Pavel Sudoplatov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Pavel Sudoplatov
19400000-sudoplatov.jpg
Sündinud 7. juuli 1907
Melitopol, Ukraina
Surnud 24. september 1996
Moskva
Teenistused NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat
Auaste kindralleitnant
Juhtinud NSVL SARKi 2. osakond
NSVL SARKi 4. valitsus
NSV Liidu RJRK 4. valitsus
Sõjad/lahingud Teine maailmasõda

Pavel Sudoplatov (vene keeles Павел Анатольевич Судоплатов; 7. juuli 1907 Melitopol, Ukraina Venemaa keisririik24. september 1996 Moskva) oli Nõukogude Liidu luuraja, sõjaväelane (kindralleitnant), riikliku julgeoleku ametnik ja nõukogude luurediversiooniüksuste juht Teise maailmasõja ajal ja ka pärast sõda[1].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pavel Sudoplatov liitus nõukogude võimuga Venemaa kodusõja ajal 1919. aastal, astudes 12-aastaselt vabatahtlikult Punaarmeesse, Dnepritaguse diviisi 1. Melitopoli löögipolku. Pärast nõukogude Punaarmee väljaajamist Ukrainast oli kodutu, kuid järjekordse nõukogude vägede invasiooni järel Ukrainasse liitus uuesti Punaarmeega 1920. aastal ja määrati 14. armee 41. diviisi 123. kütibrigaadi sideroodu.

Pärast nõukogude võimu kehtestamist Ukrainas ja vägede demobiliserimist oli ta 1921. aastast 44. diviisi Operatiivosakonna registraator, asjaajaja ja süstemaator ning töötas seejärel Žõtomõris asuvas Volõõnia kubermangu Tšekaas.

Pärast Venemaa kodusõja lõppu ning Punaarmee osalist demobiliseerimist oli Sudoplatov 1923. aastal Melitopolis komsomolitööl: Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu Ukraina LKNÜ ringkonnakomitee infoosakonna juhataja, noortööliste klubi juhatuse liige ja komandant.

1925. aastast asus uuesti tööle Ukraina NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuvas Riiklikus Poliitvalitsuses (GPU), kus oli algul infojaoskonna arvepidaja, seejärel Melitopoli ringkonnnavoliniku abi, 1928. aasta augustist Harkovi kubermangu GPU osakonna salajas-poliitilise osakonna volinik ning seejärel Ukraina NSV GPU volinik Harkovis.

Veebruaris 1932 viidi Sudoplatov üle teenistust jätkama Moskvasse OGPU keskaparaati, kus ta töötas OGPU kaadriosakonna vaneminspektorina, kureerides OGPU Välisosakonda. Seejärel asus ka tööle välisosakonda.

Sudoplatov välisluures[muuda | muuda lähteteksti]

1935. aastal suunati Sudoplatov pärast väljaõpet muudetud identiteediga Venemaalt ja Ukrainast emigreerunud Ukraina rahvuslaste liikumisse (OUN) Poolas ja Saksamaal, kus ta ka läbis NSDAP poolt ukraina rahvuslastele läbiviidud natsionaalsotsialistliku suunitlusega parteilise koolituse Leipzigis. Tegevuse tulemusena infiltreerus Sudoplatov OUN-i juhi Jevgeni Konovaletsi lähikonda ning saatis teda tema reisidel mööda Euroopas asuvaid OUN-i piirkondlikke keskusi, sh Pariisi ja Viini.

Naastes tagasi Nõukogude Liitu, tegutses Sudoplatov kaubalaeva radistiks kehastunult aastail 19371938 illegaalse kullerina ukraina rahvuslaste ja emigratsioonis viibiva OUN-i organisatsiooni vahel. 23. mail 1938 tappis ta ÜK(b)P KK Politbüroo ja ÜK(b)P KK peasekretäri Jossif Stalini korraldusel Rotterdamis lõhkekehaga Jevgeni Konovaletsi.

Septembris 1938 poliitiliste repressioonide ajal nõukogude riiklikes julgeolekuasutuses täitis Sudoplatov NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 5. osakonna 4. jaoskonna ülema abi kohuseid, pärast osakonna juhtide Z. Passovi ja Sergei Spigelglasi ning teiste osakonna vanemohvitseride represseerimist 1938. aasta novembris-detsembris aga NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 5. osakonna (välisluure) ülema kohuseid.

1938. aasta detsembris määrati Sudoplatov välisluure Hispaania osakonna ülema asetäitjaks, kuid sama kuu lõpus kõrvaldati ta töölt "sidemete eest rahvavaenlastega" ning heideti asutuse ÜK(b)P allorganisatsioonist välja, mis oli kindel märk sellele järgnevast repressioonist või vahistamisest. Kuid vastavalt NSV Liidu SARK-i juhtkonnalt saadud korraldusele otsust ei kinnitatud Siseasjade Rahvakomissariaadi parteikomitees.

16. jaanuaril 1939 kinnitati Sudoplatov RJPV 5. osakonna 4. jaoskonna ülema asetäitjaks, aga 10. maist samal aastal nõukogude välisluure, st 5. osakonna ülema asetäitjaks.

Sudoplatov ja diversioonitöö[muuda | muuda lähteteksti]

1939. aastal juhendas Sudoplatov koos Naum Eitingoniga operatsiooni Utka, mille eesmärk oli ÜK(b)P KK peasekretär Jossif Stalini poliitilise vastase, Mehhikos emigratsioonis viibinud Lev Trotski tapmine. Plaani viisid Mehhikos täide Naum Eitington ja viimase poolt värvatud Ramón Mercader, kes tappis Trotski 20. augustil 1940 jääkirkaga.

26. veebruari 1941 ÜK(b)P KK Politbüroo otsusega määrati Pavel Sudoplatov vastloodud NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Luurevalitsuse ülema asetäitjaks.

Sudoplatov Teises maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Teise maailmasõja algust ning Saksa sõjaväe edukat pealetungi, mida soodustasid Saksa eriüksuste dessandid strateegiliselt tähtsate objektide hõivamisel, moodustati NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi juures "Vaenlase langevarjudessantide ja diversioonigruppide likvideerimise staap" (Штаб по ликвидации вражеских парашютных десантов и диверсионных групп), mille ülemaks määrati 26. juunist 1941 kohakaasluse alusel Pavel Sudoplatov. Töö edukamaks koordineerimiseks määrati ta veel täiendavalt loodud "NSV Liidu SARK-i hävituspataljonide keskstaabi (Центральнй штаб истребительных батальонов НКВД СССР) ülema asetäitjaks.

Sõja esmaetapil toimunud nõukogude vägede taganemise ning suurte piirkondade Saksa vägede poolt okupeerimise tulemusena tekkinud Saksa vägede tagalapiirkonnas (Ukrainas, Valgevenes ja Balti riikides) vastupanuliikumise ja diversioonitöö organiseerimiseks moodustati 5. juulil 1941 otse NSV Liidu siseasjade rahvakomissarile alluv Erigrupp[2], mille juhiks määrati Pavel Sudoplatov. 3. oktoobril reorganiseeriti grupp seoses laia tegevuspiirkonna ja tegevuse suure mahuga ümber NSV Liidu SARK-i 2. osakonnaks.

Samaaegselt luure- ja diversioonitöö organiseerimisega Saksa vägede tagalas täitis Sudoplatov ka 30. novembrist 1941 kuni 1. juulini 1942 NSV Liidu SARKi 1. valitsuse ülema asetäitja ülesandeid.

Luure- ja diversioonitöö läbiviimise efektiivsuse tõstmiseks taotles Sudoplatov NSV Liidu siseasjade rahvakomissarilt Lavrenti Berialt loa (ja sai selle) vabastada eelmiste poliitiliste repressioonide käigus vahistatud diversioonitegevuse kogemustega riikliku julgeoleku töötajad (individuaalterrorit läbi viinud Jakov Serebrjanski, nõukogude luure resident Berliinis Ivan Kaminski[2], nõukogude luure resident Prahas Pavel Zubov[3]), keda rakendas oma töös.

18. jaanuaril 1942 määrati Sudoplatov uue laiendatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ülemaks, kus ta jätkas partisani- ja luure-diversioonitegevuse juhtimist Saksa okupatsioonivägede tagalas ning koordineeris nõukogude agentuurluurevõrke Saksa Riigis ja selle liitlasmaades.

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi 4. valitsus

Pärast Teise maailmasõja iseloomu muutumist 1943. aastal eraldati uuesti nõukogude sisejulgeoleku ja riikliku julgeoleku asutused ning Sudoplatov määrati moodustatud NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi 4. valitsuse ülemaks 12. mail 1943 ning 14. maist 1946 NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi Luurevalitsuse ülema asetäitjaks.


Pavel Sudoplatov suri 1996. aastal ja maeti Moskvas Donskoi kalmistule.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]