Aleksandr Litvinenko

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Litvinenko
Sünniaeg 30. august 1962
Sünnikoht Voronež, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg 23. november 2006 (44-aastaselt)
Surmakoht London, Ühendkuningriik
Rahvus venelane
Kodakondsus Flag of the United Kingdom.svg Ühendkuningriik (2006–surmani)
Flag of Russia.svg Venemaa Föderatsioon
Teenistused MI6[1], KGB, FSB
Surmapõhjus äge kiiritusmürgitus


Aleksandr Valterovitš Litvinenko (vene keeles Александр Вальтерович Литвиненко; 30. august 196223. november 2006) oli Venemaa julgeolekuohvitser ning hilisem dissident, pagulane ja Briti salateenistuse kaastöötaja[1].

Litvinenko jõudis töötada KGB-s, sõjaväelises vastuluures ja FSB-s, kus spetsialiseerus terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega võitlemisele.[2]

1998. aasta novembris süüdistas Litvinenko koos eriteenistuse mitme teise ohvitseriga oma ülemusi Boriss Berezovski tapmise plaanis ja muudes pattudes.[2]

Järgmise aasta märtsis vahistati ta süüdistatuna ametivolituste ületamises, järgnes mitu kohtuasja, vahi all oli ta kaks korda. 2000. aastal pages Litvinenko koos abikaasaga valepassi kasutades Suurbritanniasse, tema poliitilise varjupaiga taotlus rahuldati[2]. 2006. aasta oktoobris sai Litvinenko Suurbritannia kodakondsuse.

Londonis kirjutas ta kaks raamatut, milles süüdistas Venemaa julgeolekuteenistusi muu hulgas 1999. aastal toimunud elumajaplahvatuste korraldamises. Neis plahvatustes hukkus umbes 300 inimest. Plahvatuste korraldamise eesmärk olevat olnud aidata võimule Vladimir Putin. FSB süüdistas plahvatuste korraldamises tšetšeeni terroriste ja ühtlasi sai FSB ettekäände Teise Tšetšeenia sõja alustamiseks. Putini tõusu võimule nimetas Litvinenko FSB korraldatud riigipöördeks. FSB tegutsemisviisi põhielemendiks nimetas ta rahva hirmutamist.[2]

Litvinenko suri radioaktiivse polooniumi mürgituse tagajärjel. Haiglasse sattus ta 1. novembril pärast seda, kui oli samal päeval kohtunud kahe endise KGB agendi Dmitri Kovtuni ja Andrei Lugovoiga. Litvinenko organismis oli polooniumi surmavast annusest 10 korda rohkem. "Timesi" andmetel maksab inimese tapmiseks vajalik polooniumikogus 10 miljonit USA dollarit.[2]

Enne oma surma süüdistas Litvinenko Vladimir Putinit Anna Politkovskaja mõrva sanktsioneerimises ja väitis, et Irina Hakamada hoiatas Politkovskajat ohu eest[3].

Surivoodil süüdistas Litvinenko Venemaa valitsusringkondi ka enese tapmise tellimises. Tema viimased sõnad olid: "Tõprad said mu kätte. Aga mitte kõiki ei õnnestu neil kätte saada." Need sõnad ütles ta enne teadvuse kaotamist oma sõbrale filmirežissöörile Andrei Nekrassovile.[2]

Briti prokurörid on Litvinenko mõrvas kahtlustatavaks kuulutanud Andrei Lugovoi, kelle väljaandmise palve Venemaale 2007. aasta kevadel jahendas Suurbritannia ja Venemaa suhteid. Venemaa võimude sõnul ei luba Venemaa põhiseadus Venemaa kodanike väljaandmist välisriikidele. Pärast Moskva keeldumist saatis London maalt välja 4 diplomaati, süüdistades neid spionaažis. Vastukäiguna saatis ka Moskva Venemaalt välja 4 Suurbritannia diplomaati.[2]

Endine KGB ohvitser ja samuti Suurbritanniasse põgenenud Oleg Gordijevski kommenteeris Litvinenko surma nii: "Ta võitles Venemaa kurjade jõudude vastu, KGB vastu, võimude vastu, mis tallavad jalge alla Venemaa demokraatia ja liberaalsed vabadused. Temast sai nende Venemaa jõudude kättemaksu ja pahatahtlikkuse ohver."[2]

2007. aasta sügisel valiti Andrei Lugovoi Vladimir Žirinovski juhitava Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas 3. numbrina Venemaa Riigiduumasse.[2]

Andrei Nekrassov tegi Litvinenkost filmi "Minu sõber Saša. Ühe mõrva lugu". Eestis linastus see film 2007. aasta juulis Pärnus toimunud filmifestivalil, mille peakülaliseks Nekrassov oli.[4]

21. jaanuaril 2016 jõudis Londoni kohtu uurimine järeldusele, et on võimalik, et Litvinenko mõrvamisele andis nõusoleku president Putin, omavahelise vastuseisu ("antagonism") tõttu.[5][6]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksandr Litvinenko, Juri Felštinski. FSB laseb Venemaa õhku. Tallinn, 2007 ISBN 9789949431236

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Harding, Luke (25. veebruar 2013). "Litvinenko inquest: newspapers launch challenge over withholding of evidence". theguardian.com. Vaadatud 27. jaanuar 2015. 
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 235–236
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 230, 236
  4. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 345
  5. "President Putin 'probably' approved Litvinenko murder" (inglise keeles). BBC News Online. 21. jaanuar 2016. Vaadatud 21. jaanuaril 2016. 
  6. Cowell, Alan (21. jaanuar 2016). "Putin ‘Probably Approved’ Litvinenko Poisoning, British Inquiry Says" (inglise keeles). The New York Times. Vaadatud 21. jaanuaril 2016. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Meediakajastus[muuda | muuda lähteteksti]