Autorifilm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Autorifilm (prantsuse keeles cinéma d'auteur) on film, mille loomisel on üks ja sama isik olnud nii režissöör kui ka näiteks stsenarist, operaator, kunstnik vm. Autorifilmi loojaid nimetatakse autoriteks (auteur on üldkasutatav termin nii prantsuse kui ka inglise keeles), sest nende kanda on mitmeid ülesandeid filmi loomisel.[1]

Lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaal tekkinud filmikunsti uue laine ajal hakkas üha enam režissööre kirjutama ise stsenaariume ning kujundama filmi heli, valgust ning ka stsenograafiat. See muutis filmid isiklikumaks ning paremini läbi tunnetatumaks. Autorifilm tähendab seda, et režissöör on filmi peamine autor. Režissöörist saab kunstnik, autor (auteur). Näiteks prantsuse režissöör Robert Bresson oli oma filmi "Taskuvaras" (1959) nii režissöör kui ka stsenarist. Enne 1940. aastaid peeti filmide autoriteks pigem ainult stsenariste, kelle ülesandeks oli luua filmi sisu ning lugu.[2]

Minu jaoks tähendab autorifilm seda, et režissöör on võtnud vastutuse. Ta on loonud oma unikaalse maailma, tal on oma kindel filmikeel, viis, kuidas ta asjadele osutab. Autori loodud teos peaks pakkuma vaatajale midagi sellist, mida ta muidu mingil juhul ei näeks ega kogeks. Kui filmitegemise lähtepunkt on teenida raha, siis see on midagi muud kui autorifilm.

Eesti filmiprodutsent Tiina Savi.[3]

Autorifilmi autorid on loonud neile omase filmikeele, mille tõttu on nende filmid teistest eristatavad või omavahel ühendatavad ühtse stiili kaudu. Näiteks on kõik Wes Andersoni filmid omavahel filmikeeleliselt (värvid, montaaž, kaadrid ja loo jutustamine nende vahendite abil) väga sarnased ning vaatajal on lihtne mõista juba filmi esimestest minutitest, et tegu on Andersoni teosega.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Autorifilm sai uue kasutusele tulnud terminina filmimaailmas alguse 1940. aastatel Prantsuse filmikriitikas kui uus väärtussüsteem, kui seda hakkasid mõistena kasutama kriitikud André Bazin ja Alexandre Astruc. Autoriteooria (auteur theory) nimetuse, mis on laialdaselt tuntud, andis mõistele Ameerika kriitik Andrew Sarris. Kaks kõige tuntumat autoriteooria viljelejat on François Truffaut ja Jean-Luc Godard.

François Truffaut oli prantsuse filmilavastaja, stsenarist ja näitleja. Samuti oli ta üks uue laine rajajaid. Oma 1987. aasta mängufilmis "La chambre verte" oli ta nii filmi produtsent, stsenarist, režissöör kui ka näitleja peaosas.

Jean-Luc Godard on prantsuse-šveitsi filmilavastaja, stsenarist ja kriitik. Lisaks on ta prantsuse filmikunsti uue laine tuntumaid esindajaid. Oma mängufilmis "Vivre sa vie" ("Elada oma elu") oli ta nii režissöör kui ka stsenarist.[2]

Alfred Hitchcocki ei hinnanud filmikriitikud tema eluajal kuigi kõrgelt, ta ei pälvinud tähelepanu kui kunstnik ja looja. Alles prantsuse uue laine ajal toodi tema filme esile kui tõelisi kunstiteoseid ja teda kui autorit ja kunstnikku. Hitchcocki võib pidada üheks varasemaks autorifilmi viljelejaks. Seda seetõttu, et Hitchcock oli tihtipeale lisaks režissööri rollile ka filmi produtsendi rollis ning tema filmid on loodud ühtses, talle spetsiifilises filmikeeles.

Xavier Dolan on noor prantsuse filmirežissöör, produtsent, stsenarist, näitleja ja kostüümikunstnik. Ta alustas karjääri filmis lapsstaarina, mängides paljudes reklaamides ja filmides. Tänaseks on ta üks tuntumaid autorikino viljelejaid. Tema debüütfilmiks on filmi "I Killed My Mother", mis pälvis 62. Cannes’i filmifestivalil kolm auhinda. Dolan on nimetatud filmi režissöör, stsenarist, näitleja ja produtsent.

Autorifilm Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti tuntumaid autorifilmi loojaid:

  • Peeter Tooming, kes on tuntud kui eesti dokumentalist, auhinnatud fotograaf ja filmirežissöör, kes oli oma 1993. aasta dokumentaalfilmi "Kitseküla" režissöör ja operaator.[5]
  • Mark Soosaar on Eesti üks hinnatumaid dokumentaliste, kes on pälvinud auhindu nii Eestis kui välismaal. Ta oli oma 2019. aasta dokumentaalfilmi "Kihnu lapsed" stsenarist, operaator, režissöör, produtsent ja monteerija.[5]
  • Priit Pääsuke oli oma esimese täispika mängufilmi "Ketilõpp" (2017) kaasprodutsent, režissöör, monteerija ja värvimääraja.[5]
  • Rain Tolk on tuntud eesti näitleja ja filmitegija. Oma 2017. aasta mängufilmis "Paha lugu: kokkulepe" oli Tolk nii režissöör, stsenarist, monteerija kui ka näitleja.[5]
  • Andres Maimik on Eesti filmitegija, kes oli oma 2014. aasta mängufilmis "Kirsitubakas" režissöör, stsenarist, dialoogi autor ja monteerija.[5]

Meel Paliale ja Urmet Piiling on noored eesti filmikunstnikud, kelle debüütfilm "Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse Puu" on ehe näide autorifilmist: filmi peaosatäitjat kehastav Urmet Piiling on ka filmi stsenarist ja produtsent ning režissöör Meel Paliale samuti stsenarist ja filmi muusikalise kujunduse looja.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Autorifilm". Eesti keele seletav sõnaraamat. 2009.
  2. 2,0 2,1 "Auteur Theory". Encyclopedia Britannica. 20. juuli 1998.
  3. Andris Feldmanis (3. september 2014). "Aus ja riskantne autorifilm". Sirp.
  4. "Auteur Theory". Indie Film Hustle. 28. juuli 2021.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 "Filmi Andmebaas". Eesti Filmi Andmebaas.
  6. "Kiik, Kirves ja Igavese Armastuse Puu".