Kaduraha
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2021) |
Kaduraha idee – raha, mille ostujõud väheneb iga kuu 1% võrra – sõnastas saksa majandustegelane Silvio Gesell (1862–1930) vabamajanduse õpetuse (saks. Freiwirtschaftlehre) raames. Raha väärtuse vähemine ilmneks kas sellel trükitud graafikul (vt kõrvalolevat pilti) või taastataks selle väärtus tasulise pikendamise läbi, selleks omandatud margi pealekleepimise või templijäljendi löömisega (vt Wörgli raha).
Kaduraha süsteemi eesmärgiks on
- kindlustada raha ringlus, vältida selle ringlusest väljaviimist ning kontsentreerumist üksikute isikute valdusse;
- vältida raha kasutamist majandusprotsesside suunamise ja võimu teostamise instrumendina.
- piirata majanduse tsüklilist arengut, mis johtub võlaraha olemusest;
- elimineerida ebaõiglus, mis tekib ühtede eesõigusest emiteerida raha ja teiste kohustusest, seda laenata intressimakse kohustuse vastu.
Erinevalt kadurahast, võlaraha puhul väheneb raha ostujõud, mis johtub selle jätkuvast emissioonist, millega tahetakse vältida likviidsuskriisi teket. Võlaraha süsteemis on raha emiteerijaks avalikku võimu esindav keskpank või eraomanduses olev kommertspank, mis teenib esmalt tulu raha emissioonist (vahetades väärtusetu paberitähe ehk fiat-raha teise raha või kulla vastu) ja seejärel veel selle väljalaenamisest (lepingutasu + intressimaksed). David Birch on oma raamatus "The Currency Cold War" esitanud väite, et eurotooni kommertspangad teenivad aastas emisioonitulu (seignorage) 100 miljardit eurot.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
Kaduraha idee lähtus François Quesnay (1694–1774), prantsuse valgustusaja iseõppijast arst ja filosoof, kes pani oma raamatuga "Tableau Économique" (1759) aluse füsiokraatide majandusõpetusele. Selles võrdles ta inimkeha vereringesüsteemi ja turumajanduse rahasüsteeme ning leidis, et nii veri kui ka raha säilitavad väärtuse vaid ringluses. Kui veri jääb seisma, siis ta rikneb ja tapab esmalt organi, millesse ta koondub ning seejärel kogu organismi. Sama kehtib ka raha puhul, s.t seisval rahal pole väärtust ning selle kontsentreerumine kahjustab turumajanduse jätkusuutlikkust.
Silvio Gesell koges oma äritegevuses võlarahast põhjustatud majandustsüklite kahjustavat mõju ettevõtlusele. Uurides selle põhjuseid jõudis ta järeldusele, et intressi sissenõudmine ja raha väljaviimine ringlusest põhjustab likviidsuskriise. Ringlusest väljaviidud raha kasutamine börsispekulatsioonides teravdab probleemi veelgi. Võttes eeskujuks laevanduses rakendatava praktika, nõuda laeva lossimise venimise eest „seisuraha“ (sks Demurrage), soovitas ta sama põhimõtet rakendada ka raha suhtes.
Gesell pakkus välja mõtte, et kui rahale kehtestada seisumaksu kohustus, mis vähendab ringlusest kõrvaldatud raha väärtust, siis sunniks see raha omanikke suunama oma raha ringlusse ning väheneks stiimul seda hoida ja kasutada sobivas olukorras spekulatsioonideks. Praktikas võiks seda rakendada, kas rahatähele löödud templi, äralõigatud osa või raha eest ostetud margi kleepimisega (viimasel juhul säilitaks raha oma algse väärtuse).[2] [3]
Teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Kaduraha põhineb modernsel rahandusteoorial, mille järgi rahaloome õigus antakse ühiskonna huve esindavale riigikassale, mis vastutab nii raha emissiooni mahu ja selle ringluse toimimise eest. Sellise lahendi puhul pole vaja seisuraha nõuet rakendada, sest raha väärtust kujundatakse maksukoormuse sätestamisega.
Alternatiivse lahendina võib kogukond anda rahaloome õiguse nende huve esindava kohaliku omavalitsusorgani kaudu linnakassale. Selline lahendus töötab kui KOV üksusel on õigus kehtestada ja koguda makse – sellega kindlustatakse raha ringlus ja kujundatakse selle väärtust. Kui KOV maksustamisõigust ei ole, siis peab ta rakendama seisuraha põhimõtet.
Kaduraha selle klassikalises vormis oleks rakendatav, kui tekib piisava suurusega turuosaliste grupp (ettevõtjad ja tarbijad), kes loovad sihtasutuse ja annavad sellele rahaloome õiguse. Kuna sihtasutusel ei ole õigust koguda makse, siis saab ta kujundada ringluses oleva raha hulka vaid seisuraha sissenõudmise põhimõtet rakendades. Kui raha väärtus väheneb ühes kuus 1% võrra, siis aastas väheneb selle väärtus 10% ja täielikult kaotab selline raha väärtuse 34 aastaga.
Kaduraha kriitikud on välja toonud asjaolu, et ettevõtjad võivad kuu lõpus keelduda kaduraha vastuvõtmisest kuna see kaotab järgmise kuu alguses oma väärtusest liiga palju.
Kui kaduraha anda välja e-rahana, siis võimaldab see võtta kasutusele digitaalse rakenduse, mille puhul ei vähene mitte rahatähe väärtus, vaid kontol oleva rahasumma väärtus iga päev mingi protsendi või protsendiosa võrra. Sellega välditaks olukorda, et vastuvõetava raha väärtus väheneb ühel päeval palju (näiteks 1% võrra iga kuu esimesel päeval). E-raha emiteerimine ja süsteemi digitaalne haldamine on tänapäeval juba nii odav, et selle kasutuselevõtuga saab hakkama nii suurem kohalik omavalitsus kui ka piisava suurusega tarbijate grupp.
Kontseptuaalselt sobib kaduraha kokku sotsiaalse turumajanduse mudeliga, milles raha emiteerimise õigus on selle tarbijaid esindaval institutsioonil ning sellega ei liitu kasumi teenimise nõue. Erinevalt pankade fiat-raha emissiooni eesõigust kinnistavast ja võlaraha rakendust kasutavast kapitalistliku turumajanduse mudelist, mille eesmärgiks on kapitali kontsentreerimine, on sotsiaalse turumajanduse mudeli eesmärgiks kõigile võrdse toimetulekuvõimaluse pakkumine ja raha ringluses hoidmine jätkusuutliku arengu kindlustamiseks. Seda eesmärki teenib kõige paremini kaduraha, mis ei eelda pankade olemasolu, takistab raha ringlusest välja viimist ja selle kasutamist võimu teostamise eesmärgil. Kaduraha rakendavas majanduses ei kao rikkuse erisused, kuid rikkuse mõõduks on selles majandusmudelis asjad ja õigused (aktsiad, osakud), mitte raha.
Kaduraha rakendused[muuda | muuda lähteteksti]
Ajalooliselt on kaduraha põhimõtet kasutatud keskajal hõbepennide käibes, mille puhul pennide väljaanded olid tähtajalise kehtivusega ja nende ümbervahetamisel sai väiksema koguse uusi penne.
Üks varasemaid näiteid kaduraha rakendusest pärineb 1815. aastast, mil Briti kanalis asunud Guernsey saare kuberner Daniel de Lisle Broc emiteeris kohaliku alternatiivraha 4000 naelsterlingi väärtuses ja lasi selle saare siseturu elavdamiseks käibele. Kuna see raha tagastus omavalitsusele täielikult maksukohustuse läbi viie aastaga, siis andis omavalitsus välja veel neli emissiooni, mis olid kasutusel 1835. aastani.[4]
1930-ndate ülemaailmse majanduskriisi ajal katsetati erinevaid alternatiivraha rakendusi paljudes riikides. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides algatati enam kui 3000 sellist projekte. Kanadas sai eriti tuntuks kaduraha projekt, mis algatati Alberta provintsis.
Euroopas sai suure tähelepanu osaliseks kaduraha rakendus, mille algatas Austria Wörgli linnapea Michael Unterguggenberger 5. juulil 1932. aastal ajendatuna likviidsuskriisist ning soovist lahendada linna vaevavad tööhõive ja sotsiaalsed probleemid. Ta trükkis omal kulul rahatähed, millele olid jäetud spetsiaalne koht, kuhu igal kuul löödi tempel, mis märkis selle väärtuse vähenemist 1% võrra. See sundis raha omanikku tema valduses olevat raha võimalikult kiiresti ära kasutama mingi makse tegemiseks. Tulemuseks oli ennenägematult kiire raharinglus, tööhõive kiire kasv ja linna sotsiaalsete probleemide lahenemine. Kuna kaduraha ei teeninud pankade huve ja jättis nad ilma tuludeta, siis keelustati Austria keskpanga poolt algatatud kohtuprotsessi käigus langetatud otsusega selle raha edasine kasutamine 1. septembril 1933. aastal. Kohtuotsust põhjendati faktiga, et kuna seda vahetati ühel korral ametlikult kehtivaks rahaks, siis oli tegemist paralleelvaluutaga, mille kasutamine Austria seaduste järgi polnud lubatud. Oma käibeperioodi jooksul jõudis see raha ringelda 416 korda ning sellega toimus tehinguid 2 547 360 šillingi väärtuses, investeeringute kogumaht kasvas eelmise aastaga võrreldes koguni 219%! [5] Wörgli eksperimendist tehti Austrias 2018. aastal film „Das Wunder von Wörgl“,[6] Eestis näitas seda filmi ERR pealkirjaga "Šillingid taevast".[7]
Kaduraha teema omandas uuesti aktuaalsuse 2008. aastal alanud ülemaailmse likviidsuskriisi järellainetuses. Ainuüksi Prantsusmaal ja Saksamaal on algatatud kummaski enam kui 60 kohaliku raha projekti, kusjuures enim on tuntust kogunud Baieri liidumaal emiteeritud alternatiivraha nimega Chiemgauer.
Kaduraha lahendusest inspireeritud negatiivse intressi kontseptsiooni võttis kasutusele Skype, millelt ostetud krediidi väärtus väheneb ajas, kui seda ei kasutata. Sama loogikat järgivad ka lennu- ja laevandusettevõtete kliendilojaalsusprogrammide raames emiteeritud krediidipunktid, mis kaotavad kehtivuse määratud aja (Lufthansal näiteks 36 kuu) pärast.
Kaduraha edasiarendusest tekkinud negatiivse intressi kontseptsiooni on kasutusele võtnud ka Euroopa Keskpank, et sundida kommertspanku raha ringlusse laskma. Bank for International Settlementsi juht Benoît Cœuré tunnistas 9. märtsil 2014 rahaturu kontaktgrupi kõnes, et negatiivse intressi kontseptsioon ehk „raha maksustamise“ idee lähtub Silvio Geselli mõtetest.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Birch, David. The Currency Cold War. Published by London Publishing Partnership. 2020. ISBN: 978-1-913019-07-5. lk 94
- ↑ Die neue Lehre von Geld und Zins. Physiokratischer Verlag, Berlin/Leipzig 1911
- ↑ Die Wissenschaft und die Freiland-Freigeldlehre. Kritik und Erwiderung. Ohne Verfasserangabe erschienen. Erfurt/Berlin 1921.
- ↑ Silvio Gesell: Gesammelte Werke , Gauke Verlag für Sozialökonomie , Kiel 1988–2009, Volume 14.
- ↑ Fritz Schwarz: Der Freigeldversuch in Wörgl, 1932/33. 1951, abgerufen am 3. Februar 2011.[1]
- ↑ Vaata YouTube'ist.[2]
- ↑ Wolfgang Broer: Schwundgeld. Michael Unterguggenberger und das Wörgler Währungsexperiment 1932/33, Studienverlag, Wien/Innsbruck/Bozen 2007.
- ↑ Benoît Cœuré: Life below zero - learning about negative interest rates. Central bank speech. 11 September 2014. [3]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- A. Kaera, L. Volmer. Kaduraha – võimne relv majanduskriisi frondil. 1934.