Napoleoni koodeks

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Napoleoni tsiviilkoodeksi esmatrüki esimene lehekülg aastast 1804

Napoleoni koodeks (prantsuse „Code Napoleon“, ametliku pealkirjaga „Code civil des Français“, lühendatult: „Code civil“) on Prantsuse tsiviilseadustik, kuhu koondati Prantsuse revolutsiooni ideed ja mille Napoleon Bonaparte võttis vastu 21. märtsil 1804.

Seda peetakse oma aja moodsaimaks koodeksiks ning selle mõjutusi võib näha rohkesti Euroopa hilisemastes õigusaktides.[1] Lisaks on see mõjutanud arengumaid nende püüdlustes riiki õiguslike reformide kaudu moderniseerida.

Napoleoni koodeks ei olnud esimene tsiviilkoodeks Euroopas. Sellele eelnesid näiteks Baieri 1756. aasta tsiviilseadustik „Codex Maximilianeus Bavaricus Civilis“ ja 1794. aasta Preisimaa üldine maaõigus („Allgemeines Landrecht“, ALR).

Koodeksi loomise ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsuse revolutsiooni eelne aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1774. aastast võimul olnud kuninga Louis XVI valitsemisajal oli Prantsusmaa majanduskriisis. Eelarvedefitsiit aina süvenes, palju raha läks prantslaste sõjalise sekkumise finantseerimiseks Ameerika iseseisvussõjas. Louis XVI finantside peakontrolör Charles Calonne üritas 1786. aastal läbi suruda maamaksu, mida pidid maksma kõik maaomanikud, sh aadel ja kirik. Maksude reformimise projekt ei läinud privilegeeritud seisuste vastuseisu tõttu läbi. Privilegeeritute egoismi ei kõigutanud ka 1788. aasta kehv saak ja linnades valitsev tööpuudus. Kuningas kutsus 1789. aastal kokku generaalstaadid ehk seisuste esinduskogud ja teatas, et tahab tutvuda oma rahva soovidega. Külad ja tsunftid panid 60 000 soovi- ja kaeberaamatusse kirja oma soovid. Vastavalt seisusele nõuti kas feodaalprivileegide kaotamist, konstitutsiooni vastuvõtmist või keelduti maksude maksmisest. Louis XVI lubas kolmandale seisusele generaalstaatides sama palju saadikukohti, kui oli kahel teisel seisusel kohti. Ühestki antud lubadusest ei peetud kinni ja 17. juunil 1789 kuulutas kolmas seisus, kes väitis end moodustavat 96% kogu rahvastikust, end Rahvuskoguks, mis sai hiljem nimeks Asutav Kogu. Algas Prantsuse revolutsioon.[2]

Revolutsiooniaegsed kodifitseerimiskatsed[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitiliste rahutuste ja rahva mässu taustal kerkis Asutava Kogu ette küsimus sellest, milline peaks välja nägema uus algus. 1789. aasta 4.-5. augusti ööotsustes, mida on hiljem palju kritiseeritud, otsustati tühistada vana õigus ja rajada uus põhikord. Nii otsustas Asutav Kogu:

  • Kaotada pärisorjus ja surnud käe õigus.
  • Luua võimalus kaotada feodaalkoormised.
  • Kaotada mõisahärrade kohtuõigus.
  • Kaotada jahipidamise, tuvilate ja küülikuaedikute eriõigus.
  • Kümnise asemel rahamaksud, luua võimalus kaotada igat liiki kümnis.
  • Kaotada kõik privileegid, kaasa arvatud maksuvabadus.
  • Võrdne maksustamine kõikide maksutüüpide puhul alates aastast 1789.
  • Tagada kõigile kodanikele ligipääs tsiviil- ja militaarametitesse.
  • Kuulutada välja peatselt sisseseatav tasuta kohtupidamine ja kaotada ametikohtade müük.
  • Kaotada ilma õigusliku aluseta makstavad elatusrahad.
  • Reformida tsunftid.[3]

Revolutsiooni aluspõhimõtted kujundati kiirustades ja ilma põhjaliku diskussioonita, kuid need muutsid täielikult põhikorda. Kui seni olid igal seisusel, linnal, elukutsel ja territooriumil oma eriõigused ja -vabadused (Flandrias ja Elsassis võis kasvatada tubakat, mujal oli see keelatud; Montargis-le-France’i talupojad olid vabastatud joogi- ja peamaksust; soolamaksul oli kuus tsooni jne), siis uus kord kõigutas kõigi prantslaste allutamisega samale, kõigile võrdselt kehtivale seadusele eelnevaid alustugesid. Pariis sai poliitiliseks ja vaimseks keskuseks, mille varjus muutusid provintsid veelgi tähtsusetumaks. Kõigi prantslaste kogumist sai ühtne rahvas, milles ei tohtinud enam näha etnilisi erinevusi. Rahvus oli riigi ja rahva ühtsus, mitte enam sisemiselt liigendunud ühendus tsentralistlikult moodustatud riigis. Asutav Kogu tahtis kehtestada konstitutsioonilise akti, mis oli vaevaline ettevõtmine, jõudes lõpule alles 1791. aastaks. Konstitutsiooni preambulis räägitakse „inimese loomulikest, võõrandamatutest ja pühadest õigustest”, mille eesotsas seisis vabadus. Lisaks pidi poliitilistest kriisidest ja näljahädast vaevatud maa probleemid lahendama võrdsus. Kehtestati ka konstitutsiooniline monarhia, mis lõppes kuninga vangistamisega.[3]

Revolutsioon pidi purustama kiriku võimu ja andma selle üle kodanlikule riigile. Kuna enne olid abielu, perekonna ja perekonnaseisu asjad kiriku pädevuses, siis võeti kõik vägisi üle. Abielu ja perekond said riikliku õiguse institutsioonideks. Ajendatuna revolutsioonist leiti ka, et abielu peab saama lahutada, kui mõlemad abikaasad seda soovivad. Seadus sätestas ka lahutuse alused, mis lubasid lahutada ühe abikaasa sooviavaldusel, nt tunnete ja iseloomude ühitamatuse, vaimuhaiguse või ilmse ulaelu puhul.[3] Uued väärtushinnangud kujundasid ka pärimisõigust, kus seati ühelt poolt kaitse alla omand ja selle käsutamise vabadus, kuid teisalt tahtis revolutsioon pärimisõiguse abil laiali lammutada aadliku suured valdused ja takistada hiigelomandite teket. Lahendus leiti võrdsuses ja 1791. aastal nähti ette pärandi jagamine võrdselt kõigi järglaste vahel.

Konstitutsioon pandi kirja usus selle igavesse kehtimisse, kuid sellegipoolest osutus Prantsuse revolutsiooni esimene konstitutsioon ja sellele järgnevad aktid lühiajaliseks. 1789. ja 1805. aasta vahel võeti vastu seitse põhiseadust, rääkimata muudatustest põhikorras, mida ei fikseeritud kirjalikult.[3]

Napoleoni koodeksi koostamine[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsioonijärgsel Prantsusmaal oli segamini vana, tühistatud, edasikehtiv, uuendatud ja taas tühistatud õigus.[3] 1800. aastal sai Napoleon Bonaparte’ist Prantsusmaa esimene konsul, mis tähendas võimu koondamist tema kätte. 1802. aastal sai temast eluaegne konsul ja 1804. aastal keiser, tõustes absoluutse ja päritava võimuni aste-astmelt. [2]

Napoleon Bonaparte

Napoleoni võimule saades oli olemas juba neli tsiviilkoodeksi projekti. Rooma keisrite eeskujul ihaldas Napoleon ajalukku minna suure seadusandjana. Seetõttu moodustas ta neljast jurist koosneva komisjoni, kuhu kuulusid François Denis Tronchet, Félix-Julien-Jean Bigot de Preameneu, Jean-Étienne-Marie Portalis ja Jacques de Maleville. Neljaliikmeline komisjon koostas kiirelt, enne Napoleoni antud tähtaega, projekti, toetudes nii revolutsioonilistele mõtetele kui ka revolutsioonieelsele kasutamiskõlblikule õiguskogemusele. Eelnõu esitati pärast kontrollimist veel ühes komisjonis, alamates kohtutes ja kassatsioonikohtus lõpuks Riiginõukogule. Kui Riiginõukogu oli oma töö lõpetanud, lisas esimene viieliikmeline kogu eelnõule ka seletuskirja, mis selgitas muu hulgas, et seaduse koostamisel on lähtutud põhimõttest, et seadused peavad teenima inimesi ja mitte vastupidi. Räägiti, et varasem õigus on hoolikalt läbi töötatud ja üle on võetud kõik hea. Poliitilise vastuseisu tõttu ei õnnestunud projekti esialgu vastu võtta. Napoleon võttis appi oma diktaatorliku võimu ja eemaldas poliitilised vaenlased otsustamise juurest. Esialgu võeti tulevane Prantsuse tsiviilseadustik vastu 36 eraldi osana ning alles lõpuks 31. märtsil 1804 kuulutati eraldi osad üheks seadustikuks „Code civil des Francais“.[4]

Napoleoni koodeksi sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Napoleoni koodeks jaguneb osadeks saamamoodi kui 534. aastast pärinev „Corpus Iuris Civilis“. „Institutiones“, viimase üks osa, jaotab õiguse järgmiselt:

Sarnaselt jaguneb Napoleoni koodeks neljaks osaks:

  • inimesed;
  • vara;
  • vara omandamine;
  • tsiviilprotsess (tõsteti 1806. aastal ümber eraldi koodeksisse).[1]

Üldpõhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Tsiviilseadustik garanteeris kooskõlas Prantsuse revolutsiooni põhimõtetega („Liberté, Egalité, Fraternité“ – vabadus, võrdsus, vendlus) kõigile meessoost kodanikele järgneva:

  • tsiviilõiguse sekulariseerimise ehk kiriku mõju alt vabastamise;
  • isikuvabaduse;
  • võrdsuse seaduse ees;
  • abielulahutusõiguse.
  • eraomandi kaitse jt.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 K. Wiedemann. 200 Jahre Code civil des Francais – Mitteilungen des Hamburgischen Richetvereins, 1: 2004.
  2. 2,0 2,1 G. Labrune, P.Toutain. Prantsusmaa ajalugu. Tallinn: Valgus 2000, lk 64.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 H. Hattenhauer, Euroopa õigusajalugu. Tallinn: Juura 2008, lk 568.
  4. P. Järvelaid. Code civil des Francais – 190. Juridica, 3: 1994; P. Ancel. Der französische Code civil im Jahr 2005 – Monument oder Gespenst? Juridica International, 10: 2005.; H. Hattenhauer, lk 579.
  5. D. Danet. Does the Code Civil Matter? –  European Journal of Law and Economics, 14: 2002, lk 216 219.