Mine sisu juurde

OPEC

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon)
Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon
Lipp
Liikmesriikide kaart
Asutatud Bagdadis Iraagis
Statuut: 10.–14. september 1960
Jõustunud: jaanuaris 1961
Tüüp kaubandusliit
Peakorter Viin, Austria
Liikmed
15 riiki
Ametlik keel inglise keel
Peasekretär Mohammed Barkindo

Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (ingl Organization of the Petroleum Exporting Countries, OPEC (ˈoʊpɛk/ oh-pek) on rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on koordineerida ja ühtlustada naftapoliitikat liikmesriikides ja tagada stabiilne naftaturg, kindlustamaks tõhus, tarbijale ökonoomne ja regulaarne varustatus, tootjatele stabiilne sissetulek ja investeeringute õiglane tasuvus.[1]

OPEC on valitsustevaheline organisatsioon, mis loodi 10.–14. septembril 1960 Bagdadis Iraagis. Viis asutajaliiget olid Iraak, Iraan, Kuveit, Saudi Araabia ja Venezuela, hiljem liitusid veel üheksa riigi valitsused: Katar, Indoneesia, Liibüa, Araabia Ühendemiraadid, Alžeeria, Nigeeria, Ecuador, Gabon ja Angola. 1992. aasta detsembrist kuni 2007. aasta oktoobrini oli Ecuador liidu tööst tagandatud. Gabon lahkust liidust 1995. aastal ja Indoneesia 2009. aasta jaanuaris, kuid mõlemad riigid liitusid taas 2016. aastal. Indoneesia peatas oma liikmesuse taas hiljem samal aastal. 2017. aastal ühines Ekvatoriaal-Guinea ja 2018. aastal Kongo Vabariik. Liidus on 15 liikmesriiki.[2] OPEC-i peakorter asus Šveitsis Genfis, 1. septembril 1965 koliti see ümber Austriasse Viini.[3]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Loomine ja 1960. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed sammud OPEC-i loomiseks tehti 1949. aastal, kui Venezuela, Iraan, Iraak, Kuveit ja Saudi Araabia said kokku, et arutleda ühiste võimaluste ja arvamuste üle, mis puudutaksid regulaarset ja lähedasemat läbikäimist nende vahel.[4]

Suurem vajadus OPEC-i loomiseks tekkis 1959. aastal, kui Ameerika Ühendriikide valitsus määras Kohustusliku Nafta Impordikvoodi programmi (MOIP) abil kindlaks imporditavate toornafta ja rafineeritud produktide määrad, tekitades sellega eelisseisu Kanadale, Mehhikole ja hiljem Venezuelale.[5] Samuti tõstis IOCs ühepoolselt toornafta hinda, vastavalt Venezuelale 5–25 dollarisenti barreli kohta ja Lähis-Idale kuni 18 dollarisenti barreli kohta. Selle tagajärjel toimus esimene Araabia Petrooleumi Kongress Kairos, mis võttis vastu resolutsiooni (Oil Consultation Commission), et IOCs peab teada andma ja konsulteerima enne hindade tõstmist vastavate tootmisriikide valitsustega.[4]

Rahvusvahelisel turul domineeris "Seitse Õde", Nõukogude Liit oli moodustanud omaette turu (FSU) ja rolli mängisid ka teised tsentraalselt planeeritud majandused (CPEs).[3] 1960. aasta augustis muutis IOCs Lähis-Ida toornafta hinda 10–14 dollarisenti barreli kohta, sellele vastuseks said järgneval kuul kokku nelja riigi valitsused, et arutleda jätkuva ebavõrdse hinnapoliitika üle. Iraan, Iraak, Kuveit, Saudi Araabia ja Venezuela said 10.–14.septembrini 1960 Bagdadis kokku, kus nende riikide esimene konverents tunnistas OPEC-it, kui alalist valitsustevahelist organisatsiooni.[4] OPEC loodi, et ühtlustada ja koordineerida liitlasriikide naftapoliitikat.[6]

OPEC-i eestvedajaks sai sekretariaat, mis algul asus Šveitsis Genfis ja alates 1965. aastast Austrias Viinis. 1968. aastal võeti vastu "Declaratory Statement of Petroleum Policy in Member Countries", mis määras ära, et liitlasriikidel on õigus teostada iseseisvaid otsuseid oma riigi loodusvarade üle, kui see toimub riigi arengu huvides.[3] 1960. aastate lõpuks oli OPEC-i liikmeskond kasvanud kümneni: 1961. aastal liitus Katar, 1962. aastal Indoneesia, Liibüa, 1967. aastal Araabia Ühendemiraadid, 1969. aastal Alžeeria.[2]

1970. aastad, 1973. aasta naftaembargo

[muuda | muuda lähteteksti]
OPEC-i peakorter Viinis

1970. aastatel tõusis OPEC rahvusvaheliselt silmapaistvaks organisatsiooniks, kus liitlasriigid suutsid oma naftapoliitikat kontrolli all hoida ja omasid maailmaturul toornafta hinnakujundamisel suurt sõnaõigust. Vaid 1973. ja 1979. aastal tõusis nafta hind turul, esimene kord põhjustatuna araabia naftaembargost ja teine kord Iraani revolutsioonist.[3]

1973. aasta oktoobris kehtestasid OPEC-i araabia riigid ning Egiptus, Süüria ja Tuneesia välja embargo, mis väljendas nende pahameelt, kui USA ja Lääne-Euroopa riigid toetasid Iisraeli Yom Kippuri sõjas. Nafta hind tõusis 3 dollarilt barreli kohta 12 dollarile ja gaasikvoote hakati nomineerima. See põhjustas kütuse hinnatõusu, mis vallandas turu- ja tarbijapaanika ja USA dollari devalveerimise ning USAs oli nafta kasutus maksimumi peal . Embargo mõjutas enim USAd, valitsus, president Richard Nixon ja Kongress võtsid vastu otsuseid, et riik saaks embargoga hakkama. Näiteks kehtestati kiiruspiirang 55 miili/tunnis, suveaeg kehtis terve 1973. aasta, et vähendada elektrikasutust kodumajapidamistes, inimestel paluti termostaadiga langetada temperatuur 18 kraadini ja tööstustes sai peamiseks energiaallikaks süsi.[7]

Embargo põhjustas ülemaailmse majanduslanguse, töötusmäär kasvas kõrgele samal ajal, kui inflatsioon samuti tõusis. Tarbijad kaotasid huvi masinate vastu, mis olid suure kütusekuluga, see omakorda põhjustas toodangu languse ja masinatööstused pidid hakkama välja mõtlema uusi ja ökonoomsemaid masinaid. Kuigi embargo kestis aasta, neljakordistus naftahind ja OPEC-i riigid mõistsid, et nende naftat võib kasutada nii majandusliku kui poliitilise relvana.

1975. aastal Alžeerias toimus OPEC-i konverents "Heads of State and Government", mille raames käsitleti vaesemate riikide rasket olukorda ja maailma majanduse arengu ja stabiilsuse huvides kutsuti üles koostööle rahvusvahelistes suhetes. 1976. aastal loodi Fund for International Development, liikmesriigid alustasid tööd ambitsioonikate sotsiaal-majanduslike arengukavade kallal.[3] 1971. aastal liitus OPEC-iga Nigeeria, 1973. aastal Ecuador ja 1975. aastal Gabon – liikmesriikide arv oli tõusnud 13ni.[2]

1980. aastad ja nafta ületarbimine

[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastate kõrge naftahinna tõttu hakkasid tööstusriigid kasutusele võtma alternatiivlahendusi: energiat saadi söest, looduslikust gaasist ja tuumaenergiast ning riikide valitsused kulutasid miljardeid alternatiivsetele arenguprogrammidele. Nõudlus nafta järgi langes 5 miljonit barrelit päevas, kuigi väljaspool OPEC-it tõusis tootmine 14 miljonit barrelit päevas, seda kuni 1986. aastani. Selle aja vältel langes nafta toodanguprotsent 50%-lt 29%-ni, selle tulemusena toimus kuueaastane hinnalangus, mis tipnes 46%-lise hinnalangusega 1986. aastal. Tulude vähendamiseks piiras Saudi Araabia tootmiskvoote ja tõstis hindu, 1980. aastal alandati tootmist 10 miljonit barrelit päevas, 1985. aastal oli see veerand sellest tasemest. Teised OPEC-i riigid selle ideega kaasa ei läinud ja Saudi Araabia plaan kukkus läbi. Saudi Araabia võttis kasutusele teise taktika, ujutas turu üle odava naftaga, see põhjustas hinnalanguse, barreli hind oli alla 10 dollari. Selle käigu tulemus oli, et kõrge hinnaga tootmispiirkonnad muutusid liiga kalliks. OPEC-i riigid, mis ei suutnud varem kvootidest kinni pidada, alustasid samuti tootmise piiramist, et hinnad saaksid normaliseeruda.

1990. ja 2000. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnaliikumised olid vähem dramaatilisemad, kui 1970.–1980. aastatel. Ajapikku OPEC-i tegevus nõrgenes, peamiselt Lähis-Ida sõjategevuse tõttu 1990.–1991. aastal.[3] Lahesõja ajal soovitas Iraagi president Saddam Hussein OPEC-i riikidel naftahinda tõsta, aidates sellega OPEC-i riike rahaliselt.

Naftaturg püüdis integreeritud turgu järgida, kohanedes Nõukogude Liidu järgse maailmaga, kus suurenes regionaalsus, toimus globaliseerumine, kommunikatsiooni revolutsioon ja kõrgtehnoloogia kiire areng. OPEC-i ja mitte OPEC-i riikide arengut parandasid ka läbimurded tootja ja tarbija vahelistes suhetes. Pärast ÜRO 1992. aastal korraldatud kliimamuutuste läbirääkimisi Earth Summitil püüdis OPEC naftatarnete majandamisse õiglust, tasakaalu ja realismi tuua.[3]

Ülemäärane kõikumine ja üldine hinnataseme ebakindlus domineeris 1990. aastatel ja soojad põhjapoolkera talved 1998.–1999. aastal kukutasid hinnad tagasi 1986. aasta tasemele. OPEC-i riikide ühtekuuluvust nõrgestas ka tugevalt riikide jagunemine Iraagi-Iraani sõja ajal ning Kuveidi sissetung Iraani. Pärast naftahinna järsku langust 15 dollarile barreli kohta 1990. aastate lõpus saavutas diplomaatia naftatootmise aeglustumise 1998. aasta alguses. 2000. aastal võõrustas Hugo Chavez esimest korda 25 aasta jooksul OPEC-i tippkohtumist. Ent järgmiste aastate sündmused – 2001. aastal USA terrorirünnakud, sissetung Afganistani ja 2003. aasta Iraagi sõda ja okupatsioon tõstsid naftahinna kõrgele, seda OPEC-ist sõltumatult.

Nafta väärtus kasvas, hinnad tõusid 2008. aasta keskel rekordiliselt kõrgeks, siis aga raputas maailma finantskriis ja majanduslangus. OPEC-ist sai tähtsaim naftasektori toetaja, osana jõupingutusest, et maailm kriisist välja tuleks. OPEC-i teisel ja kolmandal tippkohtumisel Caracaras ja Riyadhis 2000. ja 2007. aastal pandi paika, et kolm pikaajalisemat strateegiat peavad keskenduma stabiilsele energiaturule, säästvale arengule ja keskkonnale.[3]

2007. aastal liitus organisatsiooniga Angola. Ajavahemikuks 1992. aastast kuni 2007. aasta oktoobrini peatas Ecuador oma liikmesuse. Gabon lahkust liidust 1995. aastal ja Indoneesia 2009. aasta jaanuaris (mõlemad liitusid hiljem taas).[2]

2010. ja 2020. aastad

[muuda | muuda lähteteksti]

2023. aasta detsembris teatas Angola valitsus OPEC-ist lahkumisest.[8]

Liikmesriigid

[muuda | muuda lähteteksti]

Praegused liikmed

[muuda | muuda lähteteksti]
Riik Piirkond OPEC-iga
liitumise aasta[2] 		Rahvaarv
(2015 seisuga)[9] 		Pindala
(km²)[10] 		Toodang
(barrel/päev)
Alžeeria Aafrika 1969 39 542 200 2 381 740 1 370 000
Angola Aafrika 2007 19 625 400 1 246 700 1 842 000
Araabia Ühendemiraadid Lähis-Ida 1967 5 779 800 83 600 2 798 000
Ecuador Lõuna-Ameerika 1973, 2007[A 1] 15 868 400 283 560 543 000
Ekvatoriaal-Guinea Aafrika 2017 227 000
Gabon Aafrika 1975, 2016[A 2] 1 705 400 267 667 213 000
Iraan Lähis-Ida 1960[A 3] 81 824 300 1 648 000 3 300 000
Iraak Lähis-Ida 1960[A 3] 37 056 200 437 072 4 054 000
Katar Lähis-Ida 1961 2 194 800 11 437 1 532 000
Kongo Vabariik Aafrika 2018 260 000
Kuveit Lähis-Ida 1960[A 3] 2 646 314 17 820 2 494 000
Liibüa Aafrika 1962 6 411 800 1 759 540 404 000
Nigeeria Aafrika 1971 181 562 000 923 768 2 317 000
Saudi Araabia Lähis-Ida 1960[A 3] 27 752 300 2 149 690 10 046 000
Venezuela Lõuna-Ameerika 1960[A 3] 29 275 000 912 050 2 472 000
Kokku 483 630 000 12 492 695 35 481 740
  1. ↑ Ecuador liitus OPEC-iga 1973. aastal, lahkus 1992. aastal ja liitus taas 2007. aastal.
  2. ↑ Gabon liitus OPEC-iga 1975. aastal, lahkus 1994. aastal ja liitus taas 2016. aastal.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Üks viiest asutajaliikmest, kes osales esimesel konverentsil aastal 1960.

OPEC+

[muuda | muuda lähteteksti]

Aserbaidžaan, Bahrein, Brunei, Kasahstan, Malaisia, Mehhiko, Omaan, Venemaa, Lõuna-Sudaan, Sudaan.

Sekretariaat

[muuda | muuda lähteteksti]

OPEC-i sekretariaat on organisatsiooni täitevorgan, mis esmakordselt kutsuti kokku 1961. aastal Genfis. 1965. aasta aprillis võttis kaheksas OPEC-i konverents vastu uue asukohariigi lepingu, mille kohaselt asub peakorter sama aasta 1. septembrist Viinis.[11] Sekretariaat vastutab kõikide konverentsidel vastu võetud otsuste eest ja teostab juhatuse nõukogu otsuseid, samuti tegeleb teadusuuringutega. Sekretariaati kuulub organisatsiooni tegevjuht ehk peasekretär ja töötajad, kes on vajalikud organisatsiooni tegevuses. Peasekretäri kantselei koosneb õigusbüroost, teadusuuringute osakonnast ja tugiteenuste osakonnast. [11] OPEC-i peasekretär on Abdalla Salem El-Badri.[12]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ OPEC. "Our Mission" (inglise). Vaadatud 21. aprillil 2014a.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 OPEC. "Member Countries" (inglise keel). Vaadatud 25.08.2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 OPEC. "Brief History" (inglise keel). Vaadatud 20. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 OPEC Secretariat (2012.a mai). "General Information" (pdf) (inglise keel). Viin, Austria: Organization of the Petroleum Exporting Countries. Vaadatud 20. aprillil 2014a. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |aeg= (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  5. ↑ Benjamin Zycher. "OPEC" (inglise keel). Vaadatud 20. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  6. ↑ Albert L. Danielsen. "OPEC" (inglise keel). Vaadatud 20. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. ↑ "Oil Embargo, 1973–1974" (inglise keel). 31. oktoober 2013a. Vaadatud 21. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  8. ↑ "Angola lahkub OPEC-ist" ERR, 21. detsember 2023
  9. ↑ Field Listing – Population. CIA World Factbook. Vaadatud 30.11.2016.
  10. ↑ Field Listing – Area. CIA World Factbook. Vaadatud 4.01.2009.
  11. ↑ 11,0 11,1 OPEC. "Secretariat" (inglise keel). Vaadatud 22. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  12. ↑ OPEC. "Secretary General" (inglise keel). Vaadatud 22. aprillil 2014a.{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=OPEC&oldid=6720643"