Hõbehaigur
| Hõbehaigur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Toonekurelised Ciconiiformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Haigur Ardea |
| Liik |
Hõbehaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Ardea alba Linnaeus, 1758 | |
 ██ Aasta läbi ██ Talvitusala ██ Pesitseb, ent ei talvitu | |
Hõbehaigur (Ardea alba) on haigurlaste sugukonda kuuluv lind.
Hõbehaigrul on suur levila, mis hõlmab kõiki mandreid peale Antarktise. Linnuliigi esindajad eelistavad madalaid rannikul asuvaid roostikke ja muid kõrgema taimestikuga piiratud veesoppe. Samuti võib teda tihti kohata kalatiikide läheduses (näiteks Ilmatsalus Tartumaal). Kuigi hõbehaigru nimetusest võib järeldada, et linnu sulestik on hõbedane, siis nii see päris pole – hõbehaigru sulestik on lumivalge.
Hõbehaigur pesitseb Eestis alates 2009. aastast ning pesitsejaid võib mitmes kohas üle Eesti kokku olla mitusada paari.[1]
Välistunnused
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbehaigur on haigrutest üks suuremaid, sarnanedes suuruselt meil märksa tavalisema haigurlasest hallhaigruga. Linnu pikkus väljasirutatud kaelaga on 85–100 cm, siruulatus 143–169 cm.[2] Kehamass on 700 ja 1500 grammi vahel.[3] Hõbehaigrut saab teistest valgetest haigrutest eristada tema kollase noka (mis küll pesitsusajal muutub mustaks) ja mustade varvaste järgi. Lindude sulestik on sünnist surmani lumivalge. Paaritumisajal muutub nokk mustaks, tagaseljale tekivad ehissuled (egretid), mis tihti vees lohisemisest määrduvad. Vahel võivad nende sääred punakaks muutuda.[2] Mittepesitsuse jooksul on lindude nokk üleni kollane ja ehissuled puuduvad.
Lendamine
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbehaigrud on head lendajad, kuigi nende lend jätab raske ja kohmaka mulje. Lend sarnaneb teiste haigurlaste omaga – see on aeglane, kael on kõveras ja tiivad on kumerad.
Häälitsused
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbehaigur on küllaltki vaikne, välja arvatud koloonias. Tema häälitsus on jämehäälne, kuivalt põrisev "kr'r'r'rah".[2]
Süstemaatika
[muuda | muuda lähteteksti]Nagu kõik haigrud, kuulub ka hõbehaigur haigurlaste sugukonda. Haigurlased kuuluvad toonekureliste seltsi.
Hõbehaigrul on maailma eri osades kokku neli alamliiki, kes aga välimuselt erinevad vähe.
- Ardea alba alba (Euroopa)
- Ardea alba egretta (Põhja-Ameerika ja Lõuna-Ameerika)
- Ardea alba melanorhynchos (Aafrika)
- Ardea alba modesta (India, Kagu-Aasia ja Okeaania)
Levik
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbehaigur pesitseb kõikidel mandritel peale Antarktise.[4] Teda võib kohata Põhja-Ameerika lõunaosas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas Saharast lõuna pool, Madagaskaril. Euroopa lõunapoolseim asurkond asub Türgis ja põhjapoolseim Eestis.
Levik Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Esimene hõbehaigru pesitsuskatse Eestis registreeriti 2008. aastal Tartumaal Tüki küla hallhaigrukoloonias, esimene kindel pesitsemine samas kohas kinnitati aga 2009. aastal. Tänaseks on hõbehaigur pesitsemas juba mitmes kohas üle Eesti ning pesitsejaid on kokku mitusada paari.[1]
Ökoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]
Hõbehaigur on osaliselt rändlind – põhjapoolsema levikuga isendid lendavad lõunasse, kuna sealsete veekogude vesi jäätub ning haigrutel pole võimalik veealust toitu kätte saada. Linnud pesitsevad kolooniates (võivad elada ka koos teiste lindudega, näiteks hallhaigrute, kormoranide, iibistega[4]) järvede (ka riimvee) või suuremate kalatiikide läheduses, kus kõrval asub ulatuslikke märgalasid. Hõbehaigrud ehitavad pesa praktiliselt ligipääsmatusse kohta, suurte haraliste puude latva. Emaslind muneb 1–6, tavaliselt 3 muna. Haudumine algab pärast esimese muna munemist. Hauvad mõlemad vanemad ning haudumine kestab keskmiselt 25 päeva. Ka poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Lennuvõimeliseks saavad noored hõbehaigrud 6–7 nädala vanuselt. Linnud hakkavad pesitsema kaheaastaselt. Pikim teadaolev eluiga on 23 aastat.[4]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Hõbehaigur toitub kaldavees, märgaladel või ka kuivematel lagealadel. Liigi toidulaua moodustavad peamiselt kalad, kahepaiksed (konnad), väiksemad imetajad, vahel ka roomajad ning suuremad putukad ja nende vastsed. Kui toitu napib, rüüstavad hõbehaigrud ka värvuliste pesi.[4] Nad varitsevad toitu seistes madalas vees või rohus ning saaklooma lähenedes teevad nokaga kiire liigutuse.
Arvukus ja kaitse
[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis on hõbehaigur suvine, järjest sagedasem eksikülaline.[2] Euroopas pesitseb 2500–5000 paari, Venemaal ja Türgis 10 000 – 15 000 paari.[4] Hõbehaigru arvukus on stabiilne, pigem kasvav, ning erilist kaitset liik ei vaja.
Hõbehaigur on Austria rahvuslind. [5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Hõbehaigur
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Linnumääraja" L. Svensson
- ↑ "CRC Handbook of Avian Body Masses" John B. Dunning Jr.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=325
- ↑ Veedla, Peep (2021). Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemal. Mõedaka: Pesapaik. Lk 25.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Hõbehaigur andmebaasis eElurikkus
