Revolutsiooniline tribunal (Nõukogude Venemaa)

Revolutsiooniline tribunal oli Nõukogude Venemaal ja ka mõnes teises nõukogude vabariigis moodustatud kohtuväline repressiivasutus. Revolutsioonilised tribunalid tegutsesid 1918–1923.

Revolutsiooniliste tribunalide loomine

Revolutsiooniliste tribunalide ja Nõukogude Venemaa uute kohtuasutuste loomise aluseks oli 5. detsembril 1917. aastal (vana kalendri järgi 22. novembril) Venemaa SFNV Rahvakomissaride Nõukogus vastuvõetud "Dekreet nr 1, Kohtutest". Dekreedi alusel moodustati tööliste ja talupoegade revolutsioonilised tribunalid "võitluseks kontrrevolutsiooniliste jõududega ja revolutsiooniliste saavutuste kaitsmiseks, aga samuti võitluseks marodöörluse, riisumiste ja sabotaažiga ning muude kaubitsejate, töösturite, ametnike ja muude isikute kuritarvituste vastu".

Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsiooniline Tribunali esimees Jēkabs Peterss

Eri tegevussfääride kontrolliks moodustati eriliigilisi tribunale (Trükinduse revolutsiooniline tribunal – bolševike võimule mittelojaalse ja vaenulike trükiste kontrolliks ja likvideerimiseks või tsensuuriks), sõjaväetribunalid, sõjaväestatud raudteetranspordi tribunalid jts.

Esialgse määratluse kohaselt võisid tribunalide poolt määratavad karistused olla järgmised:

1. rahatrahv,
2. vabaduskaotus,
3. pealinnast, asustatud kohtadest või Venemaa Vabariigist väljasaatmine,
4. avaliku hukkamõistu avaldamine,
5. süüdlase kuulutamine rahvavaenlaseks,
6. süüdlase ilmajätmine kõigist või osast poliitilistest õigustest,
7. süüdlase vara sekvestreerimine või (osaline või üldine) konfiskeerimine,
8. ühiskondlikult kasulikule tööle sundimine.

Kõrgeim karistusmäär mahalaskmine algselt karistusvahendite nimekirja ei kuulunud.

Trükinduse revolutsiooniline tribunal võis määrata järgmisi karistusi:

1. rahatrahv,
2. avaliku hukkamõistu avaldamine,
3. valeandmete ümberlükkamine,
4. trükiste väljaandmise ajutine või lõplik peatamine,
5. trükikoja või väljaandja vara konfiskeerimine.

Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu juures asuv Sõja-Revolutsioonitribunali esimees Kārlis Jūlijs Daniševskis

Venemaa SFNV RKN 1918. aasta 4. mai dekreediga "Revolutsioonilistest tribunalidest" (Декрет "О революционных трибуналах" от 4 мая 1918) seati revolutsiooniliste tribunalide ülesandeks ka spionaaži, pogrommide, altkäemaksuvõtmise, ametlike dokumentide mitteõiguspärase kasutamise ning huligaansuse arutamine. Maikuu dekreediga korraldati samuti algset tribunalide asutuste struktuuri, kaotati väikestes asulates ja garnisonides moodustatud ja trükindusala tribunalid ning säilitati tribunalid vaid kubermangulinnades, transpordisõlmedes ja suurtes tööstuskeskustes

Erilist tähtsus omavate materjalidega tegelemiseks moodustati 1918. aasta 16. mail Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuv Revolutsiooniline Tribunal, mille koosseisu kuulusid esimees ja 6 liiget.

Tribunalide tegevus

1918. aasta 3. juunil määras Vene SFNV koalitsioonivalitsuses koos bolševikega oleva Venemaa esseeride esindaja, Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaadi justiitsrahvakomissar Isaak Steinberg, et revolutsiooniliste tribunalide poolt võitluses kontrrevolutsiooni, sabotaaži ja muude ohtlikke tegudega määratavatel karistustel ja meetmetel ei ole piiranguid, välja arvatud juhtudel, kui nende tegude eest oli nõukogude määruste kohaselt ette nähtud karistuse alammäär.

26. oktoobril 1917. aastal oli II Nõukogude kongress võtnud vastu otsuse Venemaal surmanuhtluse kaotamise kohta. Pärast vasakpoolsete esseeride ülestõusu bolševike ainuvõimu haaramise vastu võeti 13. juunil 1918 siiski vastu dekreet surmanuhtluse taastamisest Nõukogude Venemaal, ehkki kohtuvälises korras kasutati surmanuhtlust bolševike punase terrori käigus alates oktoobrirevolutsioonist. Revolutsioonilise tribunali esimene surmamõistetu oli Balti laevastiku juhataja Aleksei Štšastnõi, kes hukati 21. juunil 1918. aastal.

1918. aasta 14. oktoobril moodustati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu poolt juures asuv Sõja-Revolutsioonitribunal.