Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar

Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–1976 Vladimir Karasjov; 14. detsember 1931 Tallinn – 27. jaanuar 2015) oli eesti publitsist, ajaloolane ja filmirežissöör.

Pärast isa surma Venemaale viidud, õppis Georg Orgusaar Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas VGIK-is filmiteadust ja -lavastamist, misjärel osales aastatel 1964–1965 nn kinematograafilise teatri loomisel Moskvas.

Karasjovi nime võttis ta kasutusele Siberis esimese armastuse tõttu. Karassevi nimi oli tal NSV Liidu välispassis (1976–2012 Karassev-Orgusaar).^[1]

Tagasi Eestis ja lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaalt naasnuna tegi Karasjov-Orgusaar 1960. aastatel Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis peamiselt dokumentaalfilme, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa tema filme keelustati poliitilistel põhjendustel. 1968. aastast kuulus ta Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi. Samal ajal töötas ta poole kohaga nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika osakonnas.

1966. aastast pühendus ta autorifilmide tegemisele. Tema suurtööks kujunes neljatunnine mängufilm "Lindpriid". Pärast filmitöökeeldu Eesti NSV-s tegi Karasjov-Orgusaar valiku priiuse kasuks paguluses ja palus poliitilist varjupaika Prantsusmaal, kus jätkas tegevust publitsisti ja filmikriitikuna.

Loomingu- ja sõnavabaduse tõkestamise tõttu kodumaal pöördus ta 21. mail 1976 Cannes'i filmifestivali külastanud NSV Liidu filmitegelaste grupi liikmena Prantsusmaa ametivõimude poole palvega poliitilise varjupaiga saamiseks ning nõudis Prantsusmaa üldsuse abil ka oma abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarah' väljapääsu NSV Liidust ja liitumist temaga Läänes, mis saavutati alles viie aasta pärast.

2011. aastal toimus Tartus Athena kinos Karasjov-Orgusaare filmide autoriõhtu, kus ta ise oli ka kohal.

Ta on maetud Pariisi Père-Lachaise'i kalmistule.

Tegevus filmilavastajana[muuda | muuda lähteteksti]

Karasjov-Orgusaare ajaloolises filmidokumentalistikas ei paistnud väliselt välja ühtki poliitiliselt vale nooti: üks töö oli “Eelkäija” (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film “Pööripäev” (1968) oli juunipöördest, kolmas – “Väejuht” (1968) punasest komandarmist August Korgist. Ent triloogia iga film kandis teist, päris pealkirja: “Inimene ajaloo mängukannina”, “Inimmassid ajaloo mängukannina” ning “Stalin ja tema ohver”. Esimene neist avas eesti revolutsionääride traagikat. Teine tuli ekraanile sügisel 1968 ja pakkus vapustava võrdluspildi paar kuud varem Tšehhoslovakkiat tabanud NSV Liidu sõjalise invasiooniga. Kolmas arendas kompositsiooni Punase väljaku paraadiga, vastandades tribüünil seisvat Stalinit ja paraadijuhti August Korki – Stalini terrori üht ohvrit.

Oma ainsale mängufilmile "Lindpriid" kirjutas lavastaja 1970. aastal ise stsenaariumi. Aluseks oli Eessaare Aadu alias Jaan Anvelti üks oletatavasti 1923. aastal lõpetamata jäänud teos, mida ta luges eksistentsialismi harukordseks väljenduseks eesti kirjanduses. Põranda all konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas neljaosalises telefilmis proovis lavastaja rakendada uusi filmikunstilisi väljendusvahendeid. Kuid film pandi n-ö riiulile ja seda oli keelatud kuni 1989. aastani avalikult esitada.

Raadiopublitsistina[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsis 1981 algas tal ligi poolteise aastakümne pikkune koostöö Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE–RL) eesti- ja venekeelsete saadete toimetustega. Tema peateemadeks kujunesid Eesti sovetiseerimise lugu ja selle tagajärjed. Aasta hiljem algatas ta RL-i kaudu langenud vabadusvõitleja päeva tähistamise mõtte 27. märtsil – poliitilisel põhjusel vangistatud eesti teadlase Jüri Kuke hukkumise (Vologdas 1981) tähtpäeval. Raadiovestete autorina toetus ta oma loomulikule süüvimisvõimele, ainetundmisele ja oskusele paljastada sovetliku propaganda fraseoloogiat, alustades 1940. aasta juunipöörde sotsialistliku revolutsiooni müüdist ja lõpetades müüdiga rahvuskultuuride igakülgsest õitsengust 1980. aastate Nõukogude impeeriumis. Ta suutis punavõimu autoriteeti lammutada ka psühhoanalüüsi vahenditega, juurelda ja selgitada üldtuntud tegelaste käitumismotiive või ülesastumiste tagamõtteid, näiteks Gustav Naani ja Jaan Kaplinski avalikke seisukohavõtte vaadeldes.

Poliitiline ja kultuuritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta valiti 1990. aastal Eesti Kongressi saadikuks ja ta oli kahel järgmisel aastal Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal, samuti oli ta Association France–Estonie – Pont de la Démocratie asutaja ja kaaspresident.

Ta esines Prantsuse ajakirjanduses ja korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, muuhulgas Pompidou keskuses ja Pariisi Soome Instituudis.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentaalfilmid[muuda | muuda lähteteksti]

Juunipööret käsitlev triloogia "Inimmassid ajaloo mängukanniks":
- 1967 "Eelkäija" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Pööripäev" (stsenarist ja režissöör)
- 1968 "Väejuht" (stsenarist ja režissöör)
1969 "Uus aeg" (stsenarist ja režissöör)
1974 "Sepikoda" (režissöör ja stsenarist; kaasstsenarist Uno Maasikas)

Mängufilmid[muuda | muuda lähteteksti]

1971 – "Lindpriid" I–IV (Eessaare Aadu "Linnupriid" ainetel) stsenarist ja režissöör; operaator Rein Maran, kunstnik Tiiu Übi. Teleekraanile jõudis film 1989. aastal.
1973 – "Rasked aastad" (stsenarist ja režissöör) – see film on keelustatud "Lindpriide" kärbitud ja uuesti monteeritud variant.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

"Molotov ja meie" [RFE raadiovestete sari, I raamat]. Stockholm 1988
"Molotov, Vorošilov ja meie" [RFE raadiovestete sari, II]. Stockholm 1988
"Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie" [RFE raadiovestete sari, III]. Stockholm 1989
"Ždanov ja meie" [RFE raadiovestete sari, IV]. Stockholm 1990