Beslani pantvangikriis

Allikas: Vikipeedia

Beslani pantvangikriis oli pantvangikriis Venemaal Põhja-Osseetias Inguššia piiri lähedal Beslani linnas 2004. aasta septembris.

Ebaselge päritoluga relvastatud võitlejad hõivasid 1. septembril 2004 koolimaja ning võtsid sadu õpilasi, lapsevanemaid ja õpetajaid pantvangi. 3. septembril ründasid hoonet Vene julgeolekujõud (Spetsnaz). Ametlikel andmetel sai surma 344 tsiviilisikut (neist 186 lapsed). Sadu inimesi sai haavata.

Rünnaku korraldasid tšetšeeni sisside juht Šamil Bassajev ning tema asetäitja Inguššias Magomet Jevlojev.

Sündmuste käik[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene päev[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aasta 1. septembri hommikul peeti Kominterni tänaval asuvas Beslani 1. Keskkoolis õppeaasta avaaktust. Kell 9.30 kohaliku aja järgi ründasid kooli umbes 30 relvastatud meest ja naist, kellest enamik kandis pead, kaela ja õlgu katvaid kootud näomaske. Mõnel nähti lõhkeainevööd. Ründajad olid saabunud ärandatud politseifurgoonautol ja sõjaväeveokil GAZ-66. Kui terroristid sõidukitest välja hüppasid, avasid kooli juures valvepostil olnud militsionääridest valvurid tule. Tulevahetuses hukkus viis militsionääri ja üks ründaja. Ründajad hõivasid koolimaja ning võtsid üle 1300 pantvangi, kelle seas oli õpilasi, lapsevanemaid ja kooli töötajaid. Umbes 50 inimesel õnnestus kooli hõivamise ajal põgeneda.

Alguses polnud selge, kui palju pantvange koolimajja jäi. Venemaa valitsus väitis, et hoones on pisut üle 350 pantvangi. Teised allikad hindasid pantvangide arvuks 1000. Hiljem kuuldi koolikompleksist korduvat tulistamist, mida mõned pidasid katseks julgeolekujõude hirmutada. Hiljem selgus, et tol päeval tapsid ründajad kakskümmend täiskasvanud meespantvangi ning viskasid nende surnukehad hoonest välja. Ründajaid vihastas see, et võimud näitasid pantvangide arvu väiksemana kui see tegelikult oli.

Varsti paigutati kooli ümber julgeolekukordon, mis koosnes Vene miilitsa- ja sõjaväeüksustest, Spetsnazist, sealhulgas Alfa-grupist ja Venemaa siseministeeriumi OMON-ist.

Ründajad paigutasid pantvangid esimesel päeval kooli võimlasse, mineerisid võimla ja ülejäänud hoone improviseeritud lõhkeseadmetega ning ümbritsesid selle püünismiinidega. Et hoida ära päästmiskatseid, ähvardasid nad tappa 50 pantvangi iga miilitsa poolt tapetud terroristi eest ning 20 pantvangi iga haavatud terroristi eest. Valitsusjõudude rünnaku puhul koolile ähvardasid nad hoone õhku lasta. Venemaa võimud ütlesid alguses, et pantvangide päästmiseks jõudu ei kasutata. Esimesel ja teisel päeval toimusid läbirääkimised kriisi rahumeelseks lahendamiseks. Neid juhtis pediaater Leonid Rošal, keda pantvangivõtjad läbirääkijaks soovisid. Rošal oli aidanud pidada läbirääkimisi laste vabastamiseks 2002. aasta Nord-Osti pantvangikriisi ajal.

Venemaa palvel tuli 1. septembri õhtul kokku ÜRO Julgeolekunõukogu eriistung, millel nõukogu liikmed nõudsid "terrorirünnaku kõikide pantvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist". USA president George W. Bush pakkus Venemaale kriisi lahendamisel igat laadi toetust.

Järgmiste lõikude tekst tuleb sulatada eelneva tekstiga, niivõrd kui see puudutab 1. septembrit.

Terroristid tulistasid hirmutamiseks automaatrelvadest õhku. Õpilased ja mõned lapsevanemad ja õpetajad võeti pantvangi ja viidi kooli võimlasse. Õpilased rivistati vastu aknaid, et vältida julgeolekujõudude rünnakut. Lapsi hoitakse täiskasvanutest eraldi. Mobiiltelefonid korjati ära. Pantvangide arvus puudus algul selgus (nimetati arve 125 kuni 400). 2. septembri hommikul oli võimude teatel pantvangis 354 inimest, neist 123 last, mõni oli rinnalaps. Mõned allikad, sealhulgas kohalik ajaleht Gazeta, teatasid pantvangide võimalikuks arvuks 1020 kuni 1500. 2. septembril vabastatud pantvangide teatel oli pantvangide arv 1500 ja nad lamasid üksteise peal. Kaks naisterroristi lasksid ent koos 20 meespantvangiga koridoris õhku. 3. septembri hommikul kinnitasid võimud, et pantvangis on üle 500 inimese. Viimastel andmetel oli pantvangide arv umbes 1200, neist enamik alla 14-aastased.

Liikumise ajal õnnestus kuni 50 lapsel põgeneda. 12 õpilast ja üks täiskasvanu said põgeneda pärast katlamajas varjumist. Arvatavasti lasti hiljem 15 last vabaks.

Nad olevat hoone sissepääsud Claymore'i miinidega mineerinud ning ähvardasid politseirünnaku korral hoone õhku lasta. Iga tapetud võitleja eest olevat nad ähvardanud tappa 50 õpilast, iga haavatud võitleja eest 20 õpilast. Hilisematel andmetel oli hoones niipalju lõhkeainet ja relvi, et seda ei saadud 1. septembril sisse tuua. Relvastus olevat sisse toodud suvel remondi ajal ehitusmaterjalideks maskeerituna.

Ründajad vabastasid ühe pantvangi, kellele nad andsid kaasa oma nõudmiste nimekirja. Nad olevat nõudnud Inguššias politseiasutuste ründamise eest kinnipeetava 27 tšetšeeni võitlejate vabastamist, Vene vägede väljaviimist Tšetšeeniast, kohtumist Põhja-Osseetia presidendi Aleksandr Dzassohhovi ja Inguššia presidendi Murat Zjazikoviga ning läbirääkijaks tuntud pediaatrit Leonid Rošali, kes esindas valitsust ühe Moskva teatri hõivamise ajal 2002. aastal (Nord-Osti pantvangikriisi ajal). Läbi rääkima toodi kohalik islami usujuht, kuid hõivajad nõustusid kõnelema üksnes tippametnikega. Terroristid keeldusid vahetamast lastest pantvange kahe omavalitsusjuhi vastu. 3. septembril teatas Aleksandr Dzassohhov, et terroristid nõuavad Tšetšeenia iseseisvumist.

Vene armee, miilits, Spetsnaz (sealhulgas terrorismivastase võitluse üksus alfa) ja OMON piirasid hoone ümber. Hõivajate ja julgeolekujõudude vahel leidis aset tulevahetus. Vähemalt üks hõivaja ja 8 pantvangi (täiskasvanud, nende seas mõned õpetajad ja üks lapsevanem) tapeti. Üks neist suri kohapeal ja seitse haiglas. Üks tapetutest oli isa, kes püüdis ründajatele vastupanu osutada. Pantvangivõtmisele järgnenud tulevahetuses sai haavata üheksa inimest, sealhulgas kolm õpetajat ja kaks politseinikku). 1. septembril hukkus terroristide ja OMON-i vahelises tulevahetuses ametlikel andmetel 7 inimest. Mitteametlikel andmetel hukkus esimesel päeval teadaolevalt kokku 16 inimest, sealhulgas 12 pantvangi. Arvati, et kuni 5 inimest sai surma sündmuste alguses. Hijem selgus, et lisaks oli koridoris kahe naissoost enesetaputerroristi poolt tapetud 20 meest.

Hõivatud hoonest oli päev läbi kuulda püssipauke. Oli ka üks seletamatu tugev plahvatus. Arvatakse, et kaks lõhkeainevöödega naist lasksid kooli koridoris õhku 20 inimest. Üks terroristidest süütas trasseerivate kuulidega naaberhoone katuse, mis varsti kustutati.

Hoone ümber kogunes umbes 1000 inimest, peamiselt lastevanemaid. Lastevanemad salvestasid Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks videokasseti, milles nad kutsusid üles pantvangivõtjate nõudmisi täitma. Vanemad jäid ööseks kooli juurde. Nad veetsid öö põhiliselt sõjaväeosas, mis asub 200 m kaugusel koolist.

Putin sõitis kohe pärast sündmuste algust Sotšist Moskvasse ning kohtus lennujaamas siseministri ja Föderaalse Julgeolekuteenistuse juhiga.

Teine päev[muuda | muuda lähteteksti]

Toitu ja vett hoonesse sisse tuua terroristid ei lubanud. Osa lapsi vajas suhkurtõve tõttu ravimeid. Hoone juures ootasid kiirabibrigaadid. Pantvangide hulgas olev kooli direktor teatas 2. septembri hommikul, et pantvangide olukord on rahuldav. 2. septembri õhtupoolikul lubasid terroristid tuua vett.

Venemaa ettepanekul kogunes 1. septembril ÜRO Julgeolekunõukogu ning mõistis pantvangide võtmise hukka ja nõudis pantvangide kohest ja tingimusteta vabastamist. President George W. Bush olevat pakkunud Venemaale kriisiga toimetulemiseks igakülgset abi. Ka Suurbritannia välisminister Jack Straw pakkus 2. septembril telefoni teel abi.

Ööl vastu 2. septembrit hommikul pakuti terroristidele vaba pääsu Tšetšeeniasse, millest nad keeldusid. Samuti keeldusid nad toidust ja veest. Leonid Rošal püüdis telefoni teel saavutada kokkulepet, et lastest pantvangid asendataks täiskasvanutega, kuid sellest terroristid keeldusid. Lastega olevat kõik korras. Kell 3 öösel telefoniside katkes.

2. septembril umbes kell 3.30 kohaliku aja järgi oli piirkonnas 10-minutiste vaheaegadega kaks suurt plahvatust. Kooli juurest tõusis paksu suitsu.

Mõned pantvangid olevat mobiiltelefoni abil teatanud, et nende tingimused on kohutavad.

Putin teatas 2. septembril, et pantvangide vabastamiseks ei kasutata jõudu, sest nende turvalisus on kõige tähtsam.

2. septembril kell 16.40 vabastasid ründajad pärast läbirääkimisi Ingušsia endise presidendiga 26 või 32 inimest (vanad naised ja rinnalapsed koos emadega). Mõned emad olevat seatud valiku ette võtta kaasa ainult üks oma kahest lapsest. Pantvangidel käis järel endine Inguššia president Ruslan Aušev. Aušev jätkas läbirääkimisi. Õhtul kontakt terroristidega katkes.

Õhtul toimus kaks tugevat plahvatust. Nähtavasti tulistasid terroristid granaadiheitjatega granaate, sest nad olid märganud piirajate liikumist. Võib-olla tahtsid nad lihtsalt piirajaid eemal hoida.

Kolmas päev[muuda | muuda lähteteksti]

3. septembril kella 6.30 paiku heideti veel kaks granaati.

Kell 7.30 taasalustati läbirääkimisi. Öö jooksul ei olnud õnnestunud nendega kontakti saada.

Terroristid nõustusid lubama tuua hoonesse toitu ja vett. Dzassohhov ja Aušev palusid Aslan Mashadovit aidata kriisi lahendada. Terroristid nõustusid välja andma hukkunute surnukehad. Mõni minut pärast seda, kui surnukehade vastuvõtjad suundusid hoone poole, kell 13.04 või 13.05 oli kuulda automaadivalanguid ja kahte väga tugevat plahvatust. Sõdurid jooksid hoone poole. Kell 13.14 õnnestus 30 pantvangil põgeneda. Mõned lapsed olid verised. Hoonest väljusid ka terroristid, kes tulistasid põgenejaid selja tagant. Tekkis tulevahetus terroristide ja Vene vägede vahel. Mitu terroristi sai surma. Osa koolimajast oli õhku lastud ning osa katusest kell 13.30 sisse varisenud. Hoone kohal on paks suits. Kell 13.31 hakkasid kiirabiautod haavatuid ära viima. Koolimaja lähedale seati sisse välihospidal (kella 14.30 oli sinna toodud 158 last). Kell 13.46 püüdsid mõned terroristid hoonest lahkuda. Kell 13.53 toimus veel üks plahvatus. Kell 13.58 ründasid eriüksused hoonet ja said selle kella 14.05-ks peaaegu enda kontrolli alla. Võimude teatel oli enamik pantvange elus. Hukkus esialgsetel teadetel 150 pantvangi. Viis terroristi lasti põgenemiskatsel maha. Hoonest põgenes palju inimesi, mitmed neist verised ja mõned poolalasti. Hoone kohal hõljus 4 kopterit.

Kell 14.40 oli jälle kuulda tugevaid plahvatusi: sõdurid tegid seina sisse auke, et lapsed saaksid põgeneda. Terroristid püüdsid linnast põgeneda. Kardeti, et nad võisid lapsi kaasa võtta. Plahvatused ja püssipaugud jätkusid. Hoonest kanti välja vähemalt kolm surnukeha. Kella 14.14-ks olevat olnud kõik pantvangid koolimajast välja viidud. 13 terroristi sulgesid end ühte majja linna lõunaosas. Julgeolekujõud ründasid seda maja.

Kes olid pantvangivõtjad?[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone hõivajaid oli vähemalt 17, nende hulgas oli naisi. Mõned kandsid lõhkeainevöösid. 1. septembri õhtupoolikul olevat nad võtnud maskid eest. Võimude esialgse teate järgi oli nende seas osseete, ingušše, tsetšeene ja venelasi. Nende isikud olevat kindlaks tehtud, kuid nimesid ei avaldatud.

Algusest peale kahtlustati tšetšeeni mässulisi või nende toetajaid, kuid ka püüdu tšetšeeni mässulisi diskrediteerida. Tšetšeeni mässuliste juht Aslan Mashadov eitas oma võitlejate osalemist pantvangide võtmises. Kurjategijad olevat helistanud ajalehele New York Times ja teatasid, et nad on Rijadus-Salihiini islamistlik šahiidide pataljon (allub Šamil Bassajevile).

Vene võimud hoidusid seostamast ründajaid tšetšeenidega, vaid rääkisid pigem rahvusvahelisest terrorismist.

Aslambek Aslahhanov väitis: "Need ei olnud tšetšeenid. Kui ma hakkasin nendega tšetseeni keeles rääkima, siis nad vastasid: me ei saa aru, rääkige vene keelt." Uurimise käigus olevat selgunud, et hõivajate seas olevat olnud araablasi, tatarlasi, kasakaid, tšetšeene, korealasi ja isegi üks kohalik elanik. Olevat kindlaks tehtud, et tegemist oli ühe Šamil Bassajevi jõugu tuumikuga ning et nad osalesid ühes terrorirünnakus Inguššiale 21. juunist 23. juunini 2004. Võimud teatasid algul, et surnud pantvangivõtjate seas on kümme araablast, hiljem täpsustati, et üks neist on neeger. See pani oletama, et tegemist on Tšetšeenia iseseisvust toetavate islamistlike terroristidega.

Mõned ellujäänud pantvangidest ei näinud terroristide seas araablasi, teised aga väitsid, et nende keel kõlas nagu araabia keel, mitte nagu tšetšeeni keel. Ajalehes Izvestija avaldatud anonüümse tunnistuse järgi ei olnud neegriks peetav pantvangivõtja neeger, vaid ta tapeti 1. septembril ja tema keha muutis lagunemisel värvi.

Artikkel kajastab 3. septembri, osaliselt 4. septembri seisu.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]