Rohe-kärnkonn

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rohekärnkonn)
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist, perekonna kohta vaata artiklit Kärnkonn (perekond).

Rohe-kärnkonn
Bufo viridis (Marek Szczepanek).jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Kahepaiksed Amphibia
Selts Päriskonnalised Anura
Sugukond Kärnkonlased Bufonidae
Perekond Kärnkonn Bufo
Liik Rohe-kärnkonn
Binaarne nimetus
Bufo viridis
(Laurenti, 1768)

Rohe-kärnkonn ehk rohekärnkonn ehk rohekas kärnkonn (Bufo viridis või Pseudepidalea viridis) on kärnkonlaste sugukonda päriskonnaliste alamsugukonda kuuluv kahepaikne.

Ladinakeelne sõna bufo tähendab kärnkonna ja viridis rohelist.

Päevase aja veedavad kärnkonnad tavaliselt peidus, aktiivseks muutuvad nad päikeseloojangu ajal ning suurema osa ööst jahivad konnad selgrootuid. Kärnkonnad liiguvad aeglaste kohmakate sammudega või vahel lühikeste hüpetega. Rohe-kärnkonnal on hallikas või oliivjas nahk, mis on kaetud tumeroheliste või mustade laikudega ning oranžide või punaste täppidega. Kõht on alt valge ja mustade täppidega. See on kõige mürgisem kahepaikne Eestis.

Kõige suurem tõenäosus rohe-kärnkonni looduses märgata on paljunemishooajal. Siis koonduvad nad kampadena veekogude äärde, kus isased konnad võitlevad omavahel emastega paaritumise õiguse pärast. Rohe-kärnkonnad koevad vette, kus toimub ka kulleste areng. Kudu on vees 1–4 munast moodustunud želatiinjate nööridena. Nendest arenevad konnakullesed. Pärast paari kuud kasvamist ja arengut läbivad kullesed moonde, neile kasvavad jäsemed ja kaob saba. Noorukid lahkuvad veekeskkonnast ja veedavad enamiku oma elust maapinnal.

Rohekärnkonna pulmalaul

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Rohe-kärnkonna levila on Kesk- ja Ida-Euroopa, samuti Taani, Lõuna-Rootsi, Balti riigid, Venemaa, Itaalia, samuti leidub teda Põhja-Aafrikast kuni Ida-Aasiani. Rohe-kärnkonn on tihedalt inimasustusega seotud liik. Eestis on oma liigi levila põhjapiiril, elutsedes valdavalt Kagu- ja Ida-Eesti liivase pinnasega aladel. Praeguseks on säilinud ainult üks teada olev asurkond Piirissaarel[1]. Viimasel kümnendil on rohe-kärnkonnad arvatavasti sigimisveekogude nappusel Eestist praktiliselt kadunud ja neid ei ole õnnestunud leida.[2]

Välimus ja kehaehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kahepaiksetel on arenenud kohastumine eluks kuivades paikades kahes suunas: neil väheneb naha läbilaskvus ja nad võivad kaotada suurel hulgal vett ohustamata organismi[3]. Rohe-kärnkonna naha veeläbilaskvus on kolm korda väiksem kui rohukonnal ja ta suudab taluda kuni poole kehamassi suurust veekaotus, samal ajal kui rohukonnad hukkuvad, kui on kaotanud kõigest 15% oma kehamassist[3]. Naha veeläbilaskvust kontrollib loom lima tiheduse muutmisega – nahka katva lima tihedus suureneb madala õhuniiskuse korral ja vee läbilaskvus väheneb[3].

Rohe-kärnkonnal on mitmeid omadusi, mis iseloomustavad teda kui lõunapoolset liiki. Tema lihaskude on vastupidav kõrgetele temperatuuridele ja ta suudab asustada kõige kuivemaid elupaiku, mis on teistele kahepaiksetele kättesaamatud[3]. Tugeva kehaehitusega kärnkonna keha maksimaalne pikkus võib põhja pool ulatuda kuni 140 mm, kuid on tavaliselt väiksem. Nagu ka paljudel teistel kahepaiksetel, on emased isastest suuremad[1].

Kindlaks eristamistunnuseks harilikust kärnkonnast on see, et kui harilikul kärnkonnal on vertikaalne pupill, siis rohe-kärnkonnal on horisontaalne pupill[1]. Välimuselt on temaga üsna sarnane juttselg-kärnkonn ehk kõre[1]. Mõnikord võib ta kõrega ka hübreeruda[1]. Peamiseks eristuseks kõrest on pikki selga kulgeva pika väävelkollase triibu puudumine [4]. Rohe-kärnkonn on pealt helehallikas-oliivjas, suurte kitsa musta äärisega tumeroheliste laikudega. Mida vanem isend, seda suuremad on laigud[5]. Nahk on krobeline ja pea külgedel on peaaegu paralleelsed parootised ehk suured mürginäärmete kogumikud[3].

Rohe-kärnkonnal on suhtelised lühikesed ja vähem arenenud lihastikuga tagajalad, mille abil ei ole võimalik teha võimsaid hüppeid ja seetõttu liigub ta maismaal väikeste sammudega. Selle suhteliselt aeglaselt liikuva looma ainsaks kaitsevahendiks ongi parootised ja hulk väikeseid üksikuid mürginäärmeid. Aktiivsel eluperioodil on olulisemad just viimased. Kui rohe-kärnkonna jälitav vaenlane teda haarab, paiskuvad reflektoorselt kõikidest väikestest mürginäärmetest välja mõru maitsega, terava spetsiifilise lõhnaga ja põletavad ning oksele ajavad ained, mille mõjude tõttu on vaenlane sunnitud oma saagist loobuma[3]. Parotiidnäärmete avad on eriliste kaanekestega suletud, mistõttu on eritise väljavalgumine võimalik vaid näärme peale vajutamisel[3]. Rohe-kärnkonnad magavad taliuinakut, seega osutub parootiste kaitsetähtsus eriti suureks uneperioodil, mil kõikide reflektoorsete reageeringute tase järsult alaneb ja väikeste mürginäärmete tegevus kahaneb miinimumini, kuid parootised tegutsevad organismi füsioloogilisest seisundist olenemata[3].

Käitumine ja eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Rohe-kärnkonn

Rohe-kärnkonn on videviku või öise eluviisiga, valides aktiivseks perioodiks ööpäeva kõige niiskema aja. Suvised toiduotsingud algavad neil umbes kell kaheksa õhtul[3]. Keha ja tasapinna vaheline nurk on rohe-kärnkonnal väike, mis soodustab toidu hankimist maa pinnalt. Seega toitub ta peamiselt maismaal elavatest mardikalistest, lutikalistest, röövikutest ja sipelgatest[3]. Talvituma läheb rohe-kärnkonn üsna vara. Kui õhutemperatuur langeb 7–8 kraadini, hakkavad nad talvekorterisse minema. Talvituvad nad ühekaupa, mõnikord ka kolme-neljakesi. Talvitumiseks kasutavad sarnaseid paiku, mida suvel varjumiseks: auke, lõhesid pinnases, kive, puuronte, näriliste urge või kaevuvad pehmes pinnases 10–12 cm sügavusse. Uuesti ärkavad nad kevadel, kui õhutemperatuur on jõudnud 15–16 kraadini [3].

Paljunemine ja areng[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast talveunest ärkamist hakkavad rohe-kärnkonnad sigima. Selleks kogunevad suguküpsed isendid väiksematesse veekogudesse[3]. Sageli eelistavad madalamaid ja vähese taimestikuga kaladeta veekogusid, kus temperatuur ja elutingimused on kulleste arenguks paremad. Isased viibivad veekogudes kauem, kutsudes häälitsustega emaseid ligi ning võideldes sigimisõiguse eest[1]. Kogu kudemisaja, mis kestab tavaliselt aprillist juunini, võib veekogude ääres õhtuti kuulda isasloomade vaikset trillerdavat kutsumishüüdu, mis on võrdlemisi omapärane ja mida ei aeta kergesti mõne teise kahepaikse häälitsusega seda segi. Küll aga võib treenimata kõrvale segadust tekitada kaerasori sirin, mis on rohe-kärnkonna lauluga väga sarnane[5].

Sigimisperioodil tekivad isaste esivarvastele pulmatüükad, mis aitavad emasest kinni hoida. Paaritumisel on emasest kinni hoidva isase jalalabad tema kaenlaaukudes[3]. Pärast paaritumist koevad emased 2–4 meetri pikkused kudunöörid veetaimede vahele või veekogu põhjale ja lahkuvad[1]. Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas. Munade koguhulk nööris võib ulatuda kuni 12 800-ni. Munarakud on küllaltki väikesed, 1–1,5 mm läbimõõduga [3]. Kullesed kooruvad umbes nädal pärast munemist[5].

Aktiivsele eluviisile üle läinud vastsed hoiduvad põhja lähedusse. Pea eesotsas on neil mõnevõrra väljaveninud kärsaks ehk suu. Silmad ja sõõrmed on lähestikku ning tahapoole nihkunud. Sellised ehituse iseärasused on nähtavasti seotud sellega, et kullesed tuhnivad toitu põhjamudas[3]. Rohe-kärnkonna kullesed paistavad teiste päriskonnaliste seast silma ennekõike kiire arenguga[6]. Keskmisel temperatuuril kooruvad vastsed viiendal või kuuendal päeval, olles 6–7 mm pikkused[6]. Kolme-nelja päeva pärast ilmub vastsetele suu ning nad hakkavad aktiivselt toituma[6]. Välislõpused kaovad juba viiendal päeval, 20. päeval ilmuvad tagajalgadele pungad, 30. päeval toimub tagajäsemete liigendumine, 38. päeval ilmuvad eesjäsemed ning 39. algab saba imendumine[3]. Muidugi sõltub ka areng moondeni suuresti vee temperatuurist ning võib kesta 45–60 päevani[5]. Moonde läbinud ja veest maismaale siirduvad konnad on 14–16 mm pikad. Optimaalses vööndis, saavutavad suguküpsuse keskmiselt 57 mm juures. Levila äärealadel võib see toimuda varem, 42–57 mm juures[3].

Rohe-kärnkonnad Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Rohe-kärnkonn on Eestis I kategooriasse kuuluv kaitsealune konnaliik. Nii tema kui ka teiste Eesti aladel elavate kärnkonnade mürgised eritised ei ole inimesele ohtlikud [3]. 20. sajandi esimesel poolel oli tegu Eestis üsna tavalise liigiga, kes elas tihti inimasulate läheduses ning eelistas kuivemaid ja liivasemaid elupaiku Ida- ja Kagu-Eestis [5]. Nüüdseks leidub rohe-kärnkonni vaid veel Piirissaarel. Kahjuks on ka Eesti idapoolseimal saarel nende arvukus tugevalt vähenenud, mis on teinud temast Eesti kõige ohustatuma kahepaikse. Rohe-kärnkonn on suhteliselt vastupidav riimvee ja reovee suhtes. Meil ohustab teda peamiselt niitude võsastumine, kudemisveekogude kinnikasvamine, mudastumine ja väikeste veekogude kaladega asustamine [1].

Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kahepaiksete kaitset reguleerivad nii rahvusvahelised kui ka siseriiklikud õigusaktid. Eestis on vastavalt looduskaitseseadusele (2004) kõik kahepaiksed kaitse all[4]. Rohe-kärnkonn kuulub I kategooria kaitsealuste liikide hulka, kuhu on arvatud kõige rangemalt kaitstavad liigid[4]. Kaitsealuseid kahepaikseid ei tohi surmata, püüda, loodusest eemaldada ega häirida paljunemise, talvitumise ning rände ajal[4]. Samuti ei tohi hävitada ega kahjustada nende sigimis- ning muid püsielupaiku. Keelatud on ka I ja II kaitsekategooriasse kuuluva liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites [4]. Seadus hõlmab kõiki kahepaiksete elustaadiume – kudu, kulleseid ja täiskasvanud isendeid. Loodusest võib eemaldada õppe- ja teadusotstarbel kahepaikseid ainult Keskkonnaameti loa alusel [4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 E. Nicholas Arnold "Euroopa kahepaiksed ja roomajad" 2004, Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 76–77
  2. "Rohekärnkonn kipub Eestist kaduma" Eesti Loodus, 2005/9
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 A.G. Bannikov, I.S. Darjevski, M.N. Denissova ... [jt.] "Loomade elu. 5. köide, Kahepaiksed ja roomajad" 1985, Tallinn. Kirjastus „Valgus“. Lk 63–65
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 L.C. Andados, R. Rannap, L. Briggs "Eesti kahepaiksete välimääraja" 2010, Tallinn. Lk 6–7
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 R. Rannap "Eesti Loodus" Rohe-kärnkonn. ISSN 0131-5862. (2002) detsember, nr. 12, lk. 28–29.
  6. 6,0 6,1 6,2 J. Kiili "Kahepaiksed ja roomajad" 1996, Tallinn. Tallinna Tehnikaülikooli trükikoda. Lk 51–52

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]