Igor Stravinski

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib vene heliloojast; reisilaeva kohta vaata artiklit Igor Stravinski (jõelaev).

Igor Stravinski
Sünniaeg 17. juuni 1882
Lomonossov (Venemaa keisririik)
Surmaaeg 6. aprill 1971 (88-aastaselt)
New York
Matmispaik San Michele kalmistu
Alma mater
Amet helilooja, dirigent, muusik
Teosed Petruška, Tulilind
Pereliikmed Juri Stravinski
Autasud Wihuri Sibeliuse preemia, Santiago ordeni komandör
Autogramm

Igor Stravinski (prantsuse ja inglise keeles kasutatakse nimekuju Stravinsky, saksa keeles nimekujusid Strawinsky või Strawinski; vene keeles Игорь Фёдорович Стравинский; 17. juuni (vana kalendri järgi 5. juuni) 1882 Oranienbaum (praegu Lomonossov) – 6. aprill 1971 Los Angeles) oli vene, Prantsusmaa (kodanik aastast 1934) ja Ameerika Ühendriikide (kodanik aastast 1945) helilooja, dirigent ja pianist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa[muuda | muuda lähteteksti]

Igor Stravinski sündis 17. juunil 1882 Oranienbaumis Peterburi lähedal. Tema isa Fjodor Stravinski oli poola päritolu laulja, Maria teatri solist (bass).[1] Tema ema Anna Holodovskaja mängis väga hästi klaverit.[2] Stravinski oli neljalapselise pere kolmas laps. Tema lapsepõlv möödus Peterburis Krjukovi kanali naabruses.[2]

Üheksa-aastaselt hakkas Igor võtma klaveritunde. Ja kuigi tema vanemad olid tihedalt seotud muusikaga, lootsid nad, et pojast saab advokaat. Seepärast õppis Stravinski aastail 1901–1905 Peterburi ülikoolis juurat, samal ajal õppides ka muusikat. 1902. aastal suri tema isa ning 1903. aastal hakkas Stravinski õppima eraviisiliselt Nikolai Rimski-Korsakovi juures ka muusikateooriat ja kompositsiooni.[3] See jäi tema ainsaks kompositsioonikooliks.

1905. aastal kihlus ta oma täditütre (nende emad olid õed)[4][2] ja lapsepõlvesõbra Jekaterina Nossenkoga. Nad abiellusid 23. jaanuaril 1906. Aastal 1907 sündis nende esimene laps Fjodor ja 1908 teine laps Ljudmila.[4][2]

Aastal 1909 tutvus Stravinski oma orkestriteose "Tulevärk" esitusel Sergei Djagileviga, kes oli Vene Balleti (Ballets Russes) impressaario Pariisis.[5] Djagilev hindas noore helilooja annet väga ja tema tellimusel valmisid balletid, mis tõid Stravinskile kuulsuse heliloojana. Djagilevi esimeseks tellimustööks Stravinskile oli muusika balletile "Tulilind".

Šveits[muuda | muuda lähteteksti]

1910. aastal sõitis Stravinski Pariisi balleti "Tulilind" esietendusele, pärast mida ta otsustas jääda elama Šveitsi. Peagi järgnes talle ka tema perekond. Perekond elas Clarensis ja Lausanne'is 1920. aastani. Seal valmisid Stravinskil mitmed maailmakuulsaks saanud teosed. Näiteks Lausanne'is kirjutas ta balleti "Petruška" (1911) ja Clarensis "Püha kevad" (1913) ja "Pulcinella". Viimane esietendus 15. mail 1920 Ernest Ansermet' juhendamisel ja Pablo Picasso dekoratsioonidega.[5]

Šveitsis sündis tema teine poeg Svjatoslav (1910), kes võttis täiskasvanuks saades nimeks Soulima,[4] ja 1913. aastal tütar Milena.[4] Viimase raseduse ajal avastati Jekaterinal tuberkuloos ja ta paigutati Leysini sanatooriumi.

Juulis 1914 käis Stravinski põgusalt kodumaal ja naasis Šveitsi vahetult enne piiride sulgemist Esimese maailmasõja puhkemise tõttu. Pärast sõja lõppu otsustas Stravinski Venemaale mitte naasta.

Aastal 1918 valmis Stravinski ballett "Sõduri lugu", mis esietendus 29. septembril 1918 Lausanne'is. Kaks aastat hiljem etendus see juba Genfi ooperiteatris.[4]

Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1920 asus perekond elama Prantsusmaale. Pärast lühiajalist Pariisis viibimist kolisid nad Lõuna-Prantsusmaale, asudes uuesti Pariisi 1934. aastal. See oli Stravinskile kõige raskem aeg. Tuberkuloosi nakatus ka vanim tütar Ljudmila ja Igor Stravinski ise. Ljudmila suri 1938, Jekaterina aasta hiljem. Stravinski veetis haiglas viis kuud, mille ajal teatati talle ka tema ema surmast.

Kuigi abielu Jekaterinaga kestis 33 aastat, oli Stravinski tõeline armastus ja kaaslane kuni surmani Vera de Bosset, kellega ta tutvus Pariisis 1921. aasta veebruaris. Sellest ajast kuni Jekaterina surmani elas Stravinski kaksikelu, veetes osa oma ajast pere keskel, kuid ülejäänu koos Veraga. Jekaterina sai varsti nende suhtest teada, kuid aktsepteeris seda kui vältimatut. Stravinskil oli juba kontakte Ameerika Ühendriikides ja kui puhkes Teine maailmasõda, asus ta teele Ameerikasse. Vera järgnes talle 1940. aastal. Nad abiellusid 9. märtsil 1940 Bedfordis Massachusettsis.

Ameerika Ühendriigid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerikas elas Stravinski alguses Hollywoodis, kuid kolis 1969. aastal New Yorki. 1945. aastal sai ta Ameerika Ühendriikide kodakondsuse.[5] Igor Stravinski jäi Ameerika Ühendriikidesse elama kuni oma surmani.[6] Tema ainus visiit kodumaale pärast eelmist põgusat viibimist seal juulis 1914 toimus 1962. aastal seoses kontsertidega Leningradis ja Moskvas.[5] Kuigi Stravinski ei naasnud kunagi lõplikult Venemaale, jäi ta hingelt venelaseks.

Stravinski haud San Michele kalmistusaarel

Stravinski suri 88-aastaselt New Yorgis, ta on maetud Veneetsiasse San Michele kalmistusaarele, kauaaegse kaastöötaja Djagilevi haua lähedale.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Stravinski oli alati korrektne, elegantne, korrafanaatik, väga ratsionaalne ja irooniline. Nagu ta ise, on ka tema muusika ratsionaalselt korrastatud, sageli irooniline. Stravinski eitas romantismi, tema muusika kütkestab, kuid ei liiguta. Ta on öelnud: "Mind huvitavad kõlaefektid, mitte ilu".

Olulisim muusikaline väljendusvahend on rütm, loominguline protsess algab rütmiidee leidmisest.

Stravinski loomingus võib eristada kolme stiililiselt erinevat perioodi.

Vene periood[muuda | muuda lähteteksti]

Stravinski vene perioodi iseloomustab eelkõige rahvuslikkus ja folkloor.

Uusklassitsistlik periood[muuda | muuda lähteteksti]

Uusklassitsistliku perioodi esikteoseks loetakse tavaliselt balletti "Pulcinella" (1920). Periood lõpeb ooperiga "Elupõletaja tähelend" (1951), katab ajaliselt aga täielikult Stravinski Prantsusmaal elatud aastad ning kümmekond aastat Ameerikas elatud ajast.

Ameerika periood[muuda | muuda lähteteksti]

Stravinski ameerika perioodil (1940–1971) kirjutatud muusikat iseloomustavad mõjutused džässmuusikast, tihendatud stiil, minimaalne materjalikasutus ja kristlikud sümbolid. 1950. aastatest leiab Stravinski loomingus ka seriaalse meetodi rakendusi.

Ameerika perioodil kirjutatud teoste hulka kuuluvad "Ebony Concerto" džässorkestrile (1945), "Cantata" (1952), "Canticum sacrum" (1955), "Agon" (1957; pühendatud George Balanchine'ile), "Threni" (1958) ja "Liikumised" (Movements) 1958–1959.

Igor Stravinski on kirjutanud seitse ooperit, 13 balletti, mitmeid orkestriteoseid, teoseid koorile, palju klaverimuusikat jpm.

Ooperid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Ööbik" (1914)
  • "Renard" (1916)
  • "Mavra" (1922)
  • "Kuningas Oidipus" (1927)
  • "Perséphone" (1933)
  • "Elupõletaja tähelend" (1951)
  • "The Flood" (1962)

Balletid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tulilind" (1910)
  • "Petruška" (1911)
  • "Püha kevad" (ka "Kevadpühitsus" ja "Pühitsetud kevad"; 1913)
  • "Sõduri lugu" (1918)
  • "Pulcinella" (1920)
  • "Les Noces" (1923)
  • "Apollon Musagète" (1928)
  • "Le Baiser de la Fée" (1928)
  • "Kaardimäng" (1936)
  • "Scénes de Ballet" (1944)
  • "Apollo" (1947)
  • "Orpheus" (1947)
  • "Agon" (1957)

Stravinski loomingu ettekanded Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

29. märtsil 1936 toimus Estonia teatris Stravinski "Psalmide sümfoonia" esiettekanne Eestis Estonia Muusika Osakonna segakoori ja Estonia sümfooniaorkestriga, juhatas Eduard Tubin.[7][6]

13. detsembril 1937 juhatas Igor Stravinski Estonia teatris sümfooniakontserti, mille kavas oli "Tulilinnu" süit ning "Capriccio" klaverile ja orkestrile. Kontserdi solist oli Stravinski poeg Soulima Stravinski.[6]

Aastal 2008 toimus Stravinski viimase oopuse "Requiem Canticles" (1966) esiettekanne Eestis. Esitasid ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, koori juhatas Mikk Üleoja, solistid Iris Oja ja Uku Joller.[6]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Igor Stravinskil on oma täht Hollywoodi kuulsuste alleel

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Stravinski auks on nimetatud üks Merkuuri kraater.

Tema auks on loodud purskkaevude kompleks Stravinski purskkaev Pariisis Pompidou keskuse lähedal.

Filme[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal valmis Prantsusmaal film "Chanel Coco & Igor Stravinsky" (Eestis linastus see pealkirjaga "Coco Chanel & Igor Stravinski"). Film põhineb Chris Greenhalgh' väljamõeldud romaanil "Coco and Igor" ja selle lavastas Jan Kounen. Coco Chanel & Igor Stravinski esilinastus 2009. aasta Cannesi filmifestivalil. Peaosades Anna Mouglalis ja Mads Mikkelsen.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Biograafia Classic.ru lehel (vene)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Igor Stravinsky foundation (inglise)
  3. Igor Stravinski biograafia (inglise ja vene keeles)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Семейный круг Стравинских (vene)
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Igor Stravinski (vene)
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Suurepärane trio: Garik, Kolja ja Serjoga"[alaline kõdulink], Sirp, 15. veebruar 2008
  7. "SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2012. Vaadatud 4. novembril 2011.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]