Hõbehaigur

Allikas: Vikipeedia
Hõbehaigur
Egret on a hot tin roof.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Toonekurelised Ciconiiformes
Sugukond: Haigurlased Ardeidae
Perekond: Haigur Ardea
Liik: Hõbehaigur
Ladinakeelne nimetus
Ardea alba
Linnaeus, 1758
██ Aastaringselt██ Talvitusala██ Pesitseb, ent ei talvitu
██ Aastaringselt
██ Talvitusala
██ Pesitseb, ent ei talvitu

Hõbehaigur (Ardea alba) on haigurlaste sugukonda kuuluv lind. Hõbehaigrul on suur levila, mis hõlmab kõiki mandreid peale Antarktise. Linnuliigi esindajad eelistavad madalaid rannikul asuvaid roostikke ja muid kõrgema taimestikuga piiratud veesoppe. Samuti võib neid tihti kohata kalatiikide läheduses (näiteks Ilmatsalus Tartumaal). Kuigi hõbehaigru nimest võib järeldada, et linnu sulestik on hõbedane, siis nii see päris ei ole – hõbehaigru sulestik on lumivalge. Hõbehaigur on Eestis järjest sagenev suvekülaline.

Välistunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur on haigrutest üks suuremaid, olles suuruselt sarnane meil märksa tavalisema haigurlasest hallhaigruga. Linnu pikkus väljasirutatud kaelaga on 85–100 cm, siruulatus 143–169 cm.[1] Kehamass on 700 ja 1500 grammi vahel.[2] Hõbehaigrut saab teistest valgetest haigrutest eristada tema kollase noka (mis küll pesitsusajal muutub mustaks) ja mustade varvaste järgi. Lindude sulestik on sündimisest surmani lumivalge. Paarimisajal muutub nokk mustaks, tagaseljale tekivad ehissuled (egretid), mis tihti vees lohisemisest määrduvad ning vahel võivad nende sääred punakaks muutuda.[3] Mittepesitsuse jooksul on lindude nokk üleni kollane ja puuduvad ehissuled.

Hõbehaigur lendamas

Lendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigrud on head lendajad, kuigi nende lend jätab raske ja kohmaka mulje. Lend sarnaneb teiste haigurlaste omaga – see on aeglane, kael on kõveras ja tiivad on kumerad.

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur on küllaltki vaikne, välja arvatud koloonias. Ta teeb jämedat, kuivalt põrisevat ,,kr´r´r´rah"i.[4]

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu kõik haigrud, kuulub ka hõbehaigur haigurlaste sugukonda. Haigurlased kuuluvad toonekureliste seltsi.

Hõbehaigrul on kokku neli alamliiki erinevates maailma osades, kes aga välimuselt erinevad vähe.

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur pesitseb kõikidel mandritel peale Antarktise.[5] Teda võib kohata Põhja-Ameerika lõunaosas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas Saharast lõunapool, Madagaskaril. Euroopa lõunapoolseim asurkond asub Türgis ja põhjapoolseim Eestis.

Levik Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur on Eestis suvikülaline. Ainus teadaolev pesitsuspaik Eestis on Ilmatsalu kalatiikide vahetus ligiduses, mujal võib neid kohata hilissuvel Lääne-Eestis, Tartu ja Võrtsjärve kirdeosas ning Peipsi järve (ka Piirissaare) rannikul.[6]

Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur poegadega

Hõbehaigur on osaliselt rändlind – põhjapoolsema levikuga isendid lendavad lõunasse, kuna sealsete veekogude vesi jäätub ning haigrutel pole võimalik veealust toitu kätte saada. Linnud pesitsevad kolooniates (võivad elada koos ka teiste lindudega nagu hallhaigrud, kormoranid, iibised[5]), mis on järvede (ka riimvee) või suuremate kalatiikide läheduses, kus kõrval asub ulatuslikke märgalasid. Hõbehaigrud ehitavad pesa praktiliselt ligipääsmatusse kohta, suurte haraliste puude latva. Emaslind muneb 1–6, tavaliselt 3 muna. Haudumine algab pärast esimese muna munemist. Hauvad mõlemad vanemad ning haudumine kestab keskmiselt 25 päeva. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Lennuvõimeliseks saavad noored hõbehaigrud 6–7 nädala vanuselt. Linnud hakkavad pesitsema kaheaastaselt. Pikim teadaolev eluiga on 23 aastat.[5]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigur toitub kaldavees, märgaladel või ka kuivematel lagealadel. Liigi toidulaua moodustavad peamiselt kalad, kahepaiksed (konnad), väiksemad imetajad, vahel ka roomajad ja suuremad putukad ning nende vastsed. Toidu nappides rüüstavad hõbehaigrud ka värvuliste pesi.[5] Nad varitsevad toitu seistes madalas vees või rohus ning saaklooma lähenedes teevad oma nokaga kiire liigutuse.

Arvukus ja kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbehaigrud Piirissaarel

Eestis on hõbehaigur suvine, järjest sagedam eksikülaline.[7] Euroopas pesitseb 2500–5000 paari, Venemaal ja Türgis 10 000-15 000 paari.[5] Hõbehaigru arvukus on stabiilne, pigem kasvav ning erilist kaitset liik ei vaja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ,,Linnumääraja" L. Svensson
  2. ,,CRC Handbook of Avian Body Masses" John B. Dunning Jr.
  3. ,,Linnumääraja" L. Svensson
  4. ,,Linnumääraja" L. Svensson
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php?page=liigitutvustused_liik&id=325
  6. http://elurikkus.ut.ee
  7. ,,Linnumääraja" L. Svensson