Teine Tšetšeenia sõda

Allikas: Vikipeedia

Teine Tšetšeenia sõda oli Venemaa poolt 1999 alustatud sõjakäik, millega vallutati tagasi Tšetšeenia, mis pärast Esimest Tšetšeenia sõda oli mõneks ajaks saavutanud faktilise iseseisvuse Itškeeria Tšetšeeni Vabariigina.

Aastatuhande lõpus püüdsid Venemaa sõjavägi ja Moskva-meelsed tšetšeeni võitlejad tšetšeeni iseseisvuslasi positsioonidelt tõrjuda. Täieulatuslik pealetung lõppes pealinna Groznõi vallutamisega Vene vägede poolt pärast talvist piiramist 2000. Tšetšeeni vastupanuvõitlejad Põhja-Kaukaasias võitlesid veel mitu aastat ägedalt Vene vägedega, põhjustades Vene poolele suuri kaotusi ning seades kahtluse alla Venemaa poliitilise kontrolli Tšetšeenia üle. Inimõiguste rikkumised vene vägede poolt on pälvinud rahvusvahelise hukkamõistu. Samal ajal on maailma kohutanud tšetšeeni iseseisvuslaste rünnakud Venemaa tsviilisikutele, eriti Nord-Osti pantvangikriis 2002 ja Beslani pantvangikriis 2004.

Venemaa poolel osales sõjas 1999. aastal vähemalt 93 000 sõjaväelast, Tšetšeenia poolel 10 000 kuni 20 000 võitlejat.

Inimkaotuste suurus pole teada, kuid hinnangud ulatuvad kümnete tuhandeteni, kellest enamik võivad olla Tšetšeenia tsiviilisikud. Venemaa poolel oli oktoobriks 2002 hukkunud vähemalt 4600 sõjaväelast ja Tšetšeenia poolel maiks 2000 vähemalt 5400 sõjaväelast.

Kuigi lahingud siin-seal veel jätkuvad, on Venemaal õnnestunud Tšetšeenias valitsema panna Moskva-meelne režiim ning välja jätta tšetšeeni iseseisvuslaste kõige väljapaistvamad juhid: endine president Aslan Mashadov ja juhtiv sõjapealik Šamil Bassajev.

Sõda aitas suurendada kuu aega pärast Venemaa peaministriks saamist Tšetšeenias sõda alustanud Vladimir Putini populaarsust Venemaal. Tšetšeenia iseseisvuslaste liikumine on lõhenenud ning neile on ebasoodsalt mõjunud seos vahhabismiga ning maailma poliitilise kliima muutumine pärast 11. septembri terrorirünnakuid.

Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tšetšeenia.
Tšetšeenia ja Kaukaasia

Venemaa keisririik[muuda | muuda lähteteksti]

Tasandiku-Tšetšeenias rajasid vabad kasakad, kes olid Volga äärest elama asunud Tereki jõe äärde, 1577 Tereki kasakaväe (Терское казачье войско).

Aastal 1783 kirjutasid Venemaa ja Gruusia Kharthli-Kahhethi kuningriik alla Georgijevski lepingule, millega Kharthli-Kahhethi läks Venemaa protektoraadi alla. Et tagada ühendus Gruusia ja teiste Taga-Kaukaasia piirkondadega, hakkas Venemaa suurendama oma mõju Taga-Kaukaasias, alustades 1817 Kaukaasia sõda. Vene väed jõudsid Mägi-Tšetšeeniasse 1830. Sõda kestis 1859. aastani. Paljud liidetud Kaukaasia riigid võitlesid edutult Venemaa vastu Vene-Türgi sõda 1877–1878.

Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast keisririigi kukutamist 1917 rajasid tšetšeenid lühikest aega püsinud emiraadi, millesse kuulus osa Dagestanist ja Inguššiast. Punaarmee tegi sellele 1922 lõpu. Sellega liideti osa likvideeritud Tereki kasakaväe territooriumist. Aastal 1936 moodustati Tšetšeeni-Inguši Autonoomne Vabariik, kuhu kuulus ka Inguššia.

Teise maailmasõja ajal süüdistas Stalin tšetšeene Saksa vägede abistamises. Aastal 1944 küüditas Stalin paljud tšetšeenid ja ingušid Kasahhi ja Kirgiisi NSV-sse ning Siberisse. Pärast Stalini surma lubas Hruštšov tšetšeenidel kodumaale naasta. Autonoomne vabariik taastati.

Esimene Tšetšeenia sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Tšetšeenia sõda. Mihhail Jevstafijevi foto.
Next.svg Pikemalt artiklis Esimene Tšetšeenia sõda.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991 kuulutas Tšetšeenia välja iseseisvuse. Aastal 1992 kirjutasid tšetšeenide ja inguššide juhid alla kokkuleppele, millega Tšetšeeni-Inguši vabariik jagati kaheks osaks, nii et Inguššia läks Venemaa koosseisu ja Tšetšeenia jäi iseseisvaks.

Aastatel 19911994 põgenes Tšetšeeniast 300 000 mittetšetšeeni (põhiliselt venelast). Et venelastest insenerid ja töölised lahkusid maalt, hakkas Itškeeria tööstus alla käima.

Vaidlus iseseisvuse üle viis 1993. aastal kodusõjani. Venemaa võimud toetasid Dudajevi vastaseid jõude. Esimene Tšetšeenia sõda algas 1994, kui Venemaa väed tungisid Tšetšeeniasse, et taastada põhiseaduslik kord ja kontroll Tšetšeenia üle. Pärast Hassavjurti rahulepingut lahkusid lüüasaanud vene väed Tšetšeeniast.

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tšetšeenia siseolukord[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1997 valiti Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi presidendiks Aslan Mashadov.

Kuigi Venemaa oli Tšetšeenia faktilist iseseisvust tunnustanud, olid suhted Venemaaga endiselt jahedad. Mais 1997 rööviti Assinovskaja küla lähedal Venemaa presidendi Boriss Jeltsini isiklik saadik Valentin Vlassov; ta vabastati 13. novembril. Valeri Tiškovi väitel maksis Venemaa valitsus Vlassovi vabastamise eest 7 miljonit USA dollarit lunaraha.

1999. aasta alguses teatas president Mashadov, et kolme aasta jooksul kehtestatakse Tšetšeenias šariaat.

Märtsis 1999 rööviti Groznõi lennujaamas Kremli saadik Tšetšeenias kindral Gennadi Špigun (aastal 2000 ta tapeti).

Pommitamine oli Tšetšeenia majanduse laostanud. Valeri Tiškovi väitel olid inimröövid muutunud Tšetšeenia peamiseks tuluallikaks. Kolme iseseisvusaasta jooksul olevat nad sisse toonud üle 200 miljoni USA dollari.

Groznõi keskvõim oli nõrk. 25. oktoobril 1998 tapeti kaugjuhtimisega autopommi abil Tšetšeenia juhtiv inimröövide vastu võitlev ametnik Šadid Bargišev, kes oli alustanud suurt pantvangivõtjate vastast kampaaniat. 10. detsembril 1998 kadus teel Groznõisse prokurör Mansur Tagirov. 21. juunil 1998 lasksid Tšetšeenia julgeolekuülem Letša Hulõgov ja sissijuht Vahha Džafarov tüli käigus teineteist maha. Aastatel 1998 ja 1999 tehti president Mashadovile mitu atentaati. Tšetšeenia sisevägivald kulmineerus 16. juulil 1998, kui Gudermesi linnas leidis aset relvakokkupõrge Sulim Jamadajevi juhitud Rahvuskaardi ning vahhabiitlike sisside vahel. Väidetavalt hukkus selles üle 50 inimese. Tšetšeenias kuulutati välja erakorraline seisukord.

Terroriaktid väljaspool Tšetšeeniat ja piiriintsidendid 1996–1999[muuda | muuda lähteteksti]

16. novembril 1996 hävis pommiplahvatuses kortermaja Dagestanis Kaspiiski linnas. Hukkus 69 inimest, kellest enamik olid piirivalvurite perekonnaliikmed. Süüdlane ei ole välja selgitatud. On kahtlustatud nii tšetšeeni rahvuslasi, Dagestani kaaviarimaffiat kui ka Venemaa võime.

23. aprillil 1997 plahvatas pomm Krasnodari krais Armaviri raudteejaamas. Kolm inimest sai surma.

28. mail 1997 plahvatas pomm Pjatigorski raudteejaamas. Kaks inimest sai surma.

19. märtsil 1999 toimus plahvatus Põhja-Osseetias Vladikavkazi keskturul.

Aastal 1999 leidsid samaaegselt Dagestani sõjaga aset elumajade plahvatused Venemaal (Moskvas, Volgodonskis ja Dagestani linnas Buinakskis). Buinakski plahvatus leidis aset 4. septembril 1999. Majas, kus elasid Vene sõjaväelaste perekonnad, hukkus 62 inimest. Pommid plahvatasid veel kolmes elumajas ja ühes kaubanduskeskuses. Kokku sai surma umbes 300 inimest. Venemaa võimud, sealhulgas Boriss Jeltsin, süüdistasid pommirünnakutes tšetšeeni iseseisvuslasi. Šamil Bassajev eitas seotust nende rünnakutega. On oletatud, et plahvatuste taga on FSB ning nende eesmärk oli anda ettekääne sissetungiks Tšetšeeniasse. 29. septembril 1999 nõudis Venemaa, et Tšetšeenia annaks välja elumajade plahvatustes süüdi olevad kurjategijad. Päev hiljem, 30. septembril algas Vene maavägede pealetung Tšetšeeniale. 12. jaanuaril 2004 mõistis Moskva Linnakohus kinnisel istungil eluks ajaks vangi Adam Dekkuševi ja Jussuf Krõmšanhalovi, keda süüdistati lõhkeaine viimises elumajadesse. Mõlemad olid Karatševis baseeruva tšetšeenimeelse vahhabiitliku rühma liikmed, keda õpetas Tšetšeenias välja Ibn al-Khaţţāb. Väidetavalt oli plahvatuste planeerija Atšemez Gotšijajev, keda pole kätte saadud. Mõned vaatlejad on leidnud, et kohtuistungi eesmärk oli varjata tõde nende plahvatuste kohta. Nädal enne istungit arreteeriti endine FSB ohvitser, advokaat Mihhail Trepaškin, kes esindas ühe ohvri perekonda ning väitis, et on leidnud tõendeid FSB seotusest plahvatuste korraldamisse.

22. detsembril 1997 ründasid Dagestani Keskvabastusrinde ja araabia sõjapealiku Ibn al-Khaţţābi võitlejad Vene armee 136. motoriseeritud laskurbrigaadi Dagestanis Buinakskis, hävitades 300 sõidukit, sealhulgas 50 (Vene poole andmetel 25) tanki T-72 ja tappes palju sõjaväelasi.

16. aprillil 1998 varitseti Inguššias Tšetšeenia piiri lähedal Vene sõjaväekonvoid. Tapeti üks kindral, kaks polkovnikut ja kolm sõdurit. Süüdlasteks peetakse inguši sisse.

7. aprillil 1999 tapeti Stavropoli lähedal neli piiril patrullivat Vene militsionääri.

18. juunil 1999 rünnati Dagestanis Vene piirivalveposti. Tapeti 7 Vene sõjaväelast.

Dagestani sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dagestani sõda.

Augustis ja septembris 1999 suundus kaks armeed, kuhu kuulus kuni 1400 tšetšeeni, Dagestani, araabia ja kasahhi sissi, Šamil Bassajevi juhtimisel Tšetšeeniast Dagestani, et aidata kohalikke islami fundamentaliste, keda Kadari, Karamahhi ja Tšabanmahhi külas ründasid Venemaa relvajõud. Selles konfliktis kasutati esimest korda asustatud alal (sealhulgas Tando külas) vaakumpommi. Detsembri keskpaigaks 1999 olid sissid küladest välja aetud ja Tšetšeeniasse tagasi löödud. Lahingutes hukkus vähemalt mitusada inimest. Venemaa pool teatas 279 sõjaväelase hukkumisest ja ligikaudu 987 sõjaväelase haavatasaamisest.

Vene pool hakkas seejärel pommitama Tšetšeenia kaguosa, kus sissid arvati paiknevat. 23. septembril 1999 pommitasid Vene reaktiivhävitajad sihtmärke Groznõis ja selle ümbruses. Vernemaa kaitseminister Igor Sergejev ütles, et Tšetšeenia pommitamine kestab seni, kuni "viimane bandiit on hävitatud".

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]