Anarhosündikalism

Allikas: Vikipeedia

Anarhosündikalism on vasakpoolne sotsiaal-poliitiline ideoloogia.

1906. aastal võttis Üldine Töökonföderatsioon vastu Amiens’i Harta (Amiens Charta), milles esitati täielikul ja süstematiseeritud kujul anarhosündikalismi programm. Juba 1890. aastate lõpul Üldises Töökonföderatsioonis kodunenud anarhistlikud elemendid töötasid aegapidi välja oma teoreetiliste vaadete ja praktiliste meetodite süsteemi, mis sai nimetuseks anarhosündikalism. Anarhosündikalistlik doktriin kujutab endast peamiselt bakuninlaste ja prodhonistide ideede segu. Anarhosündikalismi liidrid ja teoreetikud olid Hubert Lagardelle, Émile Pouget ja Bertile, kellele avaldas mõju ka sotsioloog Georges Sorel. Anarhosündikalism eitab riiki kõigis tema esinemisvormides. Eitades igasugust poliitilist võitlust parlamentlikust tegevusest kuni sotsialistliku revolutsioonini, vastandab anarhosündikalism sellele otsese tegevuse (action directe). Anarhosündikalistid soovitavad järgmisi otsese mõjutamise vahendeid: streik, boikott ja sabotaaž. Otsese mõjutamise kõrgemaks vormiks on nende arvates üldstreik, millega nad asendavad revolutsiooni ja relvastatud mässu. Anarhosündikalistid eitavad proletariaadi võitluse tsentraliseeritud juhtimise vajadust proletariaadi poliitilise partei poolt, partei ideed ennast peavad nad aga kodanluselt ülevõetuks ja töölisklassile võõraks. Peamiseks töölisklassi organisatsiooniks on anarhosündikalistliku doktriini järgi sündikaat. Vastavalt anarhosündikalistlikule doktriinile on sündikaadid töö võitlusorganiteks kapitali vastu, tulevikus aga, kollektivistliku anarhia tingimustes, peavad neist saama tootmise organiseerijad. Anarhosündikalismi edusammud olid seletatavad ka Prantsusmaa Sotsialistliku Partei kitsalt parlamentliku, üha oportunistlikumaks muutuva praktikaga. Töölisi pööras anarhosündikalismi poole täiesti õigustatud viha II Internatsionaali parteide oportunismi vastu. Paljud revolutsiooniliselt meelestatud töölised, kes ei olnud rahul Prantsusmaa Sotsialistliku Partei halvakspaneva suhtumisega parlamendivälistesse võitlusmeetoditesse, astusid anarhosündikalistliku liikumise ridadesse.

Gustave Hervé asutas samal aastal anarhosündikalistliku ajalehe La Guerre sociale (“Sotsiaalne Sõda”). Ajalehe veergudel ja rohkearvulistel esinemistel propageeris Hervé oma antimilitaristlikku programmi. Ta kutsus töölisi üles vastama igasugusele sõjale üldstreigi ja kutsealuste deserteerimisega.

Georges Sorel oma teostes Mõtisklused vägivallast (Réflexions sur la violence, 1908) ja Progressi illusioonid (Les illusions du progrès, 1908) seostas Henri Bergsoni ja Friedrich Nietzsche filosoofilisi vaateid, Pierre-Joseph Proudhoni anarhismi ja Eduard Bernsteini revisionismi ning lõi vastukaaluks enamikus sotsialistlikes parteides tugevnevale reformismile anarhosündikalismi teooria. See eitab poliitilise võitluse, parteide ja proletariaadi diktatuuri vajadust ning peab töölisklassi kõrgeimaks organisatsioonivormiks sündikaate. Poliitilisele võitlusele vastandab anarhosündikalism otsese tegevuse (action directe) taktika (sabotaaž, boikott, streik) ja kõrgeima võitlusvormina üldstreigi. Liikumise peaeesmärk on ametiühingute organiseeritud ühiskondlik pööre, mis kaotab riigi ja poliitilise võimu ning rajab anarhia. Anarhosündikalism mõjutas tugevasti Prantsusmaa töölisliikumist ja tungis ka sotsialistlikesse parteidesse.

25. detsembril 1922 algas Berliinis Internatsionaali XI (anarhosündikalistlik) kongress, mis taastas 1864. aasta 28. septembril Londonis St. Martin’s Hallis 58 aastat tagasi asutatud Rahvusvahelise Töötavate Inimeste Assotsiatsiooni ehk I Internatsionaali, mille I kongress oli toimunud 1866. aasta 3.8. septembrini Genfis, kus organiseeriti Internatsionaali Šveitsi sektsioon, mis oli õige suurel määral Michael Bakunini mõju all. Internatsionaali viimane, bakuninlik, X, kongress oli toimunud 45 aastat tagasi 1877. aasta 6.8. septembrini Verviers’is.

Revolutsioonilise sündikalismi põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastu võetud detsembris 1922 rahvusvahelise töötavate inimeste assotsiatsiooni Berliini kongressi poolt (väljavõtted)

I. Revolutsiooniline sündikalism, iseenesest baseeruv klassivõitlusel, püüab rajada kõigi manuaalsete ja intellektuaalsete tööliste ühtsust ja solidaarsust majanduslikes organisatsioonides, mis võitlevad nii palgasüsteemi kui ka Riigi ärakaotamise eest. Ei Riik ega poliitilised parteid suuda saavutada majanduslikku organisatsiooni ja töö vabastamist.

II. Revolutsiooniline Sündikalism toetab seda, et majanduslikud ja ühiskondlikud monopolid peavad olema asendatud vabade, nõukogude süsteemis ühinenud põllumajandus- ja tööstustööliste isejuhitavate föderatsioonidega.

III. Revolutsioonilise Sündikalismi kaheosaline kohustus on viia läbi igapäevast võitlust sotsiaalse ja intellektuaalse täiustumise eest eksisteerivas ühiskonnas ja saavutada sõltumatu, isejuhitav tootmine ning jaotamine võttes enda valdusse maa ning tootmisvahendid. Riigi ja poliitiliste parteide asemel töölisklassi majanduslik organisatsioon. Inimeste üle valitsemise asemel valitsemine asjade üle.

IV. Revolutsiooniline Sündikalism on baseerunud föderalismi, vaba kokkuleppe ja rohujuurte organisatsiooni põhimõtetel oma baasilt ülespoole kohalikeks, ringkondlikeks, maakondlikeks ja rahvusvahelisteks föderatsioonideks, mis on ühinenud jagatud taotluste ning ühiste huvide pinnal. Föderalismi all on igal ühikul oma sfääris täielik omavalitsus ja sõltumatus, samal ajal nautides kõiki ühinemise eeliseid.

V. Revolutsiooniline Sündikalism lükkab tagasi natsionalismi, Riigi religiooni ja kõik meelevaldsed piirangud, tunnustades ainult nende oma eluviisi vabalt viljelevate loomulike kogukondade omavalitsust, mis on pidevalt rikastatud teiste föderatsiooniks ühinenud kogukondadega vaba läbikäimise kasudest.

VI. Revolutsiooniline Sündikalism, mis iseenesest baseerub majanduslikul otsesel tegevusel, toetab kõiki võitlusi, mis pole vastuolus selle põhimõtetega - majandusliku monopoli ja Riigi dominatsiooni ärakaotamisega. Otsese tegevuse vahendid on streik, boikott, seesistumine (sit-in) ja muud otsese tegevuse viisid, mis on väljaarendatud tööliste poolt nende võitluste käigus, mis viivad töölisklassi kõige tõhusama relva, Üldstreigini, mis on sotsiaalse revolutsiooni prelüüd.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]