Pietro Mascagni

Allikas: Vikipeedia
Pietro Mascagni 1903. aastal
Mascagni 25-aastaselt

Pietro Antonio Stefano Mascagni (7. detsember 1863 Livorno2. august 1945 Rooma) oli itaalia helilooja ja dirigent.

Ta kuulub ooperiajaloos koos Ruggero Leoncavallo, Francesco Cilea, Giacomo Puccini, Alberto Franchetti ja Umberto Giordanoga itaalia heliloojate sellesse koolkonda, kelle liikmeid on nimetatud ooperižanri verismi koolkonna rajajateks.

Pietro Mascagni komponeeris 15 ooperit, ühe opereti, orkestri- ja vokaalmuusikat, laule ja klaveripalu. Kuid oli väljaspool Itaaliat tuntud kui „ühe ooperi mees”, sest peale "Cavalleria rusticana" ("Talupoja au") jäid teised ooperid praktiliselt ilma laiema tähelepanuta.

Õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Domenico ja Emilia Mascagni teine poeg. Isal oli pagaritöökoda. 13-aastaselt alustas Livorno muusikakoolis (Instituto Musicale di Livorno) helilooja ja muusikakriitiku Alfredo Soffredini juures muusikaõpinguid. Hakkas juba 16-aastaselt komponeerima. 1880. aastaks oli kirjutanud "Sinfonia in do minore", "Prima sinfonia in fa maggiore", "Elegia", "Kyrie", "Gloria" ja "Ave Maria". 1882–1885 jätkas õpinguid Milano konservatooriumis helilooja Amilcare Ponchielli ja Michele Saladino juures.[viide?]

Vaatamata talendi varasele avaldumisele jättis Pietro Mascagni laiskuse tõttu õpingud pooleli ning asus tööle Vittorio Forli ja vendade Scognamigliode rändoperetitrupi dirigendina. Juhatas ka Genovas Luigi Arnaldo Vassallo ooperitrupi etendusi. 1881. aastal võitis kantaadiga "In Filanda" ("Ketrusveskis") Milano muusikavõistlusel esimese auhinna. 1884 asus tööle Milano Teatro dal Verme orkestrisse. 1885 juhatas operetihooaega Parmas. Samal aastal esietendus Cremonas tema operett "Il re a Napoli in Cremona" ("Napoli kuningas Cremonas"), mida ta ise dirigeeris. 1886 sai vastloodud Cerignola konservatooriumis klaveri- ja lauluõpetaja koha.[viide?]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1889. aastal abiellus Pietro Mascagni Argenide Marcellina (Lina) Carbognaniga, kellest sai tema loominguline innustaja ja mänedžer. Neil sündis kaks poega ja üks tütar. Milano konservatooriumis õppides sõbrunes Pucciniga. Nende suhted jahenesid mõneks ajaks märgatavalt, kui Puccini väljendas oma antipaatiat Lina suhtes. Hiljem juhatas Puccini oopereid ning mängis sageli koos Puccini ja Leoncavalloga kaarte. 1932. aastal astus Itaalia fašistlikku parteisse (Partito Nazionale Fascista, PNF), nagu tollal tegid paljud muusikud ja heliloojad, nende seas ka tema lähedane sõber helilooja Umberto Giordano. Kirjutas fašistlike pidulike sündmuste jaoks hulgaliselt orkestri- ja koorimuusikat. Komponeeris 1935. aastal Milano La Scalale heroilise ooperi "Nerone", pidades nimikangelases silmas Benito Mussolinit.[viide?]

Carlo de Fornaro karikatuur Mascagnist dirigendina

Ooperihelilooja[muuda | muuda lähteteksti]

Pietro Mascagni esimene ooperialane katsetus oli ühe varasema kantaadi "Pinotta" mugandus, mille tulemust küll häbenes, kuid soostus siiski selle ettekandmise 1932. aastal San Remos. Järgmine katse oli romantiline tragöödia "Guglielmo Ratcliff", mis jäi esialgu täielikult lõpetamata, kuna ei leidunud lavastamissooviga teatrit. Esitati La Scalas alles 1895. aastal. Täistabamus oli aga 1890. aastal valminud ooper "Cavalleria rusticana" ("Talupoja au"), millega võitis esimese auhinna muusikakirjastaja Edoardo Sonzogno korraldatud ühevaatuseliste ooperite konkursil. Teose lähetas ta konkursile üksnes Lina tungival pealekäimisel. Esietendusel Roomas 17. mail 1890 sai see Sitsiilia armastuse ja viha probleeme käsitlev teos triumfaalse vastuvõtu osaliseks. Helilooja kutsuti pärast etendust kuuskümmend korda kummardama. Teos levis kümne kuu jooksul praktiliselt üle kogu ooperilembese Euroopa ning tegi praktiliselt tundmatu helilooja üleöö kuulsaks nii Itaalias kui ka teisel pool Atlandi ookeani. Ooper kindlustas Mascagni majanduslikult ning võimaldas pühenduda pea täielikult heliloomingule. "Talupoja au" kujundas Mascagni maine kogu eluks ning saadab tema nime tänaseni. "Cavalleria rusticana" ja Leoncavallo "I pagliacci" ("Pajatsid", 1892) panidki aluse verismo-ajastule. Edasine karjäär kuni elu lõpuni oli üksainus katse "Cavalleria rusticana" taset ja edu ületada, kuid see eesmärk jäigi saavutamata. Kirjutas veel 14 ooperit ja kaks operetti, kuid enamik neist kukkus esietendusel läbi ning on tänaseks praktiliselt unustatud või neid esitatakse haruharva. Mõningast tähelepanu on tänapäeval pälvinud vaid "L'amico Fritz" ("Sõber Fritz") ja "Iris".[viide?]

Muusikaalane tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1895–1903 juhtis Pietro Mascagni Liceo Rossini teatrit Pesaros. 1900. aastal käis ta ringreisil Moskvas ja Peterburis ning 1902–1903 USAs. 1903–1911 oli Pietro Mascagni Rooma Scuola Musicale ja 1909–1911 ka Rooma Teatro Costanzi muusikajuht. 1911 ja 1922 käis seitsmekuulisel ringreisil Lõuna-Ameerikas. 1914. aastal võitles ta koos Pucciniga Itaalia osalemise vastu Esimeses maailmasõjas. 1927. aastal asus Pietro Mascagni alaliselt elama Rooma ning alustas tihedat koostööd Opera di Romaga, mis kestis praktiliselt elu lõpuni. Iseõppinud dirigendina juhatas lisaks oma teostele ka Puccini, Leoncavallo, Ponchielli, Boito, Giordano jt teoseid. Tema kaasaegsed nimekad dirigendid, eriti Toscanini, ei pidanud teda kunagi omasuguseks.1932. aastal ühinemine Itaalia fašistliku parteiga tõi kaasa, et ta kaotas rahva ning kolleegide silmis komponisti hea maine. Üritas olla Itaalia fašistlike valitsejate muusikaliseks suuvoodriks. Selle tulemusena pöörasid teised heliloojad ja dirigendid talle lõplikult selja ning tema teoseid boikoteeriti. Elu viimased aastad elas põlualuse ja vaesena Rooma hotellis Grand Hotel Plaza. Tänapäeval on tema maine veristliku ooperikoolkonna loojana taastunud ning suhted fašistidega andestatud.[viide?]

Eestis on tema teostest esitatud vaid "Talupoja au" ("Cavalleria rusticana"): Estonias 1919, 1936, 1942, 1978, 2004 (kontsertettekanne), 2006; Vanemuises 1935, 1944, 1963.[viide?]

Ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Pinotta (komp 1881, San Remo, 1932),
  • Il re a Napoli in Cremona (operett, Cremona, 1885),
  • Cavalleria rusticana (Rooma, 1890),
  • L’amico Fritz (Rooma, 1891),
  • I Rantzau (Firenze, 1892),
  • Guglielmo Ratcliff (Milano, 1895),
  • Silvano (Milano, 1895),
  • Zanetto (Pesaro, 1896),
  • Iris (Rooma, 1898),
  • Le maschere (Rooma, 1901),
  • Amica (Monte Carlo, 1905),
  • Isabeau (Buenos Aires, 1911),
  • Parisina (Milano, 1913),
  • Lodoletta (Rooma, 1917),
  • Sí (operett, Rooma, 1919),
  • Il piccolo Marat (Rooma, 1921),
  • Nerone (Milano, 1935).