Alternatiivraha

Allikas: Vikipeedia

Alternatiivraha (ka täiendraha, paralleelraha, rööpraha, kogukonnaraha) on maksevahend, mida kasutatakse alternatiivina domineeriva riikliku või rahvusvahelise valuuta asemel. Sageli hakatakse alternatiivraha kasutama, kui riigis on majanduskriis või hüperinflatsioon ja riiklik valuuta on oma usaldusväärsuse kaotanud. Inimestel on vaja kuidagi oma elu korraldada, kaupu-teenuseid vahetada ning selleks võetakse käibele asendusraha.[1] Alternatiivraha kasutamise põhjuseks võib olla ka inimeste soov vastavas piirkonnas sotsiaalseid probleeme lahendada või majanduselu elavdada.

Alternatiivrahad maailmas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suure Depressiooni aegadel oli USA-s ringluses ligi 3000 erinevat raha, Argentiinas majanduskriisi ajal 1990. aastate lõpul tehti pool riigi tehingutest erinevates kohalikes rahades. On teada ka mõned püsivamad rahaeksperimendid, näiteks Šveitsi WIR. See on 1934. aastal alguse saanud firmadevaheline krediidisüsteem, mis on järjest kasvanud, hõlmates praegu 80 000 ettevõtet.[1]

Olulised alternatiivraha arendajad on ülemaailmsed kogukonnaliikumised ja jätkusuutlikuma elukorralduse eest seisjad. Leidub ka rohelise raha teoreerikuid, kelle arvates tuleks maailma finantssüsteem ümber teha nii, et see ei baseeruks mitte lõpmatul lubaduste ahelal nagu praegu, vaid oleks seotud mingi globaalselt olulise mõõdetava ressursiga – CO2 tonni või energia-kilovatiga. Olenemata alternatiivraha loojate maailmavaatest, on oma raha loomise algtõuge alati sama – olukord, kui ametlik riiklik raha ei täida enam enda ülesannet, ta kas pole kättesaadav või pole tema kasutamine lihtsalt sobilik.[1]

Levinuimad alternatiivrahad on kogukonnarahad, millest on palju erinevaid variante, kuid mille põhimõtted on sarnased: raha ringleb vaid kogukonna sees, elavdades niimoodi omavahelist läbikäimist – nii kohalikku majandust kui ka inimestevahelisi suhteid. Üha enam on seoses mobiiltelefonide ja kiipkaartide levikuga tekkimas ka elektroonilist kogukonnaraha, kuid nende kasutuselevõtt võib olla paberrahast keerulisem. Kogukonnaraha arvestusühikud, konverteeritavus ning väljaandmise kord on erinevad – rahaühikule võib vastata üks töötund või üks tehtud tegu; raha võib (aga ei pea) saama riikliku raha vastu vahetada; raha võib välja anda kogukonnas tegutsev mittetulundusühing, valitsusväline organisatsioon, hoiu-laenuühistu või siis loob raha iga inimene ise. Saksamaal on nn paralleelraha käibel 16 erinevas regioonis ja 49 piirkonda teevad tugevat tööd selles suunas, et ka nemad euro kõrvale teise raha juurde saaksid. Lisaks Saksamaale ei ole paralleelraha kontseptsioon võõras ka Austrias, Šveitsis, Taanis, Itaalias, Šotimaal, Hispaanias ja Põhja-Iirimaal.[1]

Väga edukad on olnud fureai kippu´d ehk "hoolitsussuhte piletid", mis loodi 1995. aastal Jaapanis, maailma kiireimini vananeva ühiskonnaga maal. Riik mõistis, et mis tahes sotsiaalhooldusprogramm ei suuda käia kaasas järjest suureneva eakate hulgaga, ning seadis sisse spetsiaalsed rahad, mida saavad teenida noored, kes aitavad vanureid. Teenitud fureai kippu´sid saab näiteks saata oma vanadele sugulastele, kes siis omakorda nendega noortele maksavad.[1]

Alternatiivrahasid ollakse kasutusele võtmas ka hariduses: Brasiilias kaalutakse spetsiaalset õppetunni-raha "Saber", mis töötab nii: riik valib välja vaesemad koolid, kus õpetajaid napib ning ülikooli edasiminejaid on vähe, ja jagab esimese klassi õpilastele spetsiaalset õppetunni-raha. Sellega saavad nad maksta vanemate klasside õpilastele järelaitamistundide eest. Need vanemad õpilased saavad omakorda maksta keskkooliõpilastele järeleaitamise eest. Kui õpilane lõpetab keskkooli ja on kogunud teatava summa õppetunni-raha, siis saab ta sellega kinni maksta osa oma ülikooliharidusest. Mida rohkem nooremaid õpetad, seda rohkem õpid ise ning seda suuremad on su võimalused ülikooli saada.[1]

Alternatiivrahal on veel palju vorme ja raske on leida maad, kus neid ei tunta - sotsiaalpangad Brasiilias, mis ühendavad omavahel mikrolaenud, kohaliku raha ja kooperatiivid; ökorahad Kaláka ja Kör Ungaris; regionaalrahad Saksamaal, mis toovad huvitavad ennesõjaaegsed rahaeksperimendid tänapäeva; kõneminutite kasutamine rahana Aafrikas jne.[1]

Alternatiivrahad Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Numismaatik Ivar Leimuse andmetel on erinevad ametliku raha asendajad olnud Eestis käibel alates keskajast, mil näiteks oli levinud veskiraha, mille kodanik sai jahvatusmaksu tasumise eest linnakassast ning mille ettenäitamisel võis linna veskis vilja jahvatada. Uuesti tulid kodurahad kasutusele 19. sajandil koos tööstuse arenguga, levinud olid nn vabrikurahad Hiiumaal ning Narvas.[1] 1992. aastal jõudis 37 päeva enne krooni tulekut käibel olla Tartu raha.

Urvastes on praegu käibel oma rahana urbanid. Areneb ka elektrooniline kogukonnaraha: 2009. aasta sügisel läks käima Õnnepank.[1]

Alternatiivraha puhul on tegemist võlaõigusseaduse §-s 917 nimetatud väärtpaberitega (enamasti §-s 918 nimetatud esitajaväärtpaberitega), mille põhitunnuseks on see, et väärtpaberi eest on õigus saada ainult kindlat kaupa või teenust, st väärtpaber ei ole üldkäibes. Selliste väärtpaberite väljastamise kohta piirangud puuduvad, st et väljastajaks võib olla nii eraisik, MTÜ kui ka kohalik omavalitsus.

2011. aasta 1. detsembrist alates annab Tartu Hoiu-laenuühistu ringlusse ühistusisest maksevahendit Eesti veksel, mis toimib liikmetevahelise kaubanduse soodustamise põhimõttel. Veksli väärtus kaubandustehingutes on 1:1 euroga, kuid Tartu Hoiu-laenuühistu müügipunktidest on veksleid võimalik soetada hinnaga 1 veksliühik = 0.90 eurot. See annab ühistu liikmele kaasliikmete ärides 10% püsisoodustuse ning suunab liikmed tarbima üksteise kaupu ning teenuseid.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Kristjan Jansen. Raha ja tema alternatiivid, 24. detsember, 2010
  2. Eesti veksel, Tartu Hoiu-laenuühistu kodulehekülg (vaadatud 06.12.2011).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]