Johan Schmidt

Johan Schmidt
Sünniaeg	11. oktoober 1885
Surmaaeg	2. veebruar 1931 (45-aastaselt) Viljandi
Teenistus	1914–1917 Vene keiserlik sõjavägi 1918–1926 Eesti Rahvavägi
Auaste	kolonelleitnant
Juhtinud	9. jalaväepolk Vabadussõjas
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda
Autasud	Püha Stanislavi ordeni II ja III klass Püha Anna ordeni III ja IV klass Vabadusristi I/2 Vabadusristi II/2 Vabadusristi II/3 Karutapja ordeni III klass Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Johan Schmidt VR I/2, VR II/2, VR II/3 (11. oktoober 1885 Kõrtsi-Rehe talu, Järvepera mõis, Kaarepere vald, Palamuse kihelkond, Tartumaa – 2. veebruar 1931 Viljandi) oli Tsaari-Venemaa ja Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant).

9. jalaväepolgu ülem Vabadussõjas.

Elulugu

Sündis 11. oktoobril 1885 Tartumaal Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Järvepere karjamõisa rentniku, hilisema Kõrtsi-Rehe talu omaniku peres.

Õppis 1895–1897 Patjala külakoolis, 1897–1901 Aruküla ministeeriumikoolis, 1901–1904 Eesti Aleksandrikoolis Põltsamaal ja 1904–1905 pedagoogilistel kursustel Tallinnas.

1905–1906 töötas kooliõpetajana Tallinna linna 1. algkoolis, 1906–1909 Virumaal Palmse ministeeriumikoolis, 1909–1913 Vihula ministeeriumikoolis ning 1913–1914 Tallinna linna 9. algkoolis.

Esimeses maailmasõjas

Esimesest maailmasõjast võttis osa alates augustist 1914 reamehena 295. Svirski jalaväepolgus. Oktoobrist 1914 kuni maini 1915 osales lahingutes Galiitsias, hiljem saadeti sõjakooli – 3. Peterhofi lipnikekooli – mille lõpetas augustis 1915.

Teenis seejärel nooremohvitserina 228. Zadonski jalaväepolgus, kus märtsis 1916 nimetati rooduülemaks. Jaanuaris 1916 ülendati alamleitnandiks, mais 1916 leitnandiks ja detsembris 1916 alamkapteniks.

Märtsis 1917 viidi üle 768. Grajevski jalaväepolku, kus septembris 1917 nimetati pataljoniülemaks. Osales lahingutes Minski ja Stohhodi rindel.

Novembris 1917 tuli kodumaale tagasi ning teenis seejärel Tallinnas olevas 3. eesti jalaväepolgus 8. roodu ülemana ja oli ühtlasi ka detsembrist 1917 pataljoni ülema kohusetäitja. Pidi jaanuaris 1918 enamlaste kihutustöö tõttu ametlikult väeosast lahkuma, kuid jäi oma võitluskaaslastega siiski ühendusse.

Oli 24. veebruaril 1918 üks rahvuslipu heiskajaid Pika Hermanni torni. Ülendati märtsis 1918 kapteniks ning demobiliseeriti aprillis 1918, kui Saksa okupatsioonivõimud saatsid Eesti rahvusväeosad laiali.

Töötas Saksa okupatsiooni ajal Tallinna linna 8. algkooli õpetajana ning osales põrandaaluse kaitseliidu loomises.

Eesti Vabadussõjas

Nimetati 11. novembril 1918 Tallinna Kaitse Liidu 3. jaoskonna ülemaks. Määrati 21. novembril 1918 Võrus moodustatava 3. jalaväepolgu 1. pataljoni ülemaks, kellena osales lahingutes lõunarindel ja Põhja-Lätis. Sai 31. jaanuaril 1919 Pedeli mõisa all jalast haavata.

Nimetati 27. veebruaril 1919 3. jalaväepolgu ülemaks. Sai 11. märtsil 1919 Lätis (Sveinieki talu juures) rinnust raskelt haavata.

Määrati pärast paranemist 12. mail 1919 9. jalaväepolgu ülemaks, kellena teenis kuni Vabadussõja lõpuni, osaledes lahingutes Landeswehr'i ja Punaarmee vastu Põhja-Lätis ja Narva rindel.

Ülendati novembris 1919 alampolkovnikuks. (Auaste nimetati novembris 1922 kolonelleitnandiks).

Sai Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest kolm Vabadusristi, Läti Karutapja ordeni, 225 000 marka ja tasuta maa suurusega 49,22 ha. Viimane anti talle 1922. aasta mais Viljandimaa Päri valla Päri mõisast. Koht, mis oli osa mõisasüdamest ning kus asus arvukalt hooneid, sai nimeks Lensy talu. See kinnistati tema nimele juulis 1929.

Eesti Vabariigis

Jätkas pärast sõda teenistust 9. jalaväepolgu ülemana. Nimetati jaanuaris 1921 3. jalaväepolgu ja ühtlasi Pärnu garnisoni ülemaks, kuid juba juulis 1921 määrati 6. jalaväepolgu ülemaks.

Jaanuaris 1923 komandeeriti 2. diviisi staabi käsundusohvitseriks. Sama aasta oktoobris läkitati informatsioonikursustele, mis jäid tervislikel põhjustel pooleli. Märtsis 1924 nimetati sõjaministri vanemaks käsundusohvitseriks. Sellelt ametikohalt läks detsembris 1926 tervislikel põhjustel erru.

Oli sel ajal Vabadussõja Mälestamise Komitee sekretäri ja sõjaministri esindajana tegev mitme Vabadussõja mälestussamba avamisel.

Pidas Viljandimaal Lensy talu. Sügisel 1928 asus elama Viljandisse, kus osales Tööerakonna liikmena ka ühiskondlikus elus. Oli ajalehe Sakala toimetuse liige ja Viljandi Helikunsti Seltsi liige. 1930–1931 Sakalamaa Noorte Kotkaste keskmalevkonna vanem ja Vabadusristi Vendade Ühenduse Viljandi osakonna liige.

Suri 2. veebruaril 1931 Viljandi linnahaiglas veremürgistusse. Sängitati Viljandi Pauluse koguduse kalmistule, kus 22. augustil 1937 maeti ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule.

Mälestuse jäädvustamine

Tema mälestuseks avaldas selts 9. Jalaväe Polk 1937. aastal raamatu "Kolonelleitnant Johan Schmidt. Jooni elust ja tegevusest".

Kirjandus

• Jaak Pihlak, "Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad". Jaak Pihlak ja Viljandi Muuseum, 2010, lk 199–201.

Välislingid

• Ohvitseride andmekogu