Nausküla mõis

Nausküla ehk Naukšēni mõis (saksa keeles Naukschen, varem Schwarzenbrunn, läti keeles Naukšēnu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Lõuna-Ruhja kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub see Lätis Valmiera piirkonnas Naukšēni vallas Naukšēnis.

Ajalugu

Varasem ajalugu ja Fürstenbergid

Keskajal kuulus mõis Saksa ordule. Viimase valdusena on seda esmamainitud 1500. aastal, mil selle nimi oli Schwarzenbrunn (must allikas).^[1] Ordu läänistas selle ilmselt peagi Fürstenbergidele. Enne Liivi sõda oli selle valdajaks Jost Fürstenberg. Kuna sõjas laastati mõis täielikult, asutas Fürstenberg mõisa senisest asukohast ümber Nausküla külla. Vanale mõisaasemele pani ta elama Metzi-nimelise mehe, kelle järgi hakati seda kutsuma Metzkülliks (hilisem Lode mõis). Nausküla mõisa päris Fürstenbergi lesk, kellele see kuulus umbes 1590. aastani.^[2]

Odrowążi vapp, mida kasutas Prokop Pieniążeki suguvõsa

Mõis poolakate valduses

Fürstenbergi leselt omandas mõisa Võnnu staarost Prokop Pieniążek.^[2] Tema käest ostis mõisa peagi veel üks poolakas, kelleks oli Viljandi linnuse alamlossipealik Mark Bielkowski (suri pärast 1598).^[3] Rootsi-Poola sõja tulemusel vallutas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Liivimaa ja Nauskülast sai kuninga valdus.

Nausküla Essenite ajal

Erinevalt paljudest teistest äsja vallutatud Liivimaa mõisatest läks Nausküla taas eravaldusse mitte läänistuse, vaid müügi kaudu. Gustav II Adolf müüs selle 1630. aastal 1000 taalri eest ooberst − hiljem kindralmajor ja Liivimaa maanõunik − Alexander von Essenile (1594−1664). Temalt päris selle pojapoeg ooberstleitnant ja Liivimaa maanõunik Alexander von Essen (1652−1728). Viimaselt pärandus mõis lesele Gertrude Margarethale (sündinud vabapreili von Uexküll-Güldenband) (1672−1741, maeti 1742), kelle nimel see seisis veel 1742. aastal. Järgmine omanik oli tema noorem poeg major Alexander von Essen (1716−1794). Kuna ta astus katoliiklusse, oli ta sunnitud mõisa loovutama oma vanema venna Otto Wilhelm von Esseni pojale Tartu komandandile ooberst Alexander Reinhold von Essenile (1719 − maeti 1790). Viimane müüs mõisa Riia kaupmehesuguvõsale Grotedele.^[2]

Mõis Grotede ajal

Mõisa omandanud Riia kaupmehelt Wilhelm Grotelt (u 1698−1772) päris selle tema poeg Adam Heinrich Grote (1735−1817), kes tõusis 1775. aastal Püha Rooma keisririigi aadliseisusse. Tema valduses oli mõis 1780. ja 1796. aastal. Ta pärandas Nausküla koos Eriņi ja Streida mõisaga oma pojale, hilisemale Liivimaa maamarssalile ja Liivimaa maanõunikule Friedrich von Grotele (1768−1836). Pärast tema surma langes mõis tema pärijatele. Viimased − vennad õuenõunik Heinrich Wilhelm von Grote (1797−1878) ja polkovnik Moritz Friedrich von Grote (1799−1884) − sõlmisid 28. oktoobril (vkj) 1836 oma ema Agneta Friederike (sündinud von Gersdorff) (1778−1869) nõusolekul varajagamislepingu, millega sai mõisate valdajaks Heinrich Wilhelm. Tema surma järel kinnistati Nausküla koos Eriņi, Streida ja Tēdiņiga 22. veebruaril (vkj) 1878 tema laste − riiginõunik (hiljem tõeline riiginõunik) Friedrich Wilhelm Michael von Grote (1823−1892), riiginõunik Nikolaus Friedrich Wilhelm Michael von Grote (1828−1882), vabaproua Olga Friederike Agnes Isabelle von der Pahlen (1826−1888) ja vabaproua Annette Adelheid (Adele) Leontine von Wolff (1835−1918) − ühisomandiks. Sama aasta 23. juunil (vkj) sõlmitud tehinguga sai valduste omanikuks esimene. Ta müüs Nausküla ja Tēdiņi mõisad 12. jaanuaril (vkj) 1880. aastal 465 000 rubla eest oma onupojale Liivimaa maanõunikule Alexander Michael Andreas Maria von Grotele (1829−1917).^[4] Pärast tema surma langes mõis pärijatele, kellelt see 1920. aastal võõrandati.

Pärast võõrandamist

Pärast maareformi oli Nausküla jäänukmõis, mida valdas aastatel 1920−1938 Alexander von Grote tütar vabaproua Karin Lucie (Luzy) von der Brüggen (1892−1974). Seejärel oli mõisas lühikest aega poiste kasvatusasutus. Nõukogude ajal tegutses seal kutsekeskkool, mis suleti 1997. aastal. Seejärel oli mõisas muuseum. Praegu asub seal sotsiaalkasvatusasutus Naukšēni.

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 20 ja 1/2 adramaad, sellele allus 584 mees- ja 753 naishinge.^[5] Aastal 1641 oli mõisa suurus 17 ja 1/4 adramaad, aastal 1688 aga 20 ja 1/2 adramaad. Aastal 1734 oli adramaid 18 ja 1/4, aastal 1757 aga 20 ja 1/42. Aastal 1823 oli mõisa suurus 20 ja 12/20 adramaad.^[6] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 20 ja 19/20, aastal 1881 aga 10 ja 26/80, lisaks allus mõisale 25 ja 73/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.^[7] Võõrandamise ajal oli mõisa suuruseks 3670 hektarit.

Karjamõisad

1816. aastal kuulus mõisale kaks karjamõisa: Tehzen ja Iddus.

Mõisaansambel

1843. aastal ehitatud mõisa peahoone on ampiirstiilis. Arhitekt oli Paul Kampe. Säilinud on ka arvukalt kõrvalhooneid. Peahoone ümber on Ruhja jõe kallastel 50 hektari suurune metsapark, mille ehteks on kalmistule viiv läänepärna allee. Pargi rajamist alustati XVII sajandil. Praegu on mõisas muuseum. Mõisakompleks (park, peahoone, ait, juustutorn) on kultuurimälestistena riikliku kaitse all.^[8]

Viited

↑ Naukšēni mõisa ajalugu saidil vietas.lv
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 194.
↑ Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 2. Teil. Nichtimmatrikulierter Adel. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 8.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 194-195.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 243.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191.
↑ http://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/?t=Nauk%C5%A1%C4%93nu+pagasts&region=0&group=1&type=0

Kirjandus

Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 125 [1].
Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 194-195 [2].

Välislingid

Nausküla mõis Läti mõisate kodulehel pilis.lv; fotod (läti keeles)

[1] Naukšēni mõisa ajalugu saidil vietas.lv

[Stryk_194-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 194.

[3] Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 2. Teil. Nichtimmatrikulierter Adel. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980), lk 8.

[4] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 194-195.

[5] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 243.

[6] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.

[7] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191.

[8] ttp://mantojums.lv/lv/piemineklu-saraksts/?t=Nauk%C5%A1%C4%93nu+pagasts&region=0&group=1&type=0

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]