Julian Semjonov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Julian Semjonov
Юлиан Семёнов
Юлиан Семенов.jpg
Sünninimi Julian Semjonovitš Ljandres
Юлиан Семёнович Ляндрес
Sündinud 8. oktoober 1931
Moskva, Vene NFSV, Nõukogude Liit
Surnud 5. september 1993 (61-aastaselt)
Mukhalatka, Krimm, Ukraina
Kirjandusžanrid kriminaalromaanid
spiooniromaanid

Julian Semjonov (kodanikunimega Julian Semjonovitš Ljandres; 8. oktoober 19315. september 1993) oli Nõukogude vene kirjanik, stsenarist ning ajakirjanik[1].

Semjonov oli viljakas põnevus-, spiooni- ja kriminaalromaanide autor. Tema teoste tuntumad kirjanduslikud tegelaskujud on Nõukogude luuraja Maksim Issajev (hilisem Max Otto von Stirlitz), siseministeeriumi polkovnik Vladislav Kostenko ja riikliku julgeoleku polkovnik Vitali Slavin. Teoses "Briljandid proletariaadi diktatuurile" ("Бриллианты для диктатуры пролетариата") viibib noor Tšekaa töötaja Issajev 1921. aastal ka Tallinnas[2].

1950. aastatel tegutses Semjonov Kabulis Afganistanis Nõukogude Liidu saatkonnas tõlgina, vahendades puštu ja dari keelt[1].

Semjonov asutas koos Artjom Borovikiga kuukirja Täiesti Salajane (Совершенно секретно, 1989). Algselt trükiti ajalehte Tallinnas ja anti paralleelselt välja ka eesti keeles[3].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Julian Ljandres sündis 1931. aastal Moskvas represseeritud juudi päritolu ajakirjaniku Semjon Ljandresi ja Galina Ljandresi (sündides Nozdrina) pojana. Valgevenes sündinud isa arreteeriti 1952. aastal. Süüdistatuna trotskismis viibis mees Siberi vangilaagrites kaheksa aastat. Vene päritolu ema tegutses kooliõpetajana[1].

1954. aastal lõpetas Julian Moskva Orientalistika Instituudi (Московский институт востоковедения) Lähis-Ida teaduskonna. Pärast instituuti asus ta tööle Moskva Riiklikusse Ülikooli, kus tegutses puštu keele lektorina, täiendades end samas ka Pärsia ajaloos ja poliitikas[1][4].

Semjonovi esimesed kirjanduslikud katsetused avaldati 1958. aastal väljaannetes Ogonjok (Огонек), Smena (Смена) jt. Aastatel 19621967 kuulus ta ajakirja Moskva toimetusse. 1970. ja 1980. aastatel töötas väljaannete Pravda (Правда), Ogonjok ja Literaturnaja Gazeta (Литературная газета) korrespondendina Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Külastas isegi põhjapoolust ja Antarktikat[1].

1990. aastate algul elas Julian Semjonov üle kolm insulti, mis röövisid talt liikumis- ja kõnevõime. Kirjanik suri Krimmis 61-aastaselt. Ta on maetud Novodevitšje kalmistule Moskvas[1].

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Julian Semjonovil on kaks tütart ja neli lapselast. Abikaasa Jekaterina Aleksejevna Kontšalovskaja (Екатерина Алексеевна Кончаловская) on luuletaja Sergei Mihhalkovi kasutütar ja filmirežissöör Andrei Kontšalovski õde[1].

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Issajevi-Stirlitzi sari[muuda | muuda lähteteksti]

Vladislav Kostenko sari[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Petrovka 38" (1963)
  • "Ogarjovo 6" (1972)
  • "Vastasseis" (1979)
  • "Reporter" (1987)
  • "Kutuzovi prospekti saladus" (1990)

Vitali Slavini sari[muuda | muuda lähteteksti]

Teisi romaane[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]