Renata Tebaldi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Renata Tebaldi 1949. aastal

Renata (Ersilia Clotilde) Tebaldi (1. veebruar 1922 Pesaro19. detsember 2004 San Marino) oli  Itaalia lüüriline sopran. Teise maailmasõja järgse perioodi väljapaistvamaid ja armastatumaid sopraneid. Väidetavalt üks 20. sajandi ilusaima häälega ooperilaulja. Kasutas oma tugevat häält hea maitse ja viimistletud tehnikaga. Kriitikud jagasid talle valdavalt kiitust kinnitades, et iga tema esinemine oli kultuurisündmus. Oli tuntud kui heade näitlejaomadustega sümpaatne isiksus, kes alati arvestas lavapartnerite soove ega tekitanud primadonnana teatrijuhtidele tujutsemisega peavalu.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Isa Teobaldo Tebaldi oli nimekas tšellist. Meditsiiniõest ema Giuseppina Barbieri huvitus muusikast. Vanemad lahutasid kui Renata polnud veel sündinud. Kasvas üles ema käe all ja ema vanemate kodus Langhiranos. Haigestus 3-aastaselt lastehalvatusse, mis piiras liikumist. Seetõttu huvitus muusikast. Ema soovis, et tütar õpiks mängima klaverit ja saatis ta 13-aastaselt õppima seda muusikariista Parmasse Giuseppina Passani juurde. Passani sai aga aru, et tütarlaps peaks õppima laulmist ning aitas kaasa, et ta sai 17-aastaselt asuda seda õppima Parma Arrigo Boito nimelises konservatooriumis esialgu helilooja ja lauluõpetaja Italo Brancucci ning siis helilooja, muusiku ja lauluõpetaja Ettore Campogalliani juhendamisel.  Jätkas lauluõpinguid oma sünnilinna Pesaro konservatooriumis (Liceo musicale Rossini) nimeka soprani Carmen Melisi ja tunnustatud lauluõpetaja Giuseppe Paisi juhendamisel. Pesaro oli ka Rossini sünnilinn. Ameerika aastatel täiendas end New Yorgis lauluõpetaja, soprani ja pianisti Beverley Peck Johnsoni juhendamisel.

Karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Lavadebüüt toimus 1944. aastal Rovigos Arrigo Boito ooperi Mefistofele Elena rollis, Seejärel laulis Parma teatris ooperites La bohème, L'amico Fritz ja Andrea Chénier. Saavutas suure tähelepanu ja tunnustuse kui 1946. aastal esitas Triestes Desdemona (Otello) rolli. Samal aastal läks Milanosse ette laulma Arturo Toscaninile, kellele avaldas sügavat muljet. Toscanini nimetas kuuldut „ingli hääleks” ja kutsus ta samal aastal toimunud sõjas kannatada saanud ja kiiresti restaureeritud maailma juhtiva ooperitempli La Scala avamise galakontserdil osalema. Tebaldi esitas seal palvusestseeni ("Dal tuo stellato soglio") Rossini ooperist Mosè in Egitto ning esitas samas Verdi Te Deumi ettekandmisel soprani partii. Need esinemised olid sedavõrd muljetavaldavad, et sai La Scala samal aastal esitada kahte rolli (Margherita ja Elena) Boito ooperis Mefistofeles ning Elsa rolli Wagneri ooperis Lohengrin. Järgmisel aastal esitas La Scalas Eva rolli Wagneri ooperis Die Meistersinger von Nürnberg ja Mìmi osa Puccini ooperis La Bohème. Oli La Scala solist kuni 1951. aastani.

Toscanini pakkus talle 1950. aastal Aida rolli, mis oli kirjutatud dramaatilisele sopranile. Tebaldi oli esialgu veendunud, et see talle kui lüürilisele sopranile ei sobi. Kuid Toscanini suutis teda veenda ning koos Mario del Monacoga (Radamès) viisid nad nõudliku Milano publiku suurde vaimustusse. See oli 28-aastasele noorele lauljale väga suur edu ning käivitas otsekohe ka tema rahvusvahelise karjääri.

Tebaldi sõbranna Dinaga New Yorgis

Suhted Maria Callasega[muuda | muuda lähteteksti]

1951. aastal ühel Aida etendusel tundis Tebaldi end halvasti ning  pidi etenduse pooleli jätma. Kuna käepärast polnud ühtegi sobivat asendajat Itaaliast, palgati järgmistesse etendustesse teda asendama välismaine sopran Maria Callas. Callas tuli rolli esitamisega suurepäraselt toime ning jäigi selles osas Tebaldit asendama. Samal aastal kutsuti mõlemad esinema ühele ja samale soolokontserdile Rio de Janeiros. Enne esinemist leppisid nad kokku, et vaatamata publiku nõudmisele kumbki lisapalasid ei esita. Tebaldi sai marulise ovatsiooni osaliseks ning esitas kaks lisapala. Callaselt lisapala ei soovitud. See solvas Maria Callast hingepõhjani ning siis käivitus aastatepikkune vaen ja rivaalitsemine, ehkki pärast Aida juhtumit oli ka juba olnud omavahelist nokkimist. Callas näiteks võrdles ühes intervjuus ajakirjale Time ennast ja Tebaldit nagu šampanjat (Callas) konjakiga (Tebaldi). Tebaldi vastas sellele, et tal on üks asi, mida Callasel pole – süda. Tavaliselt viibis edaspidi nende etendustel korraga mõlema poolehoidjaid või mõlema poolt palgatud klaköörid, kes püüdsid vastastikku üksteist üle trumbata oma lemmiku ülistamisel ja konkurendi väljavilistamisel. Septembris 1968 nende rivaalitsemine aga lõppes ja seda Callase initsiatiivil. Pärast ühte Adriana Lecouvreuri etendust New Yorgi Metropolitan Operas (MO) läks Callas rivaali kiitma suurepärase esinemise eest. Mõlemad embasid teineteist fotograafide kaamerate ees ning Callas ei lausunud edaspidi kuni oma surmani Tebaldi kohta enam ühtegi halba sõna.

Rahvusvaheline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1951–55 laulis La Scalas üksikutes etendustes, esinedes Itaalias  peamiselt Napoli Teatro San Carlos. Oli samal ajal sage külalisesineja Londoni Covent Gardenis. 1955. aastal debüteeris Põhja-Ameerikas, esitades San Francisco Operas Aida rolli ning New Yorgi Metropolitan Operas Desdemona partiid. Seejärel kujuneski kuni 1973.aastani MO juhtivaks sopraniks ning see teater oli sisuliselt tema koduteater, kus teda imetleti ning rikkalikult tasustati.

4. märtsil.1960 osales ooperiajaloo ühel traagilisemal etendusel.  MO-s esitati Verdi ooperit La forza del destino. Tebaldi oli Leonora rollis. Tema partneriks Don Carlo rollis oli  Ameerika nimekas bariton Leonard Warren.  Warren oli just lõpetanud Don Carlo III vaatuse aaria, mis algas sõnadega „Morir, tremenda cosa” ("Surra, tohutu asi”)  ning valmistus avama suletud ümbrikku, et hüüda "E salvo, o gioia" („Ta on päästetud, oh rõõmu”) valmistudes esitama jõulist kabalettat kui varises lavapõrandale ja suri sealsamas publiku ning kolleegide silme all abi saamata. Tebaldi viibis sel ajal garderoobis ja oli juhtunust nii šokeeritud, et ei soovinud enam selles ooperis osaleda.

1956–69. aastal laulis ka Chicago Lyric Operas, käis esitamas rolle Pariisis, Buenos Aireses, Viinis, Roomas, Brüsselis jm. Oli oma aja väljapaistvamaid Verdi ja Puccini rollide esitajaid. Trumprollideks olid Violetta (La traviata) ja Tosca. Üheks publiku poolt kõrgelt hinnatud rolliks oli ka Minnie (La fanciulla del West). Ühes selle ooperi lavastuses Metropolitan Operas pidi ta III vaatuses tulema lavale hobuse seljas. Kuid ta oli hobuseid kartnud lapsest peale. Leiti väga taltsas ja sõbralik hobune. Veendunud, et loom on ohutu, läks Tebaldi ta juurde ja lausus: „Hüva, Mr. Hobune, mina olen Tebaldi. Me peame saama sõpradeks, ah?”

Renata Tebaldi Cio-Cio-Sani rollis Puccini ooperis Madame Butterfly

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta polnud kunagi abielus. Ühes intervjuus selgitas oma vallaliseks jäämise põhjuseid: „Kuidas ma saan olla abikaasa, ema ja laulja korraga? Kes hoolitseb minu lapse eest kui ma käin mööda maailma ringi?” Ta lisas, et on olnud mitu korda armunud, mis on ühele naisele hea asi.  Tal oli olnud lühike suhe nimeka ooperibassi Nicola Rossi-Lemeniga ja pikem kooselu dirigent Arturo Basilega.

Lahkus 51-aastaselt 1973. aastal lavalt, esitades MOs Desdemona rolli, millega oli teinud läbimurde ja alustanud karjääri MO-s. Andis kuni 1976. aastani kümneid kontserte peamiselt koos tollase väljapaistvaima tenori Mario del Monacoga. Asus pärast lauljakarjääri lõpetamist elama Milanosse kus viis läbi meistriklassi kursusi. Täielikult ooperimaailmast kaugenenuna asus elama San Marinosse. Suri seal 82-aastaselt oma kodus.  Ta on maetud Langhirano Mattaleto surnuaiale perekonna kabelisse.

2010–2013. aastal oli Langhirano 15. sajandist pärit Torrechiara lossis avatud Renata Tebaldile pühendatud alaline näitus.  Selle näituse baasil asutati Bussetos tema muuseum, mis avati 7. juunil 2014.

Itaalia režissöör Clemente Fracassil valmis 1953. aastal Giuseppe Verdi ooperi Aida filmiversioon kus nimiosa mängis Sophia Loren, kuid tema eest laulis Renata Tebaldi.

1923. aastast tegutsev inglise nimekas klassikalist muusikat propageeriv ajakiri Gramophone arvas ta oma 2011. aastal asutatud Kuulsuste Halli (Hall of Fame) lauljate väärikasse nimekirja.

Renata Tebaldi 1961

Repertuaar[muuda | muuda lähteteksti]

Esines oma karjääri 32 aasta jooksul 1262 korda. Nendest 1048 olid esinemised teatrilaval 41 ooperis ja 214 korda osalemine kontsertidel. Järgnevas loetelus pole ooperi nimiosas esinedes rolli veelkord nimetatud. Sulgudes olev arv märgib mitmel korral on ta seda osa ooperilaval esitanud:

Johann Sebastian Bach: St. Matthew's Passion (2)

Arrigo Boito: Elena, Mefistofele (31)

Franco Casavola: Salammbò (3)

Alfredo Catalani: La Wally (12)

Francesco Cilea: Adriana Lecouvreur (54)

Umberto Giordano: Madeleine de Coigny, Andrea Chénier (88), Fedora (5)

Charles Gounod:  Marguerite, Faust (5)

Georg Friedrich Händel: Cleopatra, Giulio Cesare (3)

Pietro Mascagni: Suzel, L'Amico Fritz (4)

Wolfgang Amadeus Mozart: donna Elvira, Don Giovanni (3), Rosina Almaviva, Le Nozze di Figaro (7), Requiem (3)

Amilcare Ponchielli: La Gioconda (39)

Giacomo Puccini: Mimì, La Bohème (111), Minnie, La Fanciulla del West (6), Cio-Cio-San, Madama Butterfly (31), Manon Lescaut (37), Tosca (162)

Licinio Refice: Cecilia (5)

Giacchino Rossini: Pamyre, L'assedio di Corinto (10), Matilde, Guglielmo Tell (7), Stabat Mater (3)

Gaspare  Spontini: Amazily, Fernando Cortez (1), Olympia (3)

Pjotr  Tšaikovski: Tatjana, Jevgeni Onegin (5)

Giuseppe Verdi: Aida (44), Alice Ford, Falstaff (31), Leonora, La forza del destino (52), Giovanna d'Arco (6), Desdemona, Otello (101), Amelia, Simon Boccanegra (17), Violetta, La Traviata (102), Requiem (12), Te Deum (1)

Richard Wagner: Elsa, Lohengrin (27), Eva, Die Meistersinger von Nürnberg (4), Elisabeth, Tannhäuser (12)

Peale nende on helisalvestanud, kuid mitte esitanud laval järgmisi rolle: Liù (Turandot), Leonora (Il Trovatore), Angelica(Suor Angelica), Georgetta (Il Tabarro), Lauretta (Gianni Schicchi), Amelia (Un Ballo in Maschera), Santuzza (Cavalleria rusticana) ja Elisabetta (Don Carlo)

Giuseppe di Stefano ja Renata Tebaldi Roomas 1960

Dirigendid[muuda | muuda lähteteksti]

Oma karjääri jooksul töötas nii teatrimajades, heliplaadistuudiotes ja kontserdisaalides 79 dirigendiga (alfabeetilises järjekorras):

Kurt Herbert Adler, Vladimir Ashkenazy, Herbert Albert, Umberto Berrettoni, Bruno Bartoletti, Arturo Basile, Jan Behr, Leonard Bernstein, Vincenzo Bellezza, Piero Bellugi, Karl Böhm, Sarah Caldwell, Franco Capuana, Guido Cantelli, Carlo Felice Cillario, Fausto Cleva, Glauco Curiel, Victor de Sabata, Pierre Dervaux, Christoph von Donhany, Oliviero de Fabritis, G. del Campo, Yssay Dobrowen, Alberto Erede, Sergio Failoni, Carlo Franci, Gianandrea Gavazzeni, Lamberto Gardelli, Anton Guadagno, Carlo M. Giulini, Franco Ghione, Antonio Guarnieri, Vittorio Gui, Jasha Horenstein, Kiril Kondrašin, Rudolf Kempe, Herbert von Karajan, La Rosa Parodi, Erich Leinsdorf, James Levine, Zubin Mehta, Gaetano Merola, Jean Morel, Lovro von Matačić, Dimitri Mitropoulos, Francesco Molinari-Pradelli, Antonio Narducci, Giuseppe Podestà, A. Paoletti, Jonel Perlea, Georges Prêtre, Franco Patané, Giuseppe Patanè, Angelo Questa, Joseph Rosenstock, Julius Rudel, Nicola Rescigno, Mario Rossi, Ugo Rapalo, Arthur Rodzinsky, Liciano Refice, George Sebastian, Tullio Serafin, George Schick, Fritz Stiedry, Nino Sonzogno, Malcom Sargent, Gabriele Santini, Nello Santi, Sir Georg Solti, Alfredo Simonetto, Thomas Schippers, Arturo Toscanini, Antonino Votto, Silvio Varviso, Albert Wolf, Manno Wolf Ferrari, Ottavio Ziino, Carlo Zecchi.

Helisalvestused[muuda | muuda lähteteksti]

Madama Butterfly (Giacomo Puccini): Dirigent Alberto Erede (1951)

Manon Lescaut (Giacomo Puccini): Dirigent Francesco Molinari-Pradelli (1954)

Tosca (Giacomo Puccini): Dirigent Dimitri Mitropoulos (1956)

Cavalleria rusticana (Pietro Mascagni): Dirigent Alberto Erede (1957)

Andrea Chénier (Umberto Giordano): Dirigent Gianandrea Gavazzeni (1957)

La fanciulla del West (Giacomo Puccini): Dirigent Franco Capuana (1958)

Madama Butterfly (Giacomo Puccini): Dirigent Tullio Serafin (1958)

Mefistofele (Arrigo Boito): Dirigent Tullio Serafin (1958)

La bohème (Giacomo Puccini): Dirigent Tullio Serafin (1959)

Tosca (Giacomo Puccini): Dirigent Francesco Molinari-Pradelli (1959)

Tosca (Giacomo Puccini): Dirigent Gianandrea Gavazzeni (1959), La Scala etendus

Turandot (Giacomo Puccini): Dirigent Eric Leinsdorf  (1959)

Aida (Giuseppe Verdi): Dirigent Herbert von Karajan (1959)

Otello (Giuseppe Verdi): Dirigent Herbert von Karajan (1961)

Adriana Lecouvreur (Francesco Cilea): Dirigent Franco Capuana (1961)

Il trittico (Giacomo Puccini): Dirigent Lamberto Gardelli (1962)

La Wally (Alfredo Catalani): Dirigent Fausto Cleva  (1968)

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Victor Seroff, Renata Tebaldi: The Woman and the Diva, New York 1961

Walter Panofsky, Renata Tebaldi, Berlin 1961

Ken Harris, Renata Tebaldi : An Authorized Biography, New York,  1974

Burian: Tebaldin, Praha 1974

Andre Segond, Renata Tebaldi, Lyon 1981

Anna Maria Gasparri Rossotto, La Tebaldi, Firenze, 1989

Carlamaria Casanova, Renata Tebaldi: The Voice of an Angel, Baskerville, 1995

Vincenzo Ramon Bisogni, Renata Tebaldi – Viaggio intorno ad una voce, Parma, 1999

Paolo Isotta, Omaggio a Renata Tebaldi, Milano 2002

Eddy Lovaglio, Renata Tebaldi: Estatico abbandono, Parma 2008