Jeri mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jeri mõis 1800. aastal. Johann Christoph Brotze kogu
Jeri mõisa majandushoone
Jeri mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 75

Jeri mõis, ka Ģeri mõis (saksa keeles Seyershof, ka Jehrenhof, läti keeles Jeru muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Lõuna-Ruhja kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Lätis Ruhja piirkonnas Jeri vallas Jeri asulas.

Mõisa peahoones asuvad tänapäeval Jeri vallamaja ja raamatukogu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisema mõisa ala läänistas 1529 Liivimaa ordumeister Rötger Zeyerile. Rötger sai toona pool adramaad maad, ent ta ostis maad juurde. Hiljem lisandus pärimise teel veel Dreyenite suguvõsale kuulunud Dreyenhof. Mõisade pärija Helena Seyer abiellus Hermann Gordianiga, edasi sai omanikuks Margaretha von Hülsen. Kuna tolle lapsed kõik enne teda surid, pärandas ta mõisa Reinhold von Glasenappile, seejärel sai selle omanikuks aastal 1688 tolle lesk Elisabeth Glasenapp. Aastal 1673 läänistas Karl XI mõisa Martin Schoulßile. Hiljem läks mõis reduktsiooni käigus riigile, ent aastal 1725 tagastati mõis vendadele Cark Friedrich ja Martin Schoulßile. Edasi läks see Magdalene Gertrude von Brümmeri omandisse, tolle poeg Engelbrecht Wilhem von Brümmer müüs aga aastal 1745 mõisa 5000 taalri eest oma kasupojale Jacob Christian von Hanenfeldile. Too müüs mõisa selsamal aastal 6000 taalri eest edasi Heinrich Johann von Löwisele. Tolle lesk müüs aastal 1749 mõisa Anna Margaretha von Bergile, kes pärandas selle oma kasutütrele ja selle abikaasale Bernhard Heinrich von Derfeldenile. Aastal 1793 müüs Carl von Derfelden Jeri mõisa 27 000 hõberubla eest Caspar Reinhold von Engelhardile.[1]

Aastal 1798 ostis mõisa 28 000 hõberubla eest major Adolph von Sivers. Aastal 1838 pantis ta selle 17 000 hõberubla eest Amalie Kaasile. Aastal 1847 loovutas lipnik Carl Johann Rußbaum mõisa 32 000 hõberubla eest staabikapten George Olderoggele, see müüs aga mõisa aastal 1857 Caroline von Sternile, kelle valdusesse mõis järgmisel aastal ka ametlikult läks.[2] Sternide omandisse jäi mõis kuni võõrandamiseni.[3].

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 2 ja 3/4 adramaad, sellele allus 99 mees- ning 99 naishinge.[4] Aastal 1641 oli mõisa suurus 3/4 adramaad, aastal 1688 aga neli adramaad. Aastal 1734 oli adramaid 2 ja 1/4, aastal 1757 aga 2 ja 3/4. Aastal 1823 oli mõisa suurus 3 ja 4/5 adramaad.[5] Aastal 1832 oli mõisal adramaid 3 ja 11/15, aastal 1881 aga 3 ja 16/80, lisaks allus mõisale 5 ja 31/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.[6]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Ringel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 130-131
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 203-204.
  3. http://www.zudusilatvija.lv/objects/object/11702/
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 243.
  5. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 122.
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 191.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]