Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rael Artel kuraatorituuril, esinemas Poola kunstniku Joanna Rajkowska installatsiooni "Tervitused Jeruusalemma avenüült" materjalide ees.

"Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest" oli Tartu Kunstimuuseumis 7. veebruarist 29. märtsini 2015 toimunud näitus[1], mis oli teadaolevalt esimene holokaustiteemaline kunstinäitus Eestis[2]. Teemakäsituse tõttu pälvis Rael Arteli kureeritud näitus laia tähelepanu Eesti ühiskonnas ning Eesti ja rahvusvahelises meedias, kutsudes esile eriarvamusi ning algatades debati nii holokausti kajastamise kui ka sõnavabaduse, tsensuuri ja enesetsensuuri üle kunstis. Algselt oli näitusel üleval 8 tööd kaasaegsest kunstist, neist 1 Eesti kunstnike ja 7 Poola (sh 1 Poola-Iisraeli) kunstnike omad; kohe näituse avamise järel alanud avaliku kriitika tagajärjel piirati alguses ligipääsu kahele teosele ning hiljem eemaldati need näituselt.

Näituse nimi "Minu Poola" rõhutab kuraatori isiklikku perspektiivi Poola nüüdiskunstile, kus holokaust ja laiemalt Teine maailmasõda on üks läbivaid motiive. Nimi viitab kirjastuse Petrone Print Minu-raamatute sarjale, mis samuti edastab autorite isiklikke muljeid eri maadest. Teemavalikut põhjendas Artel järgmiselt: "Mäluasutusena on Tartu Kunstimuuseumi kohustus mäletada, ning kunstimuuseumina oleme mäletamiseks appi kutsunud kunstnikud, kel on olemas keel ja hääl valusast ajaloosündmusest rääkimiseks. /---/ Ehk teeb tõsiasi, et teosed avavad diskussiooni, holokaustist rääkimise lihtsamaks. Eksponeeritud teoseid ühendavateks märksõnadeks on mäletamine ja trauma. Traagilises sündmuses hukkunute meenutamine, ajaloo vaatlemine läbi huumoriprisma, ebaõigluse kompenseerimine, ajaloo kaubastamine ja turustamine, läbielatu taaselustamine – need on vaid mõningad strateegiad, mida kunstnikud on kasutanud, et käsitleda lähimineviku valusaid ja ebameeldivaid teemasid."[1] Põhjus on selleski, et 2015. aastal möödub 70 aastat Teise maailmasõja lõpust, mil vabastati ka Natsi-Saksamaa koonduslaagrite vangid[3]. "Minu Poola" tutvustuses muuseumi kodulehel hoiatati algusest peale: "Ettevaatust, näitusel eksponeeritud teosed võivad mõjuda häirivalt."[1]

Tartu Kunstimuuseumi näitusele valiti tööd tuntud Poola kunstnikelt, kellest enamik on osalenud Veneetsia biennaalil.[1] Kuraator Rael Arteli sõnul püüdis ta leida võrdlusmaterjali ka Eesti kunstist, kuid tal ei õnnestunud leida teisi holokausti teemalisi teoseid peale John Smithi maali "Holocaust".[3]

Näitusega koos ilmus ka kataloog, mille teksti koostas Rael Artel ja kujundas Mikk Heinsoo. Näitust toetasid Eesti Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium. "Minu Poola" kuraator on Tartu kunstimuuseumi direktor Rael Artel, koordinaator kunstimuuseumi kaasaegse kunsti kogu hoidja Julia Polujanenkova.[1]

Videote eemaldamine näituselt[muuda | muuda lähteteksti]

Teade kahe video eemaldamisest Tartu Kunstimuuseumi näituselt "Minu Poola" toas, kus varem eksponeeriti Artur Żmijewski videoid.

"Minu Poola" avati laupäeval, 7. veebruaril[1]. Teisipäeval teatas Tartu Kunstimuuseum, et ligipääs kahele enim kritiseeritud videole piiratakse, nii et neid võib näha ainult külastaja otsesel soovil ja pärast kuraatori kirjaliku selgitusega tutvumist. Ühtlasi vabandas muuseumidirektor Artel kõigi ees, keda väljapanek on riivanud.[4] Kultuuriministeeriumis toimunud arutelu järel, millel osalesid kultuuriminister Urve Tiidus ja Eesti Juudi Kogukonna esindajad, ning mille järel kultuuriminister Tiidus samuti näitust solvavaks nimetas, otsustas muuseum teosed näituselt eemaldada.[5]

Kuna esmaspäeval ja teisipäeval oli muuseum suletud ning teosed eemaldati juba kolmapäeva pärastlõunal, jõudis kõnealuste videotega tutvuda vaid väike osa näituskülastajatest. Seetõttu ei olnud enamik debatis osalejaid teostega tuttav või tundis neid vaid uudistes näidatud lõikude ja ümberjutustuste põhjal.[6] Kunstnik Marge Monko: "Mis ühendab Keit Pentus-Rosimannust, Sven Mikserit ja Eesti juudi kogukonna esinaist Alla Jakobsoni? Keegi neist ei ole käinud Tartu kunstimuuseumi näitusel "Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest", aga see asjaolu pole takistanud neil hukka mõista kahe Artur Żmijewski video eksponeerimist."[7] Politoloog Alar Kilp on ajalehes Eesti Kirik mõistnud hukka ka teoste tutvustamise uudistes.[8]

Videote eemaldamist on hinnatud erinevalt. Näiteks tõlgendas ajakirjanik Kadri Veermäe seda tsensuuri või enesetsensuurina[9], samas kui endine kultuuriajakirjanik Kaarel Tarand ei pidanud videote mahavõtmist näituselt tsensuuri ilminguks[10]. Kunstnik Kiwa pidas seda kunsti kriminaliseerimiseks[7]. Tsensuuriks nimetas videote eemaldamist ka kunstnik Marge Monko: "Ausalt öeldes ei mäleta ma varasemast ühtegi juhtumit, kus mingi huvigrupi surve oleks olnud nii suur, et selle tagajärg on tööde tsenseerimine."[11]

Teoste eemaldamise järel otsustas muuseum dokumenteerida sotsiaalmeedia ja ajakirjanduse vastukaja ning koostada selle põhjal samasse tuppa uus, tsensuuri ja enesetsensuuri kajastav ekspositsioon.[12] ETV saates "Terevisioon" kommenteeris seda Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus: "Me peame ... selles protsessis teadvustama seda, et kui meil on need asjad nii valulised, mis mujal on isegi avalikult nähtaval, siis järelikult on meil töö publikuga veel siin selline, millega muuseumid peavad kõvasti tegelema." Vajadust näituse kajastust dokumenteerida rõhutas ka saatejuht Urmas Vaino: "Selles mõttes mul on Rael Arteli üle väga hea meel, et ta selle asja tegi, ja et me nägime nagu seda protsessi, et me saame seda mingi hetke pärast hakata eemalt vaatama, kuidas ühest näitusest hakkasid rääkima kõik, kes seda näinud ei olnud ja kuidas sündis arvamus ja kuidas need lumepallidena nagu kukkusid veerema."[6]

Teosed ja kunstnikud[muuda | muuda lähteteksti]

Poola kunstniku Wilhelm Sasnali installatsioon "Warsaw" loodi süütenööri põletamise abil, nii et seinale jäetud jälg moodustab kirja "WARSAW".
  • Yael Bartana videos "Unistused ja õudusunenäod" ("Mary Koszmary", 2007) kõneleb poliitik inimtühjale rohtunud staadionile, kus on vaid käputäis skaute või pioneere, juutide ja poolakate leppimisest ning vajadusest juutide naasmise järele, et taastada Poola kultuuriline mitmekesisus ja luua ühine tulevik.[3] Kunstiteadlane Indrek Grigor peab seda näituse keskseks tööks: "Siinkirjutajale, kelle jaoks juudid on kirjanduslikud tegelased Isaac Babeli «Odessa lugudest», hakkas just selle video vahendusel vaikselt koitma, milline kultuuriline šokk võis juudi kogukonna hävitamine Poola ühiskonnale olla. Sarnane tõdemus Eesti kultuuriruumi transponeerituna kõlaks kui üleskutse ümber mõtestada vene kultuuri mõju meie enese kultuuri mitmekesisusele ja seekaudu ka elujõulisusele!"[13]
  • Zbigniew Libera foto sarjast "Residendid" (2003) kujutab naeratavaid inimesi analoogsetes asendites inimestega tuntud fotolt vangidest Auschwitzi vabastamise aegu.[3]
  • Joanna Rajkowska teose "Tervitused Jeruusalemma avenüült" dokumentatsioon (2002) tutvustab üht Poola pealinna Varssavi silmatorkavamat monumenti: kunstpalmi, mille idee sai kunstnik külaskäigult Jeruusalemma. Teos meenutab sõjaeelse Poola kultuurilist mitmekesisust. Teos on püstitatud Varssavisse Jeruusalemma avenüüle.[3] "Minu jaoks on Rajkowska teose näitusel esitatud dokumentatsiooni kõrghetk kunstnikuga otseselt mitteseotud inimõigusteaktivisti aktsioon, mille käigus seoti palmi ümber traditsiooniline Palestiina rätik," kirjutab Indrek Grigor.[13]
  • John Smithi (Marko Mäetamm ja Kaido Ole) maal "Holocaust" (2001) kujutab kaht autoga sõitvat meest, kes näevad autoaknast mäeveerel seisvat kirja "Holocaust", mis näeb välja nagu tuntud maamärk "Hollywood". Arteli sõnul juhib maal tähelepanu holokausti kommertsialiseerimisele, kuna filmitööstus eesotsas Hollywoodiga on muutnud miljonite inimeste kannatused rahaks.[3] Just seda teost nimetas Tanel Rander näituse fookuseks: ""Minu Poola" näituse võtmeline ja konteksti avav teos on John Smithi (Marko Mäetamm ja Kaido Ole) 2001. aastast pärinev maal "Holocaust". /---/ "Fiktiivne John Smith oli poola päritolu saksa immigrant, geenitehnoloog, kes saabus Eestisse inimesi uurima. See taustalugu avab kahtlemata palju kontekste, ent kuraatoritekst "Minu Poola" kataloogis tõstab seda kunstiteost esile seoses holokausti problemaatika kommertsialiseerumisega. See avab üsna konkreetse vaate John Smithi positsioonile. John Smithi jaoks on holokaust bränd, vaatemäng, valeteadvus, surnud ajalugu. Ta on sellest distantseerunud, tema pilk on neutraalne nagu kõigest monotoonse ükskõiksusega "huvituval" turistil."[14]
  • Wilhelm Sasnali installatsioon "Warsaw" (2005) seisneb põleva süütenööri jäljega valgele seinale kirjutatud nimes "Warsaw", mis on poolitunud ingliskeelseteks sõnadeks "SAW WAR" – "nägi sõda".[3]
  • Art Spiegelmani lühikoomiks "Kokkuvarisemised: portree kunstnikust kui noorest %@?*!st" (2008) kirjeldab juudiperes põlvest põlve edasiantavat pärandit kui kirstu suletud koletist, kes tekitab lakkamatu süütunde. Seda võib mõista holokaustis ellujäänu süüna. Näitusel saab lugeda ka Spiegelmani kaheköitelist graafilist romaani "Maus" (1991), mis on pälvinud Pulitzeri preemia.[3] Postimehe näitusearvustuses näeb Indrek Grigor paralleeli Spigelmani koomiksi ja eestlaste ajaloolise kogemuse vahel: "...nii nagu juudi kogukonda kummitab põlvkonnast põlvkonda pärandatav holokausti trauma, mida näitusel vahendatakse läbi Ameerika koomiksikunstniku Art Spigelmanni autobiograafiliste koomiksite, nii on ka siinkirjutajal kodus kapis karp Siberist Eestisse saadetud kirjadega sellest kuidas künka otsa kaevati viisnurga kujuline lõkkeplats, mille ümber ringmänge tantsiti ja isakest Stalinit leiva eest tänati."[13]
  • Artur Żmijewski video "Kullimäng" ("The Game of Tag", 1999).[3] oli 2012. aastal 7. Berliini biennaalil[15]. Autor kommenteeris teost "Aktuaalsele kaamerale" järgmiselt: "See on väga tõsine olukord. Ma ütleksin, et seal on elusate inimeste kehad, see on elus situatsioon – tragöödia asemel on meil lihtsalt elu."[16] Näituse kataloogis sidus kuraator Rael Artel "Kullimängu" Itaalia filosoofi Giorgio Agambeni mõistega "paljas elu", mis kirjeldab ühiskondlikest komventsioonidest ja kaitsest ilmajäänud inimeste olukorda.[3] Teose taustast kirjutas Postimehe ajakirjanik Kadri Veermäe: "Kindlasti on paljusid neid, kes nüüdseks internetist Żmijewski "Kullimängu" ära on vaadanud, üllatanud see, et nad pole nähtust tegelikult eriti šokeeritud. Šokeeritud oli hoopis Żmijewski ise, kui ta noore abiõpetajana oma õpilased koonduslaagrisse ekskursioonile viis ja nood gaasikambris rõõmsalt kilgates kulli mängima hakkasid."[17] Semiootik Mihhail Lotmani tõlgendus on järgmine: "See, mis peaks šokeerima, on loodetav vaataja kognitiivne dissonants selle lõbusa mängu ja holokausti vahel. Kuid see tekib vaataja peas, aga mitte ekraanil ega ka mitte võtteplatsil. Alustada võib kas või sellest, et kõik osalejad on silmnähtavalt mittejuudid /---/. Edasi, igaüks, kes vähegi ajalugu tunneb, teab, et mehed ja naised eraldati (pidi ju olema saun ja segasaun polnud Auschwitzis ette nähtud). Võib-olla selle teose (mille kvaliteedi osas on mul suured kahtlused) parim õigustus ongi see, et ta suudab tekitada nördimuslaviini. Kui vähe on meil vaja, et aktiveeruks holokaustimälestus."[18]
  • Artur Żmijewski video "80064" (2004) kujutab vestlust kunagise Auschwitzi vangi Józef Tarnawaga, kes veenmise tagajärjel laseb koonduslaagris tehtud tätoveeringu üle teha.[3] Kunstniku sõnul sümboliseerib see mehe au taastamist: "Teda koheldakse videos kui mineviku monumenti, mida tuleb hoida heas olukorras. Ja teine tähendus on minevikus toimunud vägivaldse teo kordamine. Mõlema filmi puhul soovisin ma minevikku avada, tõeliselt avada, mitte lihtsalt mälestada, vaid tõesti hüpata sellesse mineviku hetke, kui tehti see tätoveering ja kui inimesed olid gaasikambris."[16] Mihhail Lotman seevastu peab teost küll šokeerivaks, kuid ka mitmetahuliseks: "92-aastane Auschwitzi üleelanud Józef Tarnawa laseb end pehmeks rääkida ja värskendada oma tätoveeringut 80064. Mees palub seda mitte teha, ütleb, et niigi on hästi näha, siis ei ole enam ehtne jne. Kuid režissöör Artur Żmijewski on halastamatu ja vanamees alistub pealekäimisele, lastes tätoveeringut uuendada. Lõpus ei ole ta sugugi õnnelik, räägib, et on nagu mingi mööbliese. Ühes intervjuus ütleb režissöör, et muidugi ta lasi end pehmeks rääkida, kuna ta sai selle eest 500 eurot ja enne filmimist oli neil sõlmitud leping. Siin on sõnum palju ebamäärasem ja võib-olla mitmetahulisem /---/. Juhin valvsa Juudi Kogukonna tähelepanu sellele, et kusagil pole öeldud, et tegu on juudiga. Tema väljanägemises pole midagi semiitlikku ja režissöör ütleb samuti, et ta ei tea, mis rahvusest see mees on ja mis tähtsust sel on. Äkki peaks protestima hoopis Poola kogukond?"[18]

Vastukaja[muuda | muuda lähteteksti]

Avamispäeval külastas näitust "Minu Poola" ETV saate "Aktuaalse kaamera" tegijate palvel Tartu juudi kogukonna esinaine Ilona Smuškina, kelle hinnangul oli see emotsionaalselt väga ebameeldiv: "Ma ei saanud vaadata rohkem kui 3 sekundit seda videot, kus näidati seda gaasikambrit. Aga see vaene vanamees, keda piinati Auschwitzis, praegu piinab teda see sama noormees, kes tegi selle kunstiteose."[19] Seejärel võttis ajakirjanduses sõna Eesti Juudi Kogukonna esinaine, jurist Alla Jakobson, kes teatas, et tunneb ennast solvatuna, ei pea näitusel esitletud Artur Żmijewski videoid kunstiks ning nõuab nende eemaldamist näituselt: "Selliste eksponaatide esitamine holokausti temaatika näitusel on kohatu ja vastuvõtmatu."[20] 10. veebruaril edastas Eesti Juudi Kogukond Eesti riigijuhtidele avaliku pöördumise, milles kirjutas: "Ilmselt oleks mõeldamatu küüditamisele pühendatud näitusel näidata selleteemalist alastiolekuga videot. Miks holokausti suhtes tehakse erand, mida õigustatakse kunstivabadusega?"[4] Näituse avamise järgset avaldust toetasid järgnevatel päevadel mitmed organisatsioonid ja poliitikud, kuid ka kultuuritegelased: Eesti eurosaadik Urmas Paet, välisminister Keit Pentus-Rosimannus[21], kultuuriminister Urve Tiidus[5][22], kaitseminister Sven Mikser[23], endine regionaalminister Vallo Reimaa, Riigikogu esimees Eiki Nestor[24], endine kultuuriminister Laine Randjärv[24], endine Tallinna linnapea Jüri Ratas[24], Eesti Islami Kogudus[25], Tartu linnavolikogu kultuurikomisjon[26], Krista Piirimäe[27] jt. "Minu Poola" vastu suunatud kriitika pälvis kiirelt kajastust ja kordamist ka rahvusvahelises ajakirjanduses, eriti Venemaal ja Iisraelis. Teiste seas on näitust nägemata seda kritiseerinud Wiesenthali keskuse juht Efraim Zuroff[28], kelle hinnangul ei piisa kahe video eemaldamisest ning sulgeda tulnuks terve näitus[29].

Peamiste kriitiliste argumentidena on nimetatud holokausti teemal naljatamist või ironiseerimist[23], kunstnike ja näituse koostaja vähest empaatiavõimet[22] ning vajadust selgitada välja lubatavuse piirid kunstis. "Leian, et sõna- ja kunstiväljendusvabadusel võiks olla eetiline piir, mis ei pea olema seadusega ette kirjutatud, vaid lihtsalt olema olemas inimeste südametes," ütles Laine Randjärv. "Näituse korraldajad on eiranud hea tava ja teistest inimestest ning rahvastest lugupidamise põhimõtteid," leidis Jüri Ratas.[24] "Näituse sünnitatud reaktsioon ja vallandunud debatt ühiskonnas suunavad meid taas ja taas küsima, kus on kunstis kunsti piirid," teatas Urve Tiidus.[30]

Kriitika vastased on rõhutanud, et näitusel eksponeeritud kunstiteostes ei ole tegu naljaga, samuti mitte empaatiapuudusega[11][16]. Rõhutatud on Tartu Kunstimuuseumit kritiseerinute valmidust mõista näitus hukka seda nägemata. Kunstnik Marge Monko on osutanud kritiseerijate eelhäälestusele: "Minus ei tekita hämmastust niivõrd töö üks ühele tõlgendamine, vaid eeldus, et kunstnik ja kuraator ei ole empaatiavõimelised inimesed ning nende eesmärk on olnud a priori hukatute kannatuste üle irvitamine. Kas tõesti saaksid rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ja kunstimuuseumi direktor endale sellist suhtumist lubada? Miks peaks üldse keegi tahtma korraldada näitust holokausti mälestamiseks, kui tal puudub kõnealuse teema vastu empaatia?"[11]

Mõni päev hiljem hakkasid ilmuma ka esimesed vastureaktsioonid kultuuri- ja kunstitegelastelt, kes avaldasid kunstimuuseumile ja kuraatorile toetust. Kriitikat vaidlustas ka enim kritiseeritud videote autor Artur Żmijewski Eesti Televisioonile antud intervjuus, öeldes: "Me mälestame mineviku sündmusi ja see ei ole passiivne mälestamine, vaid selle aktiivne vorm. Eesmärk ei ole kedagi provotseerida. Alati on neid, kes tunnevad, et neid provotseeritakse, kuid see ei olnud minu eesmärk."[16] Näituse toetajate ning videote eemaldamise vastastena on sõna võtnud näiteks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juhatuse liige Anders Härm, kunstnik Kiwa[7], kunstnik Jaan Elken, näitusel teosega esindatud kunstnik Marko Mäetamm, semiootik Mihhail Lotman, endine kultuuriminister Rein Lang, ajakirjanik Kadri Veermäe jpt.[9][31][32] Katseid diskussiooni lämmatada kritiseeris kunstnik Marge Monko: "Kunst, sealhulgas Żmijewski tööd ja Arteli kureeritud näitus tervikuna, on enamasti kriitikale avatud. Ometi otsustasid poliitikud diskussiooni kiiresti lämmatada, tõenäoliselt vältimaks rahvusvahelist skandaali ja lootes tüütu teemaga kiiresti ühele poole saada."[11] Aastast kokkuvõtet tehes kirjutas lavastaja Mart Koldits: "Kõige õudsem näide minu jaoks oli Tartu kunstimuuseumi lugu. Seal esitati eeskujulikke kaasaegse kunsti videoid ja järsku tekib selline hüsteeria, et need sisuliselt keelatakse ära. Aastal 2015 on meil kaasaegse kunsti näitusel kunstitsensuur. Need teosed on Euroopas ringi rännanud ja midagi pole juhtunud."[33]

Kumu direktor Sirje Helme kommenteeris ETV saates "Terevisioon" asja nii: "Debatt ei saa olla selles, kas see on kunstiteos või mitte. Küsimus on siin selles, kui kaugele võib kunstiteos oma vabaduses minna, et üht või teist asja puudutada väga teravalt. (...) Minu meelest on niimoodi, et demokraatlikel vabadustel tõepoolest peaaegu piire ei ole, aga on paar asja kokku lepitud, mida ei tohi puudutada, ja üks neist on kindlasti holokaust. Nii et küsimus ei ole üldse selles, kas see on hea või halb kunstiteos. Küsimus on selles, et ta on puudutanud teemat, mis on üldiselt nii Euroopas kui Ameerikas kulutatud tabuks. (...) See on poliitiline maailm, mitte kunstimaailm. See ei puuduta palju kunstimaailma minu meelest." Anders Härm vastas: "Mina arvan, et tegelikult ikkagi sellist lausreeglit ei ole. Ei ole tegelikult medialiseeritumat teemat kui Holokaust, kui me räägime Teise maailmasõja kontekstis toimunud õudustest. Tegelikult ka John Smithi teos mingis mõttes holokausti hollivudiseerumisele ka viitas. Sellest on rääkinud Jean Baudrillard esimesena, seejärel Umberto Eco, kuidas Hollywood tegelikult ei lase juutidel andeks anda ja sakslastel andeks saada seda kuritegu." Sirje Helme ütles: "Küsimus on minu meelest oluliselt must-valge. Ma jään selle juurde, et siin pole midagi tegemist kunstiga, tema esteetiliste kriteeriumidega, tema tundlikkusega. Siin on küsimus sellest, et on sakraliseeritud üks teema, mida tohivad käsitleda ainult teatud inimesed."[31]

Tartu Kunstimuuseumi raamatukogu ja arhiivide hoidja Peeter Talvistu hinnangul näitab meediaskandaali kulg, et tegu on puhtpoliitiliste reaktsioonidega: "Kõigel sellel, mida ma eelnevalt kirjeldanud olen, pole kunsti ja sõnavabadusega mitte mingisugust pistmist. Kõik väljaütlemised ja otsused on olnud poliitilised."[34] Poliitilise kunstiga Eestit ka rahvusvahelisel tasandil esindanud kunstniku Kristina Normani arvates ületas Artur Zmijewski videos "80064" küll eetikapiire, kuid ka kuraator ei oleks tohtinud teost näituselt eemaldada: "Mina mõistan sisimas sellise vägivalla hukka ja tunnen, et siin on eetika piirid ületatud. Sellele vaatamata on minu seisukoht, et kuraatori tsensoriotsus teos kõrvaldada ei andnud vaatajale võimalust seda teost näituse ja tegelikult ka Eesti ajaloolises ja ühiskondlikus kontekstis näha." Samuti tulnuks Normani meelest panna rohkem rõhku teoste konteksti avamisele Eesti publiku jaoks: "ma ei usu, et seda küsimust saab produktiivsel ja mõistlikul moel esitada väljaspool kunsti, olemata kursis konteksti ja traditsiooniga, kuhu asetub konkreetne teos või väljendus. Või olemata valmis seda konteksti tõsiselt võtma."[35] Eesti üks tuntumaid juute, haridus- ja meelelahutustegelane Samuel Golomb ei pidanud näitust iseenesest häirivaks, kuid arvas, et näituse korraldajad pidanuks arvestama pahatahtliku kriitikaga: "...korraldajad oleks võinud ette aimata, et Eestis me suurema poleemikata ei pääse. Arvestades, et meil on siin ja naabruses inimesi, kes vägagi tahaksid Eestit näidata juudivaenulikuna. /---/ Ei tulnud ju kriitika näituse kohta Saksamaalt ega Ameerikast, vaid ikka Venemaalt sooviga näidata Eestit kui väikest fašistlikku riiki." Samas leidis ta, et osa kriitikast ei olnud põhjendatud: "Mis aga näituse vastulausetesse puutub, siis nutulaulu kõrval oleks pidanud enam olema asjalikku kriitikat."[36]

Hilisemas diskussioonis võrreldi näitust selliste samal ajal poliitilise kunsti küsimusi tõstatanud teoste ja juhtumitega nagu Eesti päritolu USA helilooja Jonas Tarmi heliteose esituse ärajätmine New Yorgis, kuna selles oli tsiteeritud Natsi-Saksamaa üht muusikalist sümbolit "Horst Wessel Lied", Eesti teatri NO99 muusikal "Savisaar", samuti Kristina Normani varasema teosega "Kuldsõdur".[35] Müürilehes tõmbas Tanel Rander paralleeli ka Kaur Kenderi tekstiga "Untitled 12" ning ajakirjale Charlie Hebdo tehtud rünnakutega, mis tõstsid vastavalt Eestis ja rahvusvaheliselt esile sõnavabaduse ja selle piiride küsimuse kunstis: "Nii Kenderi kui Charlie Hebdo ja "Minu Poola" juhtumid viitavad vaenlase või ohu olemasolule. Charlie juhtum seisnes defineeritud vaenlase alandamises, nii et vaenlane reageeris ootamatu radikaalsusega. Kenderi juhtum seisnes riigivõimu õrritamises, nii et riigivõim reageeris ootamatu ratsionaalsusega ja hulk spetsialiste (need, kes tegelevad väärkoheldud lastega) ütles, et oht on täiesti reaalne. "Minu Poola" eesmärgid ei olegi niivõrd olulised – see näitus tabas ootamatult reaalset Eesti valukohta, ja sellele järgnes ootamatult reaalne propagandarünnak. Oht realiseerus, vaenlane on olemas ja täiesti käegakatsutav." Rander tõlgendas näitusega toimunut ekstiimsuse mõiste kaudu – kui intiimsus vastandab sisemust välisele, siis Eesti identiteet on ekstiimne. "Ekstiimsus tähendab aga seda, et kõik, mis siin toimub, on ühtlasi osa välismaailmast. Kes oleks osanud arvata, et selline murrang jõuab meile pärale Tartu Kunstimuuseumi kaudu?".[14]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Näitused: Täna muuseumis Tartu Kunstimuuseum (vaadatud 16. veebruaril 2015)
  2. "SEL LAUPÄEVAL AVATAKSE EESTI ESIMENE HOLOKAUSTITEEMALINE KUNSTINÄITUS" Müürileht, 3. veebruar 2015
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Näituse kataloog (PDF)
  4. 4,0 4,1 "Tartu kunstimuuseumi direktor: palume vabandust kõigilt, keda väljapanek on riivanud" Postimees, 10. veebruar 2015
  5. 5,0 5,1 "Ministeeriumis toimunud arutelul leiti, et holokaustiteemaline näitus on solvav" Postimees, 11. veebruar 2015
  6. 6,0 6,1 "Terevisioon" ERR, 19. veebruar 2015 (lõigus 1:15:30-1:17:30 diskuteerivad Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd, Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruus ning saatejuhid Katrin Viirpalu ja Urmas Vaino)
  7. 7,0 7,1 7,2 "Kiwa manifest: tagasi keskaega" ERR, 12. veebruar 2015
  8. Alar Kilp "Püha on vaieldamatu" Eesti Kirik, 18. veebruar 2015
  9. 9,0 9,1 "Holokausti näitusele päitsete pähe panemine kurvastas Eesti kultuuriinimesi" ERR, 15. veebruar
  10. Siim Randla "Kaarel Tarand ei näe holokausti näituselt teoste eemaldamises tsensuuri", 16. veebruar 2015
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 Marge Monko "Kunstniku lavastatud kullimäng, trauma ja mäletamine" EPL, 20. veebruar 2015
  12. Raimu Hanson "Rael Artel: näitustel võiks käia kunsti, aga mitte skandaali pärast" Postimees, 19. veebruar 2015
  13. 13,0 13,1 13,2 Indrek Grigor "Veel kord holokaustinäitusest: Neil seal Poolas" Postimees, 17. veebruar 2015
  14. 14,0 14,1 Tanel Rander "Kui sõna saab lihaks ja sureb" Müürileht, 20. märts 2015
  15. "Saksa meedia kirjutas «Kullimängu» keelamise puhul tsensuurist, mitte šokist" Postimees, 10. veebruar 2015
  16. 16,0 16,1 16,2 16,3 "Holokaustivideote autor AK intervjuus: minu tööd on valesti mõistetud" ERR, 11.02.2015
  17. Kadri Veermäe "Kullimäng gaasikambris" Postimees, 12. veebruar 2015
  18. 18,0 18,1 Mihhail Lotman "Meie väike holokaustiskandaal" Mihhail Lotmani kodulehekülg, 11. veebruar 2015
  19. Tartus avatud holokaustinäitusel "Minu Poola" näidatakse ka Saksamaal keelatud töid ERR, 6. veebruar 2015
  20. Kaarel Kressa "Tartu näitus solvab juute" EPL, 11. veebruar 2015
  21. "Pentus-Rosimannus: pean õigeks, et muuseum solvavad eksponaadid eemaldas" ERR, 12.02.2015
  22. 22,0 22,1 "Tiidus holokausti-näitusest: siin on küsimus empaatiavõimes" ERR, 10. veebruar 2015
  23. 23,0 23,1 "Mikser: inimsusevastane kuritegu ei peaks olema naljategemise objektiks" Delfi, 12. veebruar 2015
  24. 24,0 24,1 24,2 24,3 Epp-Mare Kukemelk "Nestor holokausti teemalist näitust kohe maha võtma ei hakkaks, Ratas soovitab korraldajatel ebasobivad teosed näituselt eemaldada ja vabandada" Delfi, 10. veebruar 2015
  25. "Eesti Islami Kogudus toetab juudi kogukonna protesti Tartu Kunstimuuseumi näituse vastu" ERR, 11. veebruar 2015
  26. Aune Rumm "Volikogu kultuurikomisjon taunib holokaustiteema käsitlemisviisi Tartu Kunstimuuseumi näitusel" Tartu Linnavolikogu pressiteade, 12. veebruar 2015
  27. Krista Piirimäe "Kunstiajaloolane Krista Piirimäe kritiseerib teravalt holokausti-teemalist näitust" Postimees, 10. veebruar 2015
  28. "Zuroff: Tartus avatud näitus on haiglane irvitamine juutide massimõrva üle" ERR, 9. veebruar 2015
  29. Sam Sokol Estonian museum apologizes for exhibit making light of Holocaust The Jerusalem Post, 16. veebruar 2015
  30. "Tiidus juute solvanud näitusest: minu jaoks on küsimus empaatiavõimes" Postimees, 10. veebruar 2015
  31. 31,0 31,1 Anders Härm: tõlgendada ilusaid poeetilisi kujundeid antisemiitlikena on absoluutne liialdus ERR, 12. veebruar 2015
  32. "Kultuuritegelased hindavad holokausti teema kunstis lubatavaks erinevalt pornograafiast" ERR, 10. veebruar 2015
  33. Mart Koldits "Meil on seljataga valus aasta" Postimees, 2. märts 2015
  34. Peeter Talvistu "Ühest poliitilisest vahejuhtumist … ja kunstist" Postimees, 21. veebruar 2015
  35. 35,0 35,1 Tarmo Jüristo, Kristina Norman "Kunstist siin- ja sealpool eetikapiire" Sirp, 13. märts 2015
  36. Rein Sikk "Samuel Golomb: Ma ei ärka igal hommikul, huulil sõna "holokaust"!" Maaleht, 26. märts 2013

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Raul Veede "Mida teha, kui kunstist saab skandaal?" Kaja, 6/2015 (näituse "Minu Poola" kommunikatsioonist)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vastukaja Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vastukaja välismeedias[muuda | muuda lähteteksti]