Mine sisu juurde

Tartu vana Maarja kirik

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
 See artikkel kõneleb Tartu Ülikooli praeguse peahoone kohal asunud kirikust, mis põles 1704; kirikust Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal loe artiklist Tartu Maarja kirik.
Tartu vana Maarja kiriku fassaadid ja lõiked. Reinhold Guleke, Alt-Livland, 1896

Tartu vana Maarja kirik oli Tartu kirik, mis hävis Põhjasõjas ning mille krundile 19. sajandi algul ehitati Tartu Ülikooli uus peahoone.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik ehitati arvatavasti 14. sajandil Tartu saksa koguduse kirikuks (eesti kogudus kasutas Jaani kirikut). 1525. aastal sai Maarja kiriku luterlik kogudus. Poola ajal kasutasid vana Maarja kirikut jesuiidid. Rootsi ajal oli Maarja kirik korraga nii Rootsi garnisoni, rootsi-soome koguduse kui ka vastavatud Academia Gustaviana koguduste kirik,[1], aastail 1640–1642 kasutas seda Tartu ülikool[2]. Rootsi ajal samuti toimus aastatel 1638–1641 osa ülikooli õppetööst kiriku kooriruumides[3].

2010. aastal toimunud arheoloogilistel uuringutel tuli peahoone ja Tartu Ülikooli vana keemiahoone vahelisel alal maapinnast välja arvukalt kunagise Maarja kiriku kalmistule maetud inimeste luustikke. Arheoloog Martin Malve usub, et kalmistu piir ulatub keemiahoone keskpaigani ja terve Jakobi tänav on kalmistuala. Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia vanemteadur Heiki Valk on ühe lapsematuse dateerinud 13.–14. sajandisse, kaela pandud helmeste järgi[4]. Kaevamistel leiti ka üks Rootsi aega paigutuv mehe matus.

1656. aastal peideti Maarja kiriku kooriruumi-alustesse hauakambritesse Vene vägede eest ülikooli arhiiv, raamatukogu ja trükimasinad. Välja toodi need alles 30 aasta pärast. Ajaloolase Malle Salupere arvates võis just sellest tekkida legend, mille järgi peidetud ühte Maarja kiriku hauakambrisse või kaevu Liivi sõja aegu varandus.[5]

Põhjasõja lõpuks olid Maarja kirikust alles vaid varemed, selle telliskive kasutati Püssirohukeldri ehitusel. 1763. aastal valminud jooniste järgi oli Maarja kirik 3-lööviline tellisbasiilika polügonaalse lõpmikuga koori, läänetorni, kahe väikese trepitorniga pikihoone läänenurkades ja kabelitega koori ja pikihoone külgedel. Nagu enamik teisi Tartu vanalinna ehitisi, oli ka Maarja kirik ehitatud parvedele.[viide?]

Uus Tartu Maarja kirik valmis 1841. aasta lõpul ning pühitseti sisse 11. jaanuaril 1842. Saksakeelne Tartu Jaani linnakogudus jäi edasi Tartu Jaani kirikusse ning eestikeelne Tartu kihelkonnakogudus valminud uues Tartu Maarja kirikus.

Koguduse vaimulikud

[muuda | muuda lähteteksti]

Maarja kirikus on teeninud:

Häving

[muuda | muuda lähteteksti]

Malle Salupere kinnitust mööda jäi Maarja kirik varemetesse juba 1667. aasta põlengus, mil hävis torn ja kellad üles sulasid[5]. Kirikuhoone kannatas ka Põhjasõja ajal 1704. aastal[12] ja 1775. aasta tulekahjus[viide?]. Maarja kiriku ja 1708. aastal Toomemäel õhitud piiskopilinnuse tellistest rajati Toomemäe nõlva sisse – praeguse Lossi tänava poole – aastatel 1768–1778 püssirohukelder, kus 1982. aastast peale töötab restoran.[12] Lõplikult lammutati kirikuhoone 19. sajandi algul.

Hilisemad ehitised samal kohal

[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu Ülikooli peahoone ehitamise käigus samas asukohas varem olnud Tartu vanasse Maarja kirikusse ja surnuaeda maetud inimeste luud maeti 1806. aastal ümber Toomemäe vallikraavi, kuhu püstitati Krause jooniste järgi neljakandiline punastest tellistest monument, Rahvaste mälestussammas.

Nüüdne Tartu Ülikooli peahoone ehitati aastatel 1804–1809 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi endise Maarja kiriku kohale. Ehitamise käigus väljatulnud luustikud maeti ümber Toomeorgu, kuhu püstitati Rahvaste monument.[viide?]

1860. aastal ehitati ülikooli peahoone taha uus kirik ülikooli koguduse tarbeks, tänapäeval paikneb selles hoones Tartu Elektriteater.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kristjan Luhamets, Koguduse lugu: Tartu Maarja, e-kirik.eelk.ee, 25. sept. 2020
  2. ↑ Eesti arhitektuur 4. Tallinn, 1999, lk 18.
  3. ↑ Villu Päärt. "Ajaloo ja keemia vahel" Tarkade Klubi, jaanuar 2008, lk 41–43.
  4. ↑ Jüri Saar "Arheoloogid leidsid hulga luustikke" Postimees, 16. august 2010.
  5. 1 2 Malle Salupere. Tuhandeaastane Tartu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 96–97.
  6. ↑ Recke, Johann Friedrich v.; Napiersky, Karl Eduard: Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland. 1 köide A-F, Mitau 1827, lk. 375
  7. ↑ Eduard Philipp Körber, Materialien zur Kirchen- und Prediger-Chronik der Stadt Dorpat, Dorpat, 1860, seite 16
  8. ↑ Matthias Akiander. Bidrag till kännedom om Evangelisk-lutherska församlingarne i Ingermanlands stift, Helsingfors, J. C. Frenckell & Son, 1865 s. 85-86
  9. ↑ Raumstadius, Jeremias Gregorii (1628–1673), kansallisbiografia.fi
  10. ↑ Karl E. Napiersky, "Beiträge zur Geschichte der Kirchen und Prediger in Livland: Livländische Kirchen- und Prediger-Matrikel". An der St. Marienkirche, 1843 seite 25
  11. ↑ Georg Adelheim : Das Revaler Bürgerbuch: 1710-1786., Reval 1934 lk. 8
  12. 1 2 Püssirohukelder. Ajalugu www.pyss.ee Kasutatud 23.08.2012.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tartu_vana_Maarja_kirik&oldid=7105641"