Walter Norman Haworth

Allikas: Vikipeedia
Walter Norman Haworth
Norman Haworth.jpg
Sir Walter Norman Haworth
Sünniaeg 19. märts 1883
Sünnikoht Chorley, Suurbritannia
Surmaaeg 19. märts 1950 (67-aastaselt)
Surmakoht Birmingham, Suurbritannia
Tegevusala Orgaaniline keemia
Haridus Manchesteri Ülikool
Göttingeni Ülikool
Tuntumad tööd Sahhariidide ja C-vitamiini uurimine
Tunnustused Nobeli keemiaauhind (1937)

Sir Walter Norman Haworth (19. märts 1883 Chorley, Suurbritannia19. märts 1950 Birmingham, Suurbritannia) oli inglise keemik, Nobeli auhinna laureaat.

Ta on edendanud orgaanilise keemia arengut. Tema panuseks loetakse optiliselt aktiivsete suhkrute, nagu maltoos, tsellobioos, laktoos, gentobioos, melibioos, gentianose, raffinoos, tselluloos, glükogeen, inuliin, tärklis, xylan jpt struktuuri kindlaksmääramist ning sellealaseid uurimustöid.[1][2]

Ta pälvis 1937. aastal süsivesikuid ja C-vitamiini käsitlevate uurimuste eest Nobeli keemiaauhinna. Samal aastal sai keemiaauhinna ka Šveitsi keemik Paul Karrer.

Haridus- ja tööeluga seonduvat[muuda | muuda lähteteksti]

Haworth töötas mõnda aega isa poolt juhitavas Rylandsi linoleumivabrikus, kuid alustas vanemate vastuseisust hoolimata keemiaõpinguid Manchesteri Ülikoolis. Filosoofiadoktori kraadi omandas ta Göttingeni Ülikoolis, tema õpetajaks oli Otto Wallach.

1912. aastal pidas ta loenguid St Andrewsi Ülikoolis Šotimaal, seal asus ta lähemalt uurima ka süsivesikute keemiaga seonduvat.

1915. aastaks töötas ta välja suhkrute töötlemise meetodi, mida tänapäeval tuntakse Haworthi metüülimismeetodina (inglise keeles Haworth methylation).

Esimese maailmasõja ajal organiseeris ta St Andrewsi Ülikooli laboratooriumides kemikaalide ja ravimite tootmise.

1925. aastal määrati ta Birminghami Ülikooli keemiaprofessoriks.

1933. aastal tegeles ta koos Edmund Hirstiga C-vitamiini optilise ja isomeerilise struktuuri koostamisega Albert Imre Szent-Györgyi poolt saadetud vesilahustuva C-vitamiini ehk heksuroonhappe näidismaterjali põhjal. Samal aastal teatas ta, et koos Hirstiga õnnestus tal C-vitamiini sünteesida. Haworth ja Szent-Györgyi soovisid molekuli, mille struktuuri Gordon Cox röntgendifraktsiooni abil kinnitas[3], tema antiskorbuutsete omaduste tõttu ümber nimetada askorbiinhappeks[4] ning kinnitada formaalseks keemiliseks nimetuseks L-askorbiinhape.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • The Constitution of Sugars (1929)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. C. Claude Silbert Hudson, Sidney M. Cantor, ADVANCES IN CARBOHYDRATE CHEMISTRY, Volume 6, lk 7-8, 1951, Academic Press, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
  2. Nobel Lectures Chemistry (1922-1941), lk 431-432, 1999, World Scientific Publishing, ISBN 981-02-3406-6, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)
  3. http://www.rsc.org/chemistryworld/podcast/CIIEcompounds/transcripts/VitaminC.asp Sissekanne veebilehel www.rsc.org (vaadatud 25.06.2013)]
  4. Arthur Kornberg, For the Love of Enzymes: The Odyssey of a Biochemist, lk 12, 1989, Harvard University, ISBN 0-674-30776-3 Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 20.06.2013)
  5. Nobel Lectures Chemistry (1922-1941), lk 431-432, 1999, World Scientific Publishing, ISBN 981-02-3406-6, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 10.07.2013)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]