära, kuid tee peal ta haigestus ja oli sunnitud veetma kaks nädalat Tveris. Mõnda aega veetis Peeter II veel Moskva lähistel, et saaks ette valmistada tema pidulikku sissesõitu linna. See leidis aset 15. veebruaril (vkj 4. veebruaril) 1728.[5]

Peeter II Dolgorukovite eestkoste all (1728–1730)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II saabumise järel Moskvasse krooniti ta 8. märtsil (vkj 25. veebruaril) 1728 Moskva Kremli Uspenski katedraalis keisriks. See oli Venemaa ajaloo esimene keisri kroonimine, mis andis mitmetes aspektides eeskuju ka tulevastele kroonimistele. Uuemate andmete kohaselt valmistati noorele valitsejale spetsiaalne kroon.[22] Nii nagu kõik tulevased keisrid, võttis ka Peeter II kroonimisel enne trooni juurde minekut armulauda, tehes seda vaimulikuseisuse kombel – altaris ja otse karikast (vastavad juhised olid koostatud ülemsalanõukogus). Karika armulauaandidega ulatas talle Novgorodi peapiiskop Feofan Prokopovitš.[23]

Pärast õukonna Moskvasse kolimist saavutasid Dolgorukovid suure võimu: juba 14. veebruaril (vkj 3. veebruaril) 1728 nimetati vürstid Vassili Dolgorukov ja Aleksei Dolgorukov ülemsalanõukogu liikmeteks. 22. veebruaril (vkj 11. veebruaril) nimetati noor vürst Ivan Dolgorukov ülemkammerhärraks.

Menšikovi langus lähendas Peetrit oma teise tädi Anna Petrovnaga. 1728. aasta veebruari lõpus jõudis Moskvasse teade, et Anna Petrovnal sündis poeg (tulevane Peeter III). Selle sündmuse auks korraldati ball. Käskjalale, kes teatas poisi sünnist, kingiti tänutäheks 300 tšervoonetsit. Peapiiskop Feofan Prokopovitš saatis Anna Petrovna abikaasale, Holstein-Gottorfi hertsogile pika õnnitluskirja, kus kiitis vastsündinut taevani ja põhjas Menšikovi.[5]

Pärast Peetri saabumist Moskvasse kohtus ta ka oma vanaema Jevdokija Lopuhhinaga. Seda kohtumist on ajaloolased kirjeldanud väga liigutavalt,[5] kuid keiser suhtus vanaemasse siiski ettevaatlikult, olgugi et viimane armastas väga oma pojapoega.

3. detsembril (vkj 22. novembril) 1728 suri Moskvas keisri 14-aastane õde Natalja Aleksejevna, keda ta väga armastas ja kes kaasaegsete hinnangul avaldas talle head mõju.[5]

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]
Peeter II rüü, õmmeldud tema valitsemisajal (1727–1730).

Moskva-perioodil keskendus Peeter II peamiselt meelelahutusele, jättes riigiasjad vürstide Dolgorukovite hoolde. Dolgrorukovid ise, eriti aga Ivan Dolgorukov olid keisri pidevate lõbustustega rahulolematud, kuid vaatamata sellele ei seganud teda ega sundinud tegelema riigiasjadega. Ajaloolase Sergei Solovjovi sõnul kirjeldasid välismaised saadikud asjade seisu Venemaal nii:

„Kõik on Venemaal hirmsasti ärritatud, sest tsaar ei tegele [riigi]asjadega ega kavatsegi tegelema hakata; raha kellelegi ei maksta ja ainult Jumal teab, milleks finantsid üldse kuluvad; igaüks varastab nii palju kui suudab. Kõik ülemsalanõukogu liikmed on haiged ega saa oma ülesannetega hakkama; teised asutused on samuti oma ülesanded unarusse jätnud; kaebusi on meeletult; igaüks teeb just seda, mis talle pähe tuleb.[5]

1728. aastal võrdles Saksimaa saadik Johann Lefort Peeter II aegset Venemaad laevaga, mis on tuulte meelevallas ning mille kapten ja meeskond kas magavad või purjutavad:

„On arusaamatu, kuidas selline laiaulatuslik mehhanism suudab toimida ilma igasuguse kõrvalise abi ja jõupingutusteta. Kõik püüavad vaid raskusi endalt maha veeretada, keegi ei taha võtta vähimatki vastutust, kõik hoiavad kõrvale ... Hiiglaslik masinavärk on jäetud juhuse meelevalda; keegi ei mõtle tulevikule; näib nagu ootaks meeskond esimest tormi, et siis pärast laevahukku saak omavahel jagada.[24]

Ülemsalanõukogus väljendasid Fjodor Apraksin, Gavriil Golovkin ja Mihhail Golitsõn, seega peaaegu pooled liikmed, rahulolematust keisri puudumise üle nõukogu koosolekult. Neile ei meeldinud ka see, et kogu suhtlus keisri ja ülemsalanõukogu vahel toimus ainult kahe liikme, Aleksei Dolgorukovi ja Heinrich Ostermanni vahendusel. Samas ei osalenud ka need kaks liiget enamasti ise koosolekutel ja nõukogu arvamused tuli neile saata koos palvega kanda neist ette keisrile.

Armee ja laevastik olid kriisis: sõjakolleegium oli pärast Menšikovi asumisele saatmist ilma presidendita, pärast pealinna Moskvasse üleviimist jäi see ka ilma asepresidendist. Sõjaväel ei olnud piisavalt laskemoona, paljud noored andekad ohvitserid vabastati teenistusest. Peeter ei tundnud sõjaväe vastu huvi, kevadel 1729 Moskva lähistel korraldatud sõjaväeõppused ei pälvinud üldse tema tähelepanu. Laevade ehitamine lõpetati, taheti piirduda vaid galeeride tootmisega, mis viis peaaegu sõjani Rootsiga. Pealinna Moskvasse viimine ei aidanud samuti laevastiku arengule kaasa. Kui Ostermann hoiatas Peetrit, et pealinna mere äärest äraviimisega võib laevastik üldse kaduda, vastas keiser: "Kui on vaja laevu kasutada, siis ma lähen merele, aga ma ei kavatse vanaisa kombel hakata laevadel jalutamas käima."[5]

Peeter II valitsusajal juhtus tihti igasuguseid õnnetusi: näiteks 4. mail (vkj 23. aprillil) 1729 puhkes Moskva sakslaste linnaosas tulekahju. Selle kustutamise käigus röövisid grenaderid majaperemeestelt väärisasju, ähvardades neid kirvestega, ja ainult keisri saabumine sündmuskohale suutis röövimistele piiri panna. Kui Peetrile röövidest ette kanti, käskis ta süüdlased kindlaks teha. Ivan Dolgorukov üritas aga asja vaigistada, sest oli ise nende grenaderide kapten.[5]

Sel ajal sagenesid riigis ka röövlite kallaletungid. Nii näiteks süütasid röövlid Simbirski kubermangu Alatõri maakonnas vürst Kurakinile kuulunud küla ja tapsid ta mõisavalitseja. Kokku põletati maha kaks kirikut ja üle kahesaja elamu. Kirjutati, et tegelikult sai kannatada rohkem külasid ning et röövlid asuvad raskelt relvastatuna Alatõri lähistel, kiideldes, et vallutavad ja rüüstavad garnisonita linna. Taolisi juhtumeid on teada ka Penza ja Volga alamjooksu piirkonnast.

Peeter II ajal õilmitsesid korruptsioon ja ulatuslikud riigivargused.[5] Juba detsembris 1727 algas kohtuprotsess admiral Matvei Zmajevitši üle, kes kuritarvitas oma võimu ja röövis riiki. Kohus mõistis Zmajevitši ja tema kaasaosalise major Pasõnkovi surma, kuid see karistus asendati auastme alandamise, röövitud vara tagastamise ja asumisele saatmisega Astrahani.

Pärast Peeter I aegseid repressioone kergendati nüüd rahalisi koormisi ja nekrutivõtmist, 15. aprillil (vkj 4. aprillil) 1729 likvideeriti karistusorganina tegutsenud Preobraženski prikaas. Selle ülesanded jagati sõltuvalt nende tähtsusest edaspidi ülemsalanõukogu ja senati vahel.

Teravnesid ka vastuolud Vene Õigeusu Kirikus. Pärast Menšikovi surma tunnetas opositsiooniline vaimulikkond oma jõudu ja hakkas nõudma patriarhaadi taastamist. Kõiki kirikuasju juhtis alates Peeter I ajast Pühima Valitseva Sinodi asepresident Feofan Prokopovitš, keda süüdistati muuhulgas selles, et ta ei võidelnud piisavalt luterluse ja kalvinismi leviku vastu. Samuti süüdistati teda osalemises Peeter I ja tema sõpruskonna loodud seltsingus, niinimetatud "narride ja joodikute sinodis", mis muuhulgas mõnitas ka õigeusu kirikut. Prokopovitši peamiste süüdistajatena kerkisid esile Rostovi piiskop Georgi (Daškov) ning Petseri kloostri arhimandriit Markell (Radõševski).[5]

Samal ajal jätkusid paljud Peeter I ajal alanud ettevõtmised inertsist. 1730. aastal jõudis Peterburgi tagasi Peeter I ajal teele saadetud maadeavastaja Vitus Bering, kes andis teada Aasia ja Ameerika vahelise väina avastamisest.

Kihlus Jekaterina Dolgorukovaga[muuda | redigeeri lähteteksti]
Jekaterina Dolgorukova,
Peeter II teine kihlatu.
Autor: Tundmatu kunstnik (Pihkva, 1729).

Oma sõbra Ivan Dolgorukovi vahendusel tutvus keiser sügisel 1729 viimase õe, 17-aastase vürstinna Jekaterina Dolgorukovaga, kellesse ta väidetavalt ka armus. 30. novembril (vkj 19. novembril) teatas Peeter II kavatsusest vürstinnaga abielluda, sama aasta 11. detsembril (vkj 30. novembril) toimus Lefortovo palees nende kihlus.[25] Teisest küljest liikusid jällegi kuuldused, et hoopis Dolgorukovid mõjutasid keisrit abielu suunas. Vaatlejad panid tähele, et avalikkuses käitus Peeter II oma kihlatuga üsna jahedalt. Pulmad määrati 30. jaanuarile (vkj 19. jaanuarile) 1730, kuid keisri enneaegse surma tõttu need ei toimunud.

Seejuures puudus ühtsus ka Dolgorukovite endi seas: Aleksei Dolgorukov vihkas oma poega Ivani. Oma venda ei sallinud ka Jekaterina, kes ei andestanud Ivanile seda, et viimane ei lubanud tal endale võtta keisri surnud õe väärisesemeid. 1730. aasta jaanuari alguses kohtus Peeter II salaja Ostermanniga, kes püüdis veenda keisrit abielust loobuma, paljastades talle Dolgorukovite riigivara vargused. Sellel kohtumisel osales ka keisri tädi Jelizaveta Petrovna, kes rääkis endale osaks saanud halvast kohtlemisest Dolgorukovite poolt, kuigi Peeter II isiklikult oli käskinud oma tädi kohelda austusega. Tõenäoliselt ei sallinud Dolgorukovid teda seetõttu, et vaatamata kavandatavale abielule Jekaterina Dologorukovaga oli keiser väga kiindunud ka Jelizavetasse.[3][5]

Välispoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaatamata Peeter II lühikesele valitsusajale oli Venemaa välispoliitika tema valitsusajal küllaltki aktiivne. Välispoliitika eest vastutas Heinrich Johann Friedrich Ostermann, kes pani kõik lootused liidule Austriaga. Keiser ei kahelnud selles poliitikas, sest tema emapoolne onu oli Austria keiser Karl VI, nõbu aga tulevane Austria keisrinna Maria Theresia. Venemaa ja Saksa-Rooma riigi huvid langesid kokku mitmel suunal, eriti oluline oli ühise vaenlase, Osmanite riigi olemasolu.[5]

Liit Austriaga tähendas sel ajal automaatselt pingelisi suhteid Prantsusmaa ja Suurbritanniaga. Kuningas George II kroonimist taheti kasutada võimalusena Venemaa ja Suurbritannia suhete parandamiseks, kuid Venemaa suursaadiku Prantsusmaal ja Suurbritannias Boriss Kurakini surm rikkus need plaanid.[5]

Venemaa suhted Poolaga halvenesid oluliselt seetõttu, et poolakad pidasid Anna Ivanovna valitsetavat Kuramaa hertsogiriiki oma valduseks ja rääkisid avalikult kavast jagada see vojevoodkondadeks. Poola kuninga August II abieluvälise poja Moritz von Sachseni taotlused abielluda Anna Ivanovna ja Jelizaveta Petrovnaga lükati tagasi.[5]

Hiinat valitseva Qingi dünastiaga olid keerulised suhted territoriaalsete vaidluste tõttu, mille tulemusel suleti ka piir mõlema riigi kaupmeestele. Hiina tahtis endaga liita Siberi lõunaosa kuni Tobolskini, kus oli palju hiinlastest elanikke, Venemaa ei olnud aga sellega nõus. 31. augustil (vkj 20. augustil) 1727 sõlmis krahv Savva Raguzinski-Valdislavitš lepingu, mille kohaselt jäi Hiina-Venemaa piir muutmata ja kahe riigi vaheline kaubavahetus koondati Kjahtasse.[5]

Peeter II võimuletulekut peeti positiivseks uudiseks Taanis, kus kardeti tema tädi Anna Petrovna troonile pääsemist. Anna Petrovna oli abielus Holstein-Gottorfi hertsogiga, kes soovis oma valdustega liita ka Taanile kuuluva Schleswigi. Aleksei Bestužev kandis Peetrile Kopenhaagenist ette: "Kuningas loodab pälvida Teie sõpruse ja on valmis seda taotlema kõikvõimalike vahenditega, isegi keisri vahendusel."[5]

Suhted Rootsiga olid esialgu täiesti vaenulikud: Venemaa saadikusse suhtuti külmalt, samal ajal kui Osmanite saadik võeti vastu erakordselt lahkelt. Rootsile oli vaja, et Venemaa alustaks sõda – sel juhul oleks saanud Venemaad süüdistada vaenulikus käitumises ning paluda abi Prantsusmaalt ja Suurbritannialt. Jätkusid vaidlused Põhjasõja tulemuste üle: Rootsi ähvardas, et ei tunnista Peeter II keisrina, kui Venemaa ei tagasta Rootsile Viiburi linna. Kui rootslastele sai hiljem selgeks, et Venemaa armee ja laevastik on siiski veel võitlusvõimelises olukorras, nendest nõuetest loobuti. Vaatamata sellele jäid suhted ka edaspidi pingelisteks: Rootsis ei meeldinud paljudele Menšikovi pagendamine, lisaks sellele aga kavandati Rootsi ja Osmanite ühist sissetungi Venemaale Prantsusmaa ja Suurbritannia toetusel. Varsti siiski need suhted paranesid ja Venemaa põhivaenlane krahv Arvid Horn hakkas taotlema liitu keisriga. Peeter II valitsusaja lõpuks püüdis juba ka Rootsi kuningas Fredrik I ise Venemaaga liitu otsida.

Sündmused Balti kubermangudes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II lühikese valitsusaja jooksul ei toimunud Balti kubermangudes palju märkimisväärseid sündmusi. Peamised muutused olid administratiivsed, põhimõttelisi muudatusi halduskorralduses, õigussüsteemis ega luterlikus kirikukorralduses ei tehtud.

1728. aastal kinnitati Liivimaa kubermangus ametnike normkoosseis, mis määras ära kubermangu riigiametnikkonna struktuuri. Eestimaa kubermangus oli vastav koosseis kinnitatud juba kolm aastat varem, 1725. aastal. Oluliste muudatusteta jäid need dokumendid ja nende alusel moodustatud struktuur kehtima kuni 1783. aastani.[26] 1729. aastal määrati Liivimaa kuberneriks iiri päritolu Venemaa sõjaväelane Peter Lacy, kes jäi sellesse ametisse kuni 1751. aastani ja sai 1740. aastal Liivimaa kindralkuberneri ametinimetuse.[27]

Mis puudutab aadelkonna omavalitsust, siis 1727. aastal sai Liivimaa rüütelkond ja 1728. aastal Eestimaa rüütelkond võimudelt loa hakata koostama aadlimatrikleid.[28]

Kiriku- ja kultuurielust võiks esile tõsta 1728. aasta Eestimaa konsistooriumi otsust anda välja terviklik eestikeelne Piibel, mis ilmus Anton thor Helle tõlkes ja toimetamisel 11 aastat hiljem, 1739. aastal.[29] Õigeusu kogukonna asjaajamise lihtsustamiseks asutati 1727. aastal Riias Pihkva ja Porhovi piiskopkonna vaimulike asjade kontor või amet, kuhu kuulus küll ainult üks ametnik – Riia peakiriku esipreester.[30] Samuti jõudsid just Peeter II ajal 1729. aastal Balti kubermangudesse esimesed hernhuutlased.[31]

Keisri surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II haud.

Issanda ristimise pühal 17. jaanuaril (vkj 6. jaanuaril) 1730 võttis Peeter II koos kindralfeldmarssal von Münnichi ja Ostermanniga vaatamata kohutavale külmale vastu Moskva jõel toimunud veepühitsuse auks korraldatud paraadi. Kui ta koju tagasi pöördus, tõusis tal palavik; kolme päeva pärast ilmnesid aga rõugete sümptomid. Tõsise pöörde võttis haigus 28. jaanuaril (vkj 17. jaanuaril) ja siis mõistsid lähikondsed, et keiser ei pruugi seda haigust üle elada.[32]

Kartes oma kaitsja surma, otsustas Ivan Dolgorukov suguvõsa positsiooni säilitamiseks aidata troonile oma õe Jekaterina. Ta võttis kasutusele äärmuslikud meetmed, võltsides keisri allkirja ülemsalanõukogus valmis kirjutatud testamendil[3][5][15][33]. Ta oskas kopeerida Peeter II käekirja, millega oli viimast juba lapsepõlves lõbustanud. Ülemsalanõukogu ei olnud siiski võltsinguga kaasa minema ja leidis, et troonipärija peab tulema Romanovite seast.

30. jaanuari (vkj 19. jaanuari) öösel kella ühe paiku tuli 14-aastane valitseja teadvusele ja ütles: "Rakendage hobused ette. Ma sõidan oma õe Natalja juurde." Haige nooruk oli unustanud, et ta õde on surnud. Mõne minuti pärast suri ta ka ise, jätmata endast maha järeltulijaid või määramata troonipärijat. Temaga lõppes Romanovite dünastia meesliin.

Viimase Venemaa valitsejana maeti Peeter II Moskva Kremli Arhangelski katedraali. Tema hauaplaadil (see asub katedraali kirdesamba lõunaservas) on järgmine epitaaf:

„Armulisim ja kõigevõimsam valitseja Peeter II, kogu Venemaa imperaator. Sündinud 1715. aasta 12. oktoobril, esivanemate võimu vastu võtnud 7. mail 1727, kroonitud ja salvitud 25. veebruaril 1728. Pettes oma alamate suuri lootusi, asunud Jumala tahtel igavesse kuningriiki 1730. aasta 18. jaanuaril. On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks. Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud! (Nl 5:15–16)[34]

Isehakanu[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandil oli Venemaa ajaloos rohkelt talupoegade ja sõdurite seast tõusnud "tsaare" – nii loomulikku surma surnud kui ka paleepöörete käigus tapetud monarhid ja nende pereliikmed leidsid alatihti "jäljendajaid". Erandiks ei olnud ka Peeter II. Tema äkiline surm noores eas tekitas samuti kuulujutte lurjustest-õukondlastest, kes kiirustasid vabanema "ebasoodsast" valitsejast; valitseja aga oli kõigest soovinud oma alamaid õnnelikuks teha. Kulus siiski ligi 20 aastat, enne kui surnud keiser "üles tõusis".

Kuuldused sellest, et Peeter "vahetati välja ja suleti vangikongi" hakkasid ringlema peaaegu kohe pärast tema surma. Ühes salakantselei toimikus on säilinud kahe anonüümse talupoja vestluse üleskirjutus. Neist üks rääkis teisele, et haiguse ajal kõrvaldasid lurjustest õukondlased keisri ja "müürisid ta seina sisse", kuid pärast pikka vangistust õnnestus tal vabaneda ja varjata ennast vanausuliste kloostrites.[35] Isehakanu ilmus välja Volga ääres. Tema enda jutustuste kohaselt suundus ta veel troonipärijana koos vürstide Golitsõni ja Ivan Dolgorukovi ning krahv von Münnichiga mingipärast võõrale maale koertega jahti pidama. Tee peal haigestus ta rõugetesse, vahetati edukalt välja ja toimetati Itaaliasse, kus teda hoiti kivist samba sees, kus oli vaid üks aknake toidu ja joogi andmiseks. Vangistuses veetis ta 24,5 aastat ja suutis lõpuks põgeneda. Veel üheksa aastat eksles ta võõrastel maadele, enne kui koju tagasi pöördus. Isehakanu ei koonerdanud lahkete lubadustega – näiteks lubas ta pärast võimuletulekut usuvabadust vanausulistele ja talupoegade vabastamist maksudest. Vale-Peeter arreteeriti üsna kiiresti ja tunnistas ülekuulamisel, et tema nimi on Ivan Mihhailov. Tema edasised jäljed on ajaloos kaduma läinud.[35]

Peeter II iseloom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II paistis silma oma laiskusega – õppida talle ei meeldinud, kuid see-eest jumaldas ta meelelahutusi ja oli lisaks sellele ka väga kangekaelne.[5] Ajaloolane Nikolai Kostomarov on kirja pannud ajaloolise seiga tema elust:

„Ta sai alles 12-aastaseks, aga tundis juba, et on sündinud isevalitsejast monarhiks. Nii näitas ta esimesel tekkinud võimalusel Menšikovile endale, et tajub oma keiserlikku päritolu. Peterburi müürsepad tõid alaealisele valitsejale kingituseks 9000 tšervoonetsit. Valitseja kinkis selle raha omakorda õele, suurvürstinna Nataljale, kuid Menšikov tabas rahaga teel olnud teenri, võttis talt raha ära ja ütles: "Isand on liiga noor ega tea, kuidas rahadega ringi käia." Järgmise päeva hommikul sai Peeter õe käest teada, et raha polnud temani jõudnud ja küsis selle kohta kammerteenrilt, kes ütles, et Menšikov võttis talt raha ära. Valitseja käskis kutsuda vürst Menšikovi ja karjus raevunult: "Kuidas Te julgesite takistada mu kammerteenrit minu käsku täitmast?" Menšikov vastas: "Meie kassa on tühi, riik kannatab puudust ja ma kavatsen selle raha rakendada mõne kasulikuma eesmärgi teenistusse, aga kui Teie Kõrgeausus soovib, siis ma mitte ainult ei tagasta seda raha, vaid annan Teile veel oma rahadest terve miljoni." Peeter lõi jalaga vastu maad ja ütles: "Mina olen imperaator ja tuleb minu sõna kuulata!"[36]

Paljude arvates ei olnud vaimne tegevus ja huvid Peetrile hingelähedased, ta ei osanud ennast seltskonnas hästi üleval pidada, ta oli kapriisne ja käitus lähikondsetega jultunult. Selle põhjuseks võis päritud halvast iseloomust enam olla tema kasvatus, sest kuna ta ei olnud otsene troonipärija, oli see üsna keskpärane.

Diplomaatide teadete kohaselt oli ta väga isepäine, kaval ja mõneti isegi julm. Nii kõneles Saksimaa saadik Lefort:

„Monarh kõneleb kõigiga valitseja toonil ja teeb, mida tahab. Ta ei kannata vastuvaidlemist ja askeldab kogu aja; kõik teda ümbritsevad kavalerid on täiesti kurnatud.[15]

„Tsaar sarnaneb oma vanaisale selle poolest, et on isepäine, ei kannata vastuväiteid ja teeb, mida tahab.[15]

Austria saadik Hohenholz märkis:

„Kui varem võis kõigele sellele vastu seista, siis nüüd ei tohi sellest enam isegi mõelda, sest valitseja teab oma piiramatut võimu ega soovi ennast parandada. Ta tegutseb eranditult oma äranägemise järgi, võttes kuulda vaid oma soosikute nõuandeid.[15]

Teine Austria saadik Venemaal, krahv Vratislav kirjutas:

„Ei tasu imestada valitseja oskuse üle oma mõtteid varjata. Tema teesklemisoskus on suurepärane. Eelmisel nädalal õhtustas ta kahel korral Ostermanni juures, kelle üle ta samal ajal naeris Dolgorukide seltskonnas. Ostermanni ees ta varjab oma mõtteid, räägib talle vastupidist sellel, mida kinnitas Dolgorukidele ... Teesklemisoskus on imperaatori üks peamisi iseloomujooni.[15]

Ja lõpuks Hispaania saadiku James Fitz-James Stuarti arvamus:

„Kuigi on raske öelda midagi kindlat 14-aastase valitseja iseloomu kohta, võib siiski oletada, et ta kasvab keevaliseks, otsusekindlaks ja julmaks.[15]

Tiitlid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastad Tiitel
17151727 Suurvürst
17271730 Peeter II, kogu Venemaa, Moskva, Kiievi, Vladimiri, Novgorodi keiser ja isevalitseja, Kaasani tsaar, Astrahani tsaar, Siberi tsaar, Pihkva isand ja Smolenski suurvürst, Eestimaa, Liivimaa, Karjala, Tveri, Ugra, Permi, Vjatka, Bulgari ja teiste alade vürst, Novgorodi, Tšernigovi, Rjazani, Rostovi, Jaroslavli, Beloozero, Udora, Obdora, Konda ja kõigi põhjamaade isand ja suurvürst, Ibeeria maade, Kartli ja Gruusia tsaaride valitseja ja isand, Kabardiinia maade, Tšerkassia ja mägismaa vürstide ja teiste pärusvalitseja ja valdaja.

(Петръ Вторый, Императоръ и Самодержецъ Всероссійскій, Московскій, Кіевскій, Владимірскій, Новгородскій, Царь Казанскій, Царь Астраханскій, Царь Сибирскій, Государь Псковскій и Великій Князь Смоленскій, Князь Эстляндскій, Лифляндскій, Корельскій, Тверскій, Югорскій, Пермскій, Вятскій, Болгарскій и иныхъ Государь и Великій Князь Новагорода Низовскія земли, Черниговскій, Рязанскій, Ростовскій, Ярославскій, Бѣлоозерскій, Удорскій, Обдорскій, Кондійскій и всея Сѣверныя страны Повелитель и Государь Иверскія земли, Карталинскихъ и Грузинскихъ Царей, и Кабардинскія земли, Черкасскихъ и Горскихъ Князей и иныхъ Наслѣдный Государь и Обладатель)[37]

Sugupuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II Aleksei Petrovitš Peeter I, Venemaa keiser Aleksei Mihhailovitš, Moskva tsaar
Natalja Narõškina
Jevdokija Lopuhhina Fjodor Lopuhhin
Ustinja Rtištševa
Charlotte Christine Ludwig Rudolf, Wolfenbütteli vürst Anton Ulrich, Wolfenbütteli vürst
Elisabeth Juliane
Christine Luise Albrecht Ernst I, Oettingen-Oettingeni vürst
Christine Friederike

Peeter II kujutamine kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peeter II on kujutatud mitmetes vene kirjandusteostes, filmides, teleseriaalides ja teatrietendustes.

Kirjandusteosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Antioh Kantemiri epigramm Peeter II kroonimiseks.
  • David Samoilovi näidend Menšikovist "Kuiv leek" («Сухое пламя»).
  • N. Istrina näidend "Tsaar-nooruk Peeter II, tema saatus, tema soosikud" («Царь-отрокъ Пётр II, его судьба, его фавориты»).
  • Valentin Pikuli romaani "Sõna ja tegu" («Слово и дело») esimene raamat.
  • Vsevolod Solovjovi ajalooline romaan "Noor keiser" («Юный император»).
  • Oleg Rjaskovi raamatusari "Salakantselei ekspediitori märkmed" («Записки экспедитора Тайной канцелярии»).

Film, televisioon ja teater[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • teatrietendus "Tsaar-nooruk Peeter II" («Царь-отрок Пётр II») – Gennadi Tšihhatšovi nimeline teater.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Анисимов, Е. В. Пётр II. – Вопросы истории, 8/1994, 61–74.
  2. Пчелов, Е. В. Династия Романовых: генеалогия и антропонимика. – Вопросы истории, 6/2009, 76–83.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 От дворцовых переворотов до эпохи Великих реформ. – История России. Том 5. Москва, Аванта+, 1997, 61–67.
  4. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, lk 6–10.
  5. 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 5,10 5,11 5,12 5,13 5,14 5,15 5,16 5,17 5,18 5,19 5,20 5,21 5,22 5,23 5,24 5,25 5,26 5,27 5,28 5,29 5,30 5,31 5,32 5,33 5,34 5,35 5,36 Соловьёв С. М. Царствование императора Петра II Алексеевича. – История России с древнейших времён. T. 19.
  6. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 23–24.
  7. Костомаров Н. И. Князь Александр Данилович Меншиков. – Русская история в жизнеописаниях её главнейших деятелей. Глава 18.
  8. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 24.
  9. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 24–25.
  10. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 28.
  11. Шенкман, Григорий. Мальчишки Петровского периода. Санкт-Петербург, 2001, 42.
  12. Екатерина I у власти Страницы истории (vaadatud 16.03.2015)
  13. Бантыш-Каменский, Д. Н. Биография Меншикова. Примечания. Прим. 105 (vaadatud 16.03.2015)
  14. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 26–27.
  15. 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 15,5 15,6 Гордин, Яков Аркадьевич. Меж рабством и свободой. СПб., Лениздат, 1994, 107–110.
  16. Башилов, Борис. Русская Европия: Россия при первых преемниках Петра I (vaadatud 16.03.2015)
  17. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 32–33.
  18. Шенкман, Григорий. Мальчишки Петровского периода. Санкт-Петербург, 2001, 45.
  19. Шамин С. М. Кусок глины в сердце Мазарини. Петр II, Остерман и «куриозные» куранты 1729 года. – Родина, 8/2012, 72–74.
  20. Петра II дворец Энциклопедия Санкт-Петербург (vaadatud 17.03.2015)
  21. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 35–36, 38.
  22. Быкова Ю. И. Коронационные венцы Екатерины I и Петра II. Сходство и различия. – Петровское время в лицах – 2014. Труды Государственного Эрмитажа. Т. LXXIII. СПб., 2014, 91–104.
  23. Успенский Б. А. Литургический статус царя. – Этюды о русской истории. СПб., 2002, 240–241
  24. Геллер, Михаил. История Российской империи. Т. 2. Москва, МИК, 1997, 81.
  25. Манштейн, Кристоф. Записки о России генерала Манштейна. Часть первая (vaadatud 18.03.2015)
  26. Laur, Mati. Balti erikord. – Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, Ilmamaa, 2003, 66.
  27. Laur, Mati. Balti erikord. – Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, Ilmamaa, 2003, 68.
  28. Laur, Mati. Balti erikord. – Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, Ilmamaa, 2003, 73–74.
  29. Laur, Mati. Vaimuelu. – Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, Ilmamaa, 2003, 229–230.
  30. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, 142.
  31. Aleksius II. Õigeusk Eestimaal. Tallinn, Revelex, 2009, 124.
  32. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 169–170.
  33. Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002, 53–54.
  34. Панова, Т. Д. Кремлёвские усыпальницы. Москва, 2003, 83.
  35. 35,0 35,1 Самозванцы всея Руси Коммерсантъ-Деньги № 38, 29.09.2003 (vaadatud 18.03.2015)
  36. Костомаров, Николай Иванович. Русская история в жизнеописаниях её главнейших деятелей.
  37. Полное Собраніе законовъ Россійской Имперіи. Съ 1649 года, томъ VII, 791.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Siin on esitatud valik trükis ilmunud materjale Peeter II kohta, mida võib leida Eesti raamatukogudest:

  • Laur, Mati. Venemaa paleepöörete ajajärgul. Peeter II (1727–1730). – Eesti ajalugu IV: Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu, Ilmamaa, 2003, 56.
  • Troyat, Henri. Kohutavad keisrinnad. Tallinn, Eesti Raamat, 2002. Peeter II kohta vaata lk 23–54.
  • Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994.
  • Безвременье и временщики: воспоминания об "эпохе дворцовых переворотов" (1720-е–1760-е гг.). Ленинград, Художественная литература, 1991
  • Крутогоров, Юрий. Петр Второй. Москва, Раритет, 1999.
  • Павленко, Н. И. Петр II. Москва, Молодая гвардия, 2006.
  • Петр II и Анна Иоанновна: из записок князя П. В. Долгорукова. Волгоград, Нижне-Волжское книжное издательство, 1989.
  • Шенкман, Григорий. Мальчишки Петровского периода. Санкт-Петербург, 2001.


Eelnev:
Katariina I
Venemaa keiser
17271730
Järgnev:
Anna Ivanovna