Luciano Pavarotti

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Luciano Pavarotti

Luciano Pavarotti (12. oktoober 1935 Modena, Itaalia6. september 2007 Modena, Itaalia) oli Itaalia lüürilis-dramaatiline ooperitenor. Hinnatud 20. sajandi karismaatilisemaks, professionaalsemaks, edukamaks ja populaarsemaks tenoriks. Omas väga ilusat varjundirikast häält. Oli tuntud ja imetletud laitmatut diktsiooni ja suurepärast laulmistehnika pärast. Paistis silma imposantse laval oleku ja rollide väljendusrikka esitamise poolest. Nimetatud kommertstenoriks, kuna osales paljude ooperite täispikkades helisalvestustes, plaadistas arvukalt individuaalseid ooperiaariaid, mõne partneriga ooperiduette ning esitas meelsasti ka popmuusikat. Tema plaadistusi müüdi üle 100 miljoni eksemplari. Paistis oma ooperivälistes esinemistes silma elurõõmu ja sooja esinemise poolest. Esines pea kõikjal maailmas soolokontsertiga ning koos Hispaania tenorite Plácido Domingo ja José Carrerasega suure populaarsuse saavutanud kolme tenori kontsertidel. Suhtles meelsasti ajakirjandusega ning oli sage esineja raadios ja televisioonis.

Noorus ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Pavarotti isa Fernando oli pagar ja amatöörtenor. Ema Adele töötas sigarivabrikus. Nooruses mängis jalgpalli. Oli Modena meeskonna väravavaht ja unistas elukutselise jalgpalluri karjäärist. Ema aga soovis, et temast saaks kooliõpetaja. Isa juhendamisel harjutas noorukina seitse aastat laulmist võttes eeskujuks tollaste Itaalia nimekate tenorite Beniamino Gigli, Giovanni Martinelli, Tito Schipa, Enrico Caruso ja Giuseppe Di Stefano helisalvestisi. 9-aastaselt hakkas koos isaga laulma väikese Modena kiriku kooris, mis võitis 1955. aastal Walesi rahvusvahelisel koorifestivalil esimese auhinna.

Alustas tõsiseid lauluõpinguid alles 19-aastaselt Arrigo Pola juures, kes oli Modena teatri elukutseline tenor. Jätkas õpinguid Mantovas Francesco Campogalliani juures, kes õpetas ka Pavarotti lapsepõlvesõpra, tulevast eliitsopranit Mirella Frenit, kes oli tema partner paljudes ooperites. Freni on rääkinud, et neil olnud imikutena üks ja sama amm, kuid Luciano imenud ära suurema osa amme piimast. Dirigent Richard Bonynge on väitnud, et Pavarotti ei õppinudki kunagi nooti lugema.

Pavarotti allkiri

Karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Võitis 1961. aastal rahvusvahelise lauljate võistluse (Concorso Internazionale), mille tulemusel sai võimaluse alustada kutselise tenori karjääri väikestes Itaalia provintsiteatrites. Debüüt toimus 29. aprillil 1961 Reggio Emilias Puccini ooperis "La bohème" Rodolfo rollis. Tema väljendusrikas lüüriline laulmine avaldas otsekohe muljet. 1961. aastal esines juba ka väljaspool Itaaliat, esitades Rodolfo rolli Belgradis. 1963. aastal laulis Amsterdamis (Edgardo, "Lucia di Lammermoor"), Viini Riigiooperis (Mantua hertsog Verdi "Rigoletto"), Zürichis ja Londoni Covent Gardenis (Rodolfo). Samal aastal astus esimest korda üles teleprogrammis ning laulis Hispaanias, Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. 1964. aastal toimus esimene festivaliesinemine Glyndebourne'i ooperifestivalil (Idamante, Mozarti "Idomeneo"). 1965. aastal debüteeris Ameerikas (Miamis), lauldes "Lucia di Lammermooris" Joan Sutherlandi partnerina, kellega koos käis samal aastal ka väga menukal Austraalia turneel.

Ino Savini, Luciano Pavarotti ja Mirella Freni Bolognas 1969

Läbimurre[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aasta esimene esinemine Milano La Scalas Rodolfo rollis, tähendas juba läbimurret Itaalia tenorite eliiti. Järgnes üks kõrgelt koteeritud esinemine teisele. 1967. aastal laulis Montreali maailmanäituse kultuuriprogrammi kontserdil ning debüteeris San Francisco Operas (Rodolfona "La bohème'is"). 1968. aastal toimus esimene ülesastumine New Yorgis mainekas Metropolitan Operas – ikka oma tollases trumprollis Rodolfona. See oli väga edukas esinemine. Kuid Pavarotti fenomen sündis 17. veebruaril 1972, kui ta esitas Metropolitan Operas Tonio partii Donizetti ooperis "La fille du régiment" ("Rügemendi tütar"), millele järgnesid tohutud ja kauakestvad ovatsioonid. Ameeriklased käivitasidki tema omamoodi ooperi poplaulja sündroomi, mis kiiresti levis üle maailma ning saatis teda kuni karjääri lõpuni.

Teatrid ja rollid[muuda | muuda lähteteksti]

Pavarotti karjäär ooperilavadel kestis 43 aastat, Selle aja jooksul laulis ta praktiliselt kõikides maailma juhtivates ooperimajades: Pariisi Opéras, Viini riigiooperis, Barcelona Liceus, Arena di Veronal, Montrealis, Philadelphias, Chicago Lyric Operas, Rooma Teatro del'Operas, Veneetsia La Fenices, Buenos Airese Teatro Colónis, Firenzes, Londoni Covent Gardenis, Viini Viini Riigiooperis, Pekingis, Brüsseli La Monnaies, Peterburis jm.

Repertuaaris olid pea kõik olulisemad tenorirollid, nagu Elvino ("La sonnambula"), Nemorino ("L’elisir d’amore"), Mantova hertsog ("Rigoletto"), Alfredo ("La traviata"), Rodolfo ("La bohème"), Cavaradossi ("Tosca"), Calaf ("Turandot"), Arturo ("I puritani"), Radamès ("Aida"), des Grieux ("Manon Lescaut"), Fernando ("La favorite"), Edgardo ("Lucia di Lammermoor"), Tebaldo ("I Capuleti e i Montecchi"), Arnold ("Guillaume Tell"), Orombello ("Beatrice di Tenda"), Fritz ("L’amico Fritz"), Enzo ("La Gioconda"), Manrico ("Il trovatore"), "Othello" (Verdi), Pinkerton ("Madama Butterfly"), Rodolfo ("Luisa Miller"), Canio ("I pagliacci"), Faust ("Mefistofele"), Itaalia laulja ("Der Rosenkavalier") jt. 1989. aastal lavastas Veneetsia La Fenices Donizetti ooperi "La favorite" ("Favoriit") jt.

Pavarotti esinemas kontserdil

Tegevus väljaspool ooperimaja[muuda | muuda lähteteksti]

Oli kõrgelt koteeritud kontserdilaulja. Londoni Hyde Parki vabaõhukontserdil (1991) oli 150 000, New Yorgi Central Parkis (1993) 500 000 ja Pariisi Eiffeli torni juures (1994) 300 000 kuulajat. Esines aastatel 1990–2003 koos José Carrerase ja Plácido Domingoga 31 korral 15 riigis kolme tenori kontserdikavadega. Tegutses pärast lavategevusest loobumist lauluõpetajana sünnilinnas Modenas ja korraldas meistriklassi kursusi. Tegi endale nime noorte talentide edutajana. Alates 1982. aastast korraldas rahvusvahelisi noorte lauljate võistlusi. Oli väljapaistev ja rahvusvaheliselt teenekas ooperi populariseerija ning Itaalia ja Napoli laulude esitaja. Helisalvestistes domineerib ooperimuusika, kuid arvukalt on ka jõulumuusika, Napoli, laste- ja poplaulude salvestisi.

Sai tuntuks gurmaanina, mille tulemuseks olid suured probleemid kehakaaluga, mis mõjutas lavalist liikumist ja partneritega suhtlemist.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Pavarotti abiellus 1961. aastal Adua Veroniga. Neil sündis kolm tütart: Lorenza, Christina ja Giulia. Kooselu kestis 34 aastat. Lahutusprotsess kestis kuni 2002. aastani. Seejärel abiellus 13. detsembril 2003 oma endise assistendi, endast 34 aastat noorema Nicoletta Mantovaniga, kellega oli aastaid koos elanud ja saanud tütar Alice'i. Samal 2002. aastal lõpetas ka 36 aastat kestnud sidemed oma mänedžeri Herbert Bresliniga, kes sellest solvununa avaldas kaks aastat hiljem raamatu "The King & I", milles tõi esile Pavarotti iseloomu varjukülgi. Avaldanud autobiograafia "My Own Story" (London, 1981).

Pavarotti Madame Tussaud' vahakujude muuseumis

Tähelepanuavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

On saanud arvukalt rahvusvahelisi auhindu ja tunnustusi. 2001. aastal sai Washingtoni Kennedy kultuurikeskuse, UNHCRi Nanseni ja World Social Awardi auhinna. 16. oktoobril 2004 Washingtonis toimunud galakontserdiga (kohal viibis president Bush abikaasaga) tähistas oma kandmist mainekasse American Hall of Fame'i liikmeskonda. 9. märtsil 2004 korraldas Metripolitan Opera Guild tema auks 1200 külalisega vastuvõtu. Saanud ordeni „Teenete eest Itaalia Vabariigi ees” (Ordine al merito della Repubblica Italiana, OMRI) ja Itaalia Suure Risti, Prantsuse Légion d’Honneuri, Viini riigiooperi ettepanekul Austria Kammersängeri jm aunimetusi. Mitme Emmy ja Tony auhinna omanik. Paljude USA ülikoolide audoktor. Kuulub Guinnessi rekordiraamatusse enim ühe etenduse jooksul (165 korda) eesriide ette kummardamiseks väljakutse eest. On enim müüdud klassikaalbumi (kolme tenori "In Concert") eest. Postuumselt määrati talle 2013. aastal Italy-USA Foundation America Award.

Heategevuskontsertidega kogus pagulaste abistamiseks üle 1,5 miljoni dollari. Sai selle tegevuse eest 2001. aastal ÜRO Kõrgemalt Põgenikekomiteelt (UNHCR) Nanseni medali, samuti Punase Risti "Award for Services to Humanity" ja autasu "Freedom of London Award".

Eluloojang[muuda | muuda lähteteksti]

13. märtsil 2004 toimus New Yorgi Metropolitan Operas tema lavalt lahkumise Puccini "Tosca" etendus, kus ta esitas Cavaradossi rolli. Ehkki osa ettekandmine suuresti ebaõnnestus, austas publik teda seistes 12-minutilise aplausiga. Märtsis 2005 tehti talle kaelaoperatsioon, mistõttu tühistati kolme tenori kontsert Mehhikos. Kavandas aastateks 2005–06 üleilmse lahkumisturnee, kuid see jäi detsembris 2005 pärast Taiwanil esinemist pooleli. 10. veebruaril 2006 esitas Torino taliolümpiamängude lõputseremoonial Puccini aaria „Nessun dorma” ooperist "Turandot", mille rahvusvaheline publik võttis vastu kauakestvate ovatsioonidega. Seejärel loobus üldse laulmisest. Juulis 2006 tehti talle seljaoperatsioon. Surma põhjuseks diagnoositi kõhunäärme vähk.

Luciano Pavarotti ja tema perekonnaliikmete haud Modenas

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Yes, Giorgio" (1982),
  • "Rigoletto" (1982),
  • "Christmas with Luciano Pavarotti" (1988),
  • "Pavarotti and Friends" (1992),
  • "Pavarotti: My world" (1995),
  • "Un ballo in maschera" (2002)

Üle 20 ooperietenduse salvestise televisioonis näitamiseks.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]