Silvio Gesell

Allikas: Vikipeedia
Silvio Gesell

Silvio Gesell (17. märts 1862 St. Vith11. märts 1930 Oranienburg) oli saksa iseõppijast ettevõtja, majandusteadlane, ühiskonnategelane, ühe maksu pooldaja (inspireerituna ameerika poliitökonomisti Henry George mõtetest), anarhist ja vabaturumajanduse pooldaja, kes asutas Freiwirtschafti liikumise (sellest sündis WIR-pank).

Silvio Geselli elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Silvio Gesell sündis üheksalapselise pere seitsmenda lapsena. Tema isa Ernst Gesell oli Preisi Malmedy ringkonna (nüüd osa Belgiast) sekretär. Ta läbis kogukonnakooli ja läks siis tööle Deutsche Reichsposti. Seejärel õppis ta vanemate vendade juures Berliinis ärimehe ametit ning elas kaks aastat korrespondendina Hispaanias Málagas. Pärast sõjaväeteenistust töötas ta kaubandusametnikuna Braunschweigis ja Hamburgis.

1853. aastal kukutati Argentinat valitsenud diktaator Juan Manuel de Rosa ja kehtestati liberaalne põhiseadus, mis avas riigi sisserändajatele. Tänu vabaturumajandusele kasvas majandus kiiresti ning lambavill ja loomaliha muutusid kõige olulisemaks ekspordiartikliks. 1870. aastatel mindi üle kullaga tagatud võlarahale, mis hakkas takistama eksporti ning põhjustas likviidsuskriisi 1890. aastatel. Kujunes välja deflatsiooniline langusspiraal: rahapuudus > palkade langus > tarbimise vähenemine > müügikäibe langus > äriühingute pankrotid > massivallandamised > massiline tööpuudus > ühiskondlikud rahutused. Kõik katsed rahapakkumisega majandust elavdada ebaõnnestusid, sest inimesed panid kogu saadud raha tallele, sest deflatsiooni tõttu saab tulevikus samu kaupu osta odavamalt.

Silvio Geselli haud Oranienburgi surnuaias

Gesell rändas 1887. aastal Argentinasse, kus ta asutas oma ettevõtte ning avas selle filiaali Berliinis. Õitseva majandusega riigist läbikukkunud riigi staatusesse langemise kogemus ja isiklikud majandusraskused panid teda juurdlema rahasüsteemi ülesehituse teemal. 1891. aastal avaldas ta raamatu "Die Reformation des Münzwesens als Brücke zum sozialen Staat" ('mündihalduse reform, mis avab tee sotsiaalsesse majandusmudelisse'). Sellele järgnesid raamatud "Nervus rerum" ja "Die Verstaatlichung des Geldes" ('raha natsionaliseerimine'). 1892. aastal andis ta oma äri vennale ning naasis Euroopasse – Šveitsi Neuchâteli kantonisse, kus ostis endale talu. 1900. aastal asutas ta ajakirja Die Geld- und Bodenreform ('raha- ja maareform'), kuid see lõpetas tegevuse 1903. aastal majandusraskuste tõttu.

Aastatel 1907–1911 tegutses Gesell taas Argentinas, kuid kolis siis taas Saksamaale Oranienburgi ja asus elama Edeni puuviljakasvatuse ühistusse, Berliini lähistel. 1911. aastal asutas ta ajakirja Der Physiokrat, kuid see suleti 1916. aastal sõjatsensori otsusega. Pärast seda naasis ta taas Šveitsi oma tallu.

1919. aasta aprillis kutsuti ta Müncheni Nõukogude Vabariigi revolutsioonilisse valitsusse rahandusvolinikuks, kuid tema ametiaeg kestis vaid seitse päeva. Vabariigi verise lõpetamise järel ta vangistati ja süüdistati riigireetmises, kuid Müncheni kohus mõistis ta pärast enda kaitseks peetud kõnet küll õigeks, kuid saadeti Baierimaalt välja. Kuna ka Šveits ei lubanud teda enda territooriumile, siis läks ta elama Edeni ühistusse ning 1924. aastal Argentinasse. 1927. aastal naasis ta Edenisse ning suri 1930. aastal kopsupõletikku.

Vabaturumajanduse õpetus (Freiwirtschaftlehre)[muuda | muuda lähteteksti]

Gesell sõnastas oma nägemuse 1916. aastal raamatus "Die natürliche Wirtschaftsordnung durch Freiland und Freigeld" ('loomulik majanduskord vaba maa ja raha läbi'). Tema nägemus oli kosmopoliitne ning ta oli veendunud, et maa kui toimetuleku alus peaks olema kasutatav võrdselt kõigile inimestele olenemata soost, rassist, klassist, rikkusest, religioonist, vanusest või isiklikust võimekusest. Riigipiire pidas ta mittevajaliku takistusena.

Inimeste egoismi pidas ta pidas ta majanduse arengu seisukohalt loomulikuks ja edasiviivaks jõuks, sest oma keha vajaduste rahuldamine sunnib inimest olema ettevõtlik. Kuid vaid õiglane majanduskorraldus tagab, et igaühel on võimalik leida viisi kuidas rahuldada enda vajadusi. Seetõttu nimetas Gesell kirjeldatud majandusmudelit "loomulikuks" ning vastandas seda Karl Marxi õpetustele, mis kutsusid radikaalselt muutma inimestevahelisi majandussuhteid. Ta väitis 1922. aastal avaldatud essees "Zweite Denkschrift für die deutschen Gewerkschaften zum Gebrauch bei ihren Aktionen gegen den Kapitalismus" (Saksamaa ametiühingute teine ​​memorandum kapitalismi vastases tegevuses kasutamiseks), et "marxistlikku eesmärki pole võimalik saavutada vägivalla ega ka seaduste sunniga, sest inimese loomus töötab selle vastu".

Lähtudes inimese omakasupüüdlikust olemusest, pooldas Gesell ausal konkurentsil põhinevat turumajandust, milles on kõigil võrdsed võimalused. Selle saavutamiseks tuli tema arvates tühistada kõik pärilikud ja õiguslikud eesõigused. Igaüks peaks kasutada vaid isiklikke võimeid endale elatise teenimisel. Loomulike majandussuhete ja vaba konkurentsi keskkonnas saavutavad tublimad loomulikult suurema sissetuleku taseme, mida ei moonuta laenuintress või maarendi tasumise kohustus. Ka vähemvõimekatele tagaks see õiglase toimetuleku taseme, sest needsamad laenuintressid ja maarendi kohustused ei võtaks ära kogu nende loodut. Kui olemasolevad ressursid hoitakse ringluses, siis on piisavalt vahendeid, et abistada ja hädasolijaid. [1]

Rahaprobleemi olemus ja selle lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

Gesell lähtus algselt prantsuse anarhisti Pierre-Joseph Proudhoni révolution par le crédit'i (krediidirevolutsiooni) ideest. Teemasse süvenedes leidis ta, et majanduse tsüklilisuse ja süveneva varandusliku kihistumise probleem tuleneb võlaraha süsteemist ja intressinõuetest, mida ta nimetas raha lisaväärtuse nõudeks. Ta leidis, et intress kannab raha omanikule laenu andmisel üle osa laenuvõtja loodud töö viljadest ning see omakorda on üheks sotsiaalse ebaõigluse põhjustajaist.

Gesell leidis, et sissenõutava intress on summa, mis moodustub traditsioonilisest intressist, inflatsiooni kompensatsiooni osast, riskikomponendist, majanduse kasvupoliitikast tulenev osa ja panga krediidivahenduse agenditasust. Võlarahasüsteemist loobumisel kaoks nii kasvuideoloogia põhjus kui ka inflatsiooni-deflatsiooni tsükkel. Üleminek stabiilsele rahasüsteemile vähendaks oluliselt krediidiriski, seega väheneks ka intressimäära riskikomponent. Järele jääks vaid algupärane intressi nõue, mis oleks suurusjärgus 2–3%.

Gesell selgitas intressi probleemi rahamajanduse nähtusena ja vastandus sellega Karl Marxil, kes selgitas ebavõrdsust tootmisvahendite omandisuhtest lähtudes. Gesell jõudis oma aruteludes lõpuks seisukohale, et peale vaba raha kasutusele võtmist võib laenuintressi nõude õiguslik alus üldse kaduda, sest lõppkokkuvõttes ületab raha pakkumine selle nõudlust ning see omakorda põhjustab laenuintressi nõude annulleerumise. [2]

Gesell jõudes järeldusele, et majandust mõjutab kõige enam raha püsiv ringluskiirus. Kuna raha, erinevalt kaupadest ja inimtööst ei hävi tarbimise läbi ega kaota väärtust riknemisprotsessis, siis oli seda võimalik koguda ja oodata kuni selle kasutamiseks tekib piisavalt kasulik võimalus. Spekulatiivne tarbimise edasilükkamine häirib majandust ja sunnib kauba omanikke hindu langetama enne nende riknemist. Müües toodangud hinnaga, mis ei kata tootmiskulusid, on nad sunnitud võtma laenu ja seeläbi loovutama paremal juhul osa oma töö viljadest, halvemal juhul aga kogu ettevõtte raha valdajale.

Gesell leidis, et raha omadustest tulenevad eelised rikuvad turu loomulikku arengut. Olukorda saaks parandada kui ka raha kaotaks aja jooksul väärtust nii, et rahaomanikul poleks enam turgu valitsevat seisundit. Kui ka raha omanikul oleks surve, mis sunniks teda väärtuse kaotamise hirmus seda kasutama, siis ostaks ta selle eest midagi või investeerib ärisse mille tulemuslikkusse ta usub. Nii teeniks raha inimesi, mitte vastupidi nagu see võlarahasüsteemis on.

Gesell nimetas uut tüüpi raha "vabarahaks" või ringlusega tagatud rahaks. Otto Heyn (1860–1920), saksa kohtunik ja monetaarteoreetik, nimetas seda "kahaneva väärtusega rahaks" (kaduraha) või ka halvustavalt "raisatavaks rahaks" (Schwundgeld).[3] Sellise raha emiteerimise õigus tuleks reserveerida riigi keskvalitsusele või suuremate omavalitsusüksuste valitsustele, kes kogub ringluses olevat raha tagasi maksukohustuse läbi. Inflatsiooni kasvamisel tuleb raha emissiooni vähendada ja maksukohustusi suurendada, deflatsiooni puhul taas raha emissiooni suurendada ja maksukohustusi vähendada. Raha ringluses hoidmiseks ja käibe kiirendamiseks tegi ta ettepaneku asendada mündid paberrahaga, millele tehakse märkmed selle väärtuse vähenemise või aegumise kohta. Kui raha väärtus pidevalt väheneks, siis muutuks kapitali kogumine ja sellega manipuleerimine kahjumlikuks tegevuseks, mistõttu vaba raha ei koguneks enam üksikute kapitalistide valduse isegi mitte deflatsiooni olukorras, s.t siis kui intressimäärad oleksid madalad ja kaupade hinnad ajas jätkuvas languses. Gesell uskus, et sellise raha kasutuselevõtt tagaks tugeva ja püsiva kapitali pakkumise ehk nagu ta ise ütles "uputame intressi teenimise himu kapitalimerre". Püsiv ja kiire raharinglus vabastaks majanduse majanduskriiside tsüklist ning lahendaks ka toimetulekuraskustest tulenevad sotsiaalsed probleemid kapitali saadavuse läbi.

Gesell leidis, et Saksa Reichsbankilt tuleks võtta võlaraha emiteerimise õigus. Ta ennustas juba I maailmasõja lõpus oma majandustsüklite teooriast lähtudes: "Vaatamata rahvaste pühale lubadusele keelata sõjapidamine ja hoolimata miljonite hüüdest "Mitte kunagi enam sõda!" julgen väita, et ei möödu 25 aastat, kui me seisame silmitsi veelgi kohutavama sõjaga!" [4]

Maareformi idee[muuda | muuda lähteteksti]

Gesell kritiseeris Preisi maaseadusest tulenevat õigust nõuda maarenti ja elada selle arvelt rantjeena. Kadurahale üleminekul tekiks kapitaliomanikel sund investeerida oma vaba raha ning kuna kõige tõenäolisem raha paigutuse koht oleks maaomand, tõstaks see maa hinda ennenägematul määral. See omakorda tõstaks maarenti veelgi, mis kahjustaks elu maal ja põllumajanduslikku tootmist. Lisaks kasvaks ka maaga spekuleerimise huvi.

Gesell arvas, et probleemi saaks lahendada maa riigistamisega ja selle muutumisega "avatud maaks". Maa senistele omanikele makstaks võetud omandi eest määratud aastate jooksul iga-aastast kompensatsiooni. Samas jääksid maal asuvad hooned ja muud rajatised endiselt eraomandisse. Ühisomandis olevat maad saaks igaüks kasutada tasu eest, mille suurus selguks pakkumisprotsessi käigus. Juba lepitud tasu tuleks perioodiliselt korrigeerida vastavalt majandusoludest tulenevatele muutustele.

Kuna maa pole inimeste loodud, siis ei saa see olla eraomandi objektiks. Seega peaks see olema kõigile soovijatele võrdselt kasutatav ning see lahendataks inimeste toimetuleku probleemi ja vähendaks sotsiaalseid pingeid ühiskonnas. Eraomandisse jääb vara, mis on inimese loodud.

Gesell tegi veel ettepaneku, et valitsusele maa rendist laekuvatest summadest hakataks maksma naistele emapensioni vastavalt nende laste arvule. Sellega tahtis ta muuta naiste toimetuleku meestest sõltumatuks ning luua olukorra, et inimesed abielluksid armastuse, mitte toimetuleku vajadusest ajendatuna. [5] 

Hilisemad arengud[muuda | muuda lähteteksti]

Wörgli kaduraha

Silvio Geselli mõtteid üritasid praktikas rakendada paljud tema teooria poolehoidjad. Saksamaal Schwanenkirchenis ostis mäeinsener Max Hebecker 1929. aastal suletud kaevanduse avas selle oma raha ringlusse laskmisega uuesti. Projekt lõpetati 1931. aastal riigiministri otsusega, misjärel lõpetas tegevuse ka kaevandus.

Austrias Wörglis võttis linnapea Michael Unterguggenberger 5. juulil 1932 ajendatuna likviidsuskriisist kasutusele oma kaduraha. Ettevõtmine osutus nii edukaks, et seda käidi uurimas mitte üksnes teistest Austria linnadest, vaid ka välisriikidest, s.h Prantsusmaa rahandusminister Édouard Daladier (hiljem ka peaminister). Projekt lõpetati keskpanga algatatud kohtuotsusega järgmise aasta 1. septembril. Wörgli eksperimendist tehti Austrias 2018. aastal film "Das Wunder von Wörgl" (Eestis: "Šillingid taevast").

Irving Fisher (1867–1947), ameerika majandusteadlane, soovitas valitsusel võtta kasutusele Geselli teoorial põhinev raha, mille ta nimetas Stamp Scripiks. [6]

John Maynard Keynes (1883–1946), Briti majandusteadlane, pühendas raamatus "Üldine tööhõive, intresside ja raha teooria" terve peatüki Silvio Gesellile ja tema vabale majandusteadusele. Selles tutvustas ta kõigepealt Geselli kui "kummalist”, kuid "vääralt tähelepanuta jäetud prohvetit”. Seejärel tutvustas ja analüüsis kriitiliselt Geselli intressi tõlgendust ning tegi kokkuvõtte: "Tulevik järgib pigem Geselli kui Marxi vaimu." Keynesi arvates on kaduraha mõte realiseerimist väärt.[7]

Saksamaal 1950. aastal ühinesid Radikaalse Sotsiaalse Vabaduse Partei ja Sotsiaalse Vabaduse Partei ning nimetasid end algul Vabaks Sotsiaalseks Liduks ja hiljem Inimliku Majanduse Parteiks. Nende majandusprogrammis olid Geselli ideed esikohal. [8]

2009. aastal alanud ülemaailmse majanduskriis mõjul muutusid Geselli kaduraha ideed taas populaarseks. EKP Benoît Cœuré deklareeris 9. märtsil 2014 rahaturu kontaktgrupi kõnes, et negatiivse intressimäära kontseptsioon ehk "raha maksustamise" idee lähtub Silvio Geselli mõtetest. [9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Zitiert nach Friedrich Salzmann: An die Überlebenden. Gedanken von Silvio Gesell, Heidelberg 1948, lk. 84.
  2. Frédéric Krier: Sozialismus für Kleinbürger. Pierre Joseph Proudhon – Wegbereiter des Dritten Reiches. Böhlau, Köln/Weimar/Wien 2009, lk. 61.
  3. Peter Bierl: Schwundgeld, Freiwirtschaft und Rassenwahn Kapitalismuskritik von rechts: Der Fall Silvio Gesell (Memento vom 5. Oktober 2017 im Internet Archive). Konkret Verlag, 2012, Friedrich Burschel (Hrsg.), ISBN 978-3-930786-64-0. [1]
  4. Silvio Gesell in einem Offenen Brief an die Berliner Zeitung am Mittag (1918); zitiert nach: Friedrich Salzmann (Hrsg.): An die Überlebenden. Gedanken von Silvio Gesell, Heidelberg 1948, lk. 10.
  5. Die natürliche Wirtschaftsordnung durch Freiland und Freigeld. Selbstverlag, Les Hauts Geneveys 1916; 9. Auflage herausgegeben von Karl Walker: Rudolf Zitzmann Verlag, Lauf 1949 (PDF; 1,4 MB) [2]
  6. Irving Fisher: Stamp Scrip. New York 1933. S. 67
  7. John Maynard Keynes: Allgemeine Theorie der Beschäftigung, des Zinses und des Geldes (Übersetzung aus dem Englischen von Fritz Waeger). Berlin 1994 (unveränderte 7. Auflage des 1936 erschienenen Buches). ISBN 3-428-07985-X. lk. 298–302
  8. Geschichte der Humanwirtschaftspartei Teil 1 Kapitel A (PDF; 145 kB)
  9. Benoît Cœuré: Life below zero: Learning about negative interest rates. 9. September 2014, abgerufen am 13. September 2014.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kui loodaks niisugune raha, mis seistes kaotab osa oma väärtusest. Kaja, 17. november 1933, nr. 270, lk. 7.