Oleri mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Oleri mõisasüda 2000. aastal
Oleri mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 71

Oleri mõis (saksa keeles Ohlershof, läti keeles Oleru muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Lõuna-Ruhja kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub see Lätis Ruhja piirkonnas Jeri vallas.

Oleri mõisa seinamaalingud on muinsusmälestistena riikliku kaitse all.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Wilhelm Fürstenberg andis 1558. aastal selle mõisa alad 1500 marga eest Johann Schungeli valdusse. Zygmunt III Waza doneeris mõisa 1598. aastal Andreas Concreorile ja selle kasupojale Theodor Buttlerile. Rootsi ajal andis kuningas Gustav Adolf mõisa Endzele mõisa lisana Michael Engelhardi valdusse. Edaspidi kuulus mõis valdavalt sellele suguvõsale.[2]

1805. aastal pantis Wilhelm von Engelhard mõisa 40 000 taalri eest Heinrich August von Bockile. See loovutas mõisa 1807. aastal Franz Georg von Oettingenile, kes tasus selle eest 40 000 taalrit ja 2040 paberrubla. Ent 1808. aastal sai Wilhelm mõisa tagasi. 1812. aastal müüs ta mõisa 40 000 taalri ja 6748 paberrubla eest Ludwig Eberhard von Neuendahlile. 1818. aastal müüs too mõisa 53 000 rubla eest oma naisele Johanna Barbara von Neuendahlile; see müüs aga mõisa selsamal aastal Anton Johann von Engelhardile, kes tasus selle eest 50 000 hõberubla ja 5539 paberrubla. Too pantis 1836. aastal mõisa 36 500 hõberubla eest Carl Theodor von Krüdenerile. 1864. aastal ostis Woldemar Gustav Krüdener Oleri ja Endzele mõisad 60 000 hõberubla eest ülejäänud pärijatelt välja. 1879. aastal ostis tema vend Woldemar Krüdener mõisa temalt 142 850 hõberubla eest ära.[3]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal neli adramaad, sellele allus 156 mees- ja 132 naishinge.[4] Aastal 1688 oli mõisa suurus 3 ja 3/4 adramaad, nõnda ka aastal 1734. Aastal 1757 oli mõisa suurus neli adramaad, aga aastal 1823 oli see 5 ja 3/10 adramaad.[5] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid 5 ja 3/10, aastal 1881 aga 5 ja 43/80, lisaks allus mõisale 5 ja 24/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[6]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisa: Brenz ja Ehrmek.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Valsts kultūras pieminekļu aizsardzības inspekcija
  2. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 124-125
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 193-194.
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 243.
  5. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 124-125 [1].