Desio lahing
| Desio lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa gvelfide ja gibelliinide sõdadest | |||
 "Desio lahing" Fresko, Rocca Borromeo di Angera loss | |||
| Toimumisaeg | 21. jaanuar 1277 | ||
| Toimumiskoht | Desio, Lombardia | ||
| Tulemus | Visconti otsustav võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
.svg){kind=small}
Desio lahing peeti 1277. aasta 21. jaanuaril Della Torre ja Visconti suguvõsade vahel Milano ja seda ümbritsevate maapiirkondade kontrolli pärast. Lahinguväli asus Lombardias, tänapäevase Desio linna lähedal, mitte kaugel Milanost endast.
Olgugi et Desio lahingut peetakse üldiselt üheks 13. sajandi Itaalias toimunud gvelfide ja gibelliinide vaheliste sõdade vähetähtsamaks lahinguks, oli siiski tegemist pika Milano valitsemise üle peetud sisemise võitluse lõpplahendusega, mis viis endise demokraatliku režiimi aristokraatlikuks valitsemisvormiks (sinjoriia) muutumiseni. Viscontide võit kindlustas nende võimu Milano üle ja see kestis kuni 15. sajandini välja.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
13. sajandi Milano poliitiline elu kulges sarnaselt paljude teiste Itaalia kogukondadega, kus leidis aset järjest kasvav sisemine killustumine ja kasvas korruptsioon. Lahingule eelnenud kümnenditel oli Della Torre (või Torriani) aadlipere saanud Milanos enda kätte kõige tähtsamad poliitilised positsioonid, tehes sel viisil olematuks algse keskaegse kogukonna demokraatlikud ideaalid. Della Torred olid küll algatanud ühiskondliku elu parandamisele ja sõjalisele laienemisele suunatud programmi, kuid see tõi kaasa Milano laostumise. Rahvastiku meeleolu muutis veelgi negatiivsemaks sageli hoolimatu palgasõdurite kasutamine ja see kõik tõi kaasa järjest suureneva toetuse Della Torre suguvõsa põlistele vaenlastele Viscontidele.
1262. aasta 22. juulil määras paavst Urbanus IV Ottone Visconti Milano peapiiskopiks (Visconti vastaskandidaat oli olnud Della Torre suguvõssa kuuluv Como piiskop Raimondo della Torre). Viimane hakkas seepeale levitama jutte Visconti väidetavast lähedusest ketserlikele kataritele ja süüdistas teda riigireetmises. Viscontidel, kes süüdistasid Della Torresid omakorda samades süütegudes, keelati seepeale Milanos viibimine ära ja nende varad konfiskeeriti. Sellele järgnenud kodusõda, mis kestis rohkem kui kümnendi, tõi Milano majandusele ja elanikele täiendavat kahju.
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Kartes, et mässajad ja nende põhjapoolne liitlane Como võiksid Milanost põhja poole jääva Brianza piirkonna linnades olevaid kindlustusi tugipunktidena kasutada, olid milanolased neist suurema osa hävitanud. Samas olid nad säästnud Milanost ligikaudu 30 km põhja pool oleva Desio kindlustusi, kuna seal ühinesid kolm olulist kaubateed (Como, Erba ja Lecco suunal).
20. jaanuaril asus Milano 500-liikmeline raskeratsavägi teele Desio suunas, eesmärgiga asula vallutada. Seal pidi nendega liituma veel 500 raskeratsaväelast, kes olid just lükanud tagasi mässajate rünnaku Civates, ja 400 jalaväelast. Tõenäoliselt oli nende plaaniks rünnata umbes 1200 mehest (peamiselt jalaväelased ja vibulaskjad) koosnevat Visconti eelväge ja see kerge väevaga alistada. Järgmine samm oleks olnud mässajate baasiks oleva Como hävitamine.
Ent kuna Milano valitsejad olid selleks hetkeks juba vihatud valitsejad, ei toetanud Desio elanikud neid ning Visconti kiirustas külla, enne kui Milano abiväed jõudsid saabuda. Visconti edu seletatakse traditsiooniliselt kahel moel: teda oli kas Desio elanike poolt ette hoiatatud või viis Visconti rünnak selleni, et linnaelanikud hakkasid Milano sõjaväe vastu mässama.
Ükskõik, kas Visconti teadis juba ette, et mis teda ootab, või ikkagi mässasid külaelanikud, on fakt see, et 21. jaanuari koidikul ette võetud üllatusrünnak valitsusvägede vastu õnnestus ja Desio küla suudeti vallutada. Väravad avati ning mässajad alistasid Milano armee: Francesco della Torre tapeti ja tema vend, Milano valitseja Napoleone della Torre, vangistati Comos asuvasse Castello Baradello kindlusse, kus ta järgmisel aastal suri.
Vaatamata lahingu väiksusele oli Napoleone della Torre kinnivõtmine Torre suguvõsale saatuslik löök. Viscontid vallutasid Milano kerge vaevaga ja panid endi toetajad kõige tähtsamatele ametikohtadele, tugevdades sel viisil järk-järgult oma võimu, mis püsis kuni 15. sajandi keskpaigani.